Juba suvel rääkisin Annule, et ta sünnipäeva peaks ning suure stiilika korraldaks. Tahtsin ennast politseiks teha. Teate ju küll... Ja no, sellega läks nagu ta läks. Järgmine variant oli pea poolaastat hiljem Sandra sünnipäev. Surusime Elisabethiga peale ja saime stiilipeo. Jee! Tellisime õhupallid ja laupäeva hommiku veetsime karnevalipoes. Päris hea ajaviide. Pidu oli lahe. Selline mõnusalt muhe.

 Nicki Minaj

 Ja koogiga vsjo!

Ja kes ma olin? Siiani ei tea aga mu teine variant oli nunn. 
Mul tuleb ka sünnipäev.
Teeme minu peol parem Bondiks ennast.
Bond on ka hea.

Ma pole väga süvenenud sellesse tumblr ja pinterest asjandusse veel...endiselt. Ja isegi täna hommikul, otsides kindlat kontot, kirjutasin tumblr'i asemel tmblr. Aga vahel ma siiski surfan kahel-kolmel leheküljel ja seda seepärast, et mu tahvelarvuti või telefon (who am I kidding? Mul pole sellist telefoni!) vajavad uut taustapilti. See fakt pole üldse oluline tegelikult. Oluline on see, millest ma tahan rääkida ja küsida, et mis värk toimps? Populaarseks on kujunenud fotod valdkonnas "FUCK THE WORLD, I'M THE BITCH!".

Ömm... 

Okei.

Fill me in. What did I miss here? Millal sai populaarseks säärane värk?

Ma kogusin natuke end, surfasin ja otsisin ning tuli välja, et ma isegi ei pea otsima. 

:( 

oki

:'(

Ma mõtlen, et... kes kurat on sind nii kõvasti fuckinud, et sa säärast enesekaitse repliiki vaja? Damnnn... see pidi ikka hardcore olema.

Ärge saage minust valesti aru! Mulle ka meeldib kinnitada endale vahel, et ma olen badass. 

Või siis mitte.

Ma pigem olen kinnitanud endale sääraseid asju nagu "Sa saad niikuinii hakkama, ära põe!" või "Isegi, kui sa selle asja edasi lükkan, tead, et teed selle niikuinii ära!"

Aga... ma pole päris kindel, et minu märk on euro või mehed on uued litad. 

Lihtsalt... mõtlesin, et jagan enda emotsioone. 

Jagame pigem pilte nunnudest käppadest või badass kingadest. Arvan ma. 

Boom!

Kohe saabub meie majja suur sünnipäevade lainetus. Lisaks tuli maha lumi. Vaikselt ja sujuvalt. Sellega seoses sain pisikese külmetuse osaliseks, kui perepühapäeval Harju uisupatsil uisutamist meelde tuletasime. Jõulutunne tuli, veits hilja. Selline tilluke jutuke. Karvamütsid.

Räägime natuke jõuluajast, ja uuest ajast kah. 
1. Sandra koogipidu Kaubamajas.
2. Ajakirjanduse esimese kursuse jõulupidu minu juures.
3. Suur jõulupüha meie juures.
4. Aastavahetus Luccas printsessina slash hiljem õnneliku kodanikuna.

1. Kaubamajas sai tasuta kooki ning Sandra jagas seda meile kõigile.

2. Meie jõulupidu. Oi, see oli lahe. Kui varem jõulutundest polnud aimugi, siis sellel peol said vist kõik aimu, et kahekümne neljas on peagi ukse ees. Jõululaulud, kingitused, glögi, meeletutes kogustes mandariine, piparkooke, debiilseid mängud ja kuusepuu.

 Krissu sai vuntsid :)

 Edgar Savisaar

 Parim kingitus - meie Priit ja Mart :)

 Miks ma tundun nendel piltidel nii laps :D ? Vahva.

3. 24. detsember möödus meil traditsiooniliselt - surnuaias küünlad, Nõmme turul 70-80 kg õunu ja siis ruttu-ruttu koju, et sealiha ahju saaks. Kui me Nõmmele sõitsime, panin tähele räiget tungi Rahumäe surnuaias. Vot, see oli hullem, kui osturallid Kaubamajas. Õuntega on meil oma diil. Mu vanematel lihtsalt läheb alati lappama, kui nad turul käivad. Üldiselt möödus jõulupidu mõnusalt… ootuspäraselt ja mõnusalt. Ma armastan neid traditsioone.

 Sandra kausidessert, tseki retsepti siit :)

4. Aastavahetusel olin ma tegelikult tööl. Kella 19'st 23ni. Panin selga printsessi kleidi ja hullasin mängutoas ca 20 lapsega. Tegin neile näomaalingud (esimest ja viimast korda elus) ja raskeks kiskus asi siis, kui mingi hetk jõudis järg sinnani, kus lapsed soovisid juba teist maalingut. Ma olekski sinna jäänud, kui mul poleks viktoriini välja mõeldud. Hiljem istusin vanemate lauda, kes olid aastavahetust Luccasse vastu võtma tulnud. Mul pole kunagi nii head vanaaasta lõppu olnud. Tavaliselt ripub ikka selle õhtu kohal pisike masenduspilveke aga tänavu… see oli lihtsalt super! Mina, mu Sandra, ema-isa ja töökaaslased, kes rebisid tööd teha, sest kliente oli lihtsalt nii palju. Õhtu oli ilus, muusika oli kõrvu paitav ning ma isegi ei joonud alkoholi. Üle-üldse 2013 aasta oli nii hea, et kardan kohe, mis edasi saama hakkab.

 Meie Lucca meeskond: Sander, onu Mart, Katre, Eike, Kertu, Elisabeth ja orbikust mina :D

Head uut!