Olen hakanud Eestit seostama seesuguse halli reaalsusega, kuhu aegajalt peame tagasi tulema. Ma ei väida, et hall reaalsus nüüd ilmtingimata halb on aga tihtipeale lööb see mõtted depressiivsetesse paikadesse, kust on raske teistele märkamatult välja tulla.
Ann-Christiin tõdes hiljuti, et mul on olnud tänavu mingisugune ulmeline privileeg nõnda palju reisida. Pealegi ristis Balilt saadud jume mind automaatselt pagulaseks, seega te vist juba teate, kuhu suunas ma oma jutuga liigun.
Euroopast välja saamine pole tegelikult raske või vähemalt ma ei mäleta, et see oleks olnud midagi hüppeliselt keerulist. Kõik käis nagu võluväel ja järgmise asjana leidsingi end juba Sandraga Aasiast, hing paelaga kaelas, sest kolmekümnekahekraadine lämmidus niitis korralikult jalust.
Lend Helsingist Singapuri kestab ca 10 tundi, seega otsustasime, et enne Balile lendamist teeme paaripäevase peatuse mulle endalegi üllatuseks üsnagi mitte-aasialikus riigis, Singapuris. Viietunnine ajavahe oli käkitegu, küll aga pakkus mulle murekohta minu ülespaistetanud jalapartii. Rõhk lennukis voolis varvastest ikka korralikud sardellid ja sandaalide kandmine tundus rohkem nagu suure naljana.
Olgu öeldud, et ma suutsin pakkida kahenädalajagu riideid ühte seljakotti ja ma pole vist mitte kunagi seitsme kiloga reisinud. Uhke ja selline "olengi täiskasvanud" tunne oli.
Singapuris aga päike ei paista. Neil pole päikest. Lihtsalt pole aga see-eest sai kahe päevaga selgeks, et sealses keskkonnas ei tohi avalikus kohas süüa ja kõiksugused seinal seisvad reeglid tuleb hoolikalt läbi lugeda. Singapur on enneolematult puhas ja organiseeritud linn. Iga nurga peal rühib keegi koristaja tööd teha, et saada kõnnitee läikivalt bakterivabaks. Hiina keelt seal niisama lihtsalt ei kuule. Kõik räägivad inglise keelt ja just siis, kui sulle tundub, et see kaheksakümneaastane vanatädi küll mulle vastata ei oska, hakkab ta rääkima soravamalt, kui sina iialgi inglise keelt osanud oled. Nagu ma ka varem märkinud olen, on Euroopa Liidul Singapurilt nii mõndagi õppida, sest enam täiuslikumat Euroopa Liidu liikmesriiki ma ette kujutada ei oskaks. Majandus õitseb ja rahvas koos sellega. Keegi ei näi virisevat. Tüüpilise eestlasena usun, et seal elada mulle ei meeldiks.
Võttes plaani Singapuris ka ööbida, sai õigepea selgeks, et Infinity Pool on meie reisi “must-go” ja oi, kuidas meil oli õigus. Et seda oh-jumal-küll-kui-lahe-saab-üks-asi-olla enneolematut basseini külastada, pead sa ka hotellis ööbima, mis tundub isegi loogiline, sest vastasel juhul ajaks bassein rahvast üle, ja mõise “üle” on siinkohal see, kuidas inimesed lihtsalt voolaksid labasel kombel 57. korruselt alla.
Kaheksa miljardit dollarit maksma läinud hotellikompleks Marina Bay Sands on h i i g l a s l i k asutus, mis mitte ainult ei peida endas 2500 numbrituba, vaid ka kaubanduskeskust, kasiinot ja kõiksugu erinevaid toitlustusasutusi, sh Gordon Ramsay restorani. Mina, kes ma tilluke eestlane, tundsin seal ennast maailma kõige väiksema inimhingena. Eesti? Mis asi on Eesti? Aga mis seal salata… Kõik selle hotelli juures on filigraanselt läbi mõeldud ja ükski detail pole juhtunud niisama.
Singapuri vaatamisväärsustest nii palju, et palavusega ei jaksa sa seesugust tavapärast linnareisile iseloomulikku 10 km matka korraldada. Arvestada tuleb vahepeatustega konditsioneeriga õnnistatud asutustes. Näiteks kerge frappuccino Starbucksis või jahutav gelato kaubanduskeskuses. Lisaks tuleb varuda plaastreid, sest õhuniiskus ja kuumus teevad jalanõude kandmisel oma töö. Minu jalad on endiselt villidest tingitult armilised. Ja need, kes ütlevad, et Singapuris on meeletult kallis, siis võin rahustuseks öelda, et meie kampaania “Euro hinda ei tõsta” õnnetu läbikukkumine muudab Singapuri hinnataseme rohkem kui talutavaks.
Kui oled Singapuri minemas, siis pane endale kirja kolm märksõna:
Botaanikaaed
Sentosa saar (Universali Stuudio ja maailma üks suurim Veealune Maailm)
India & China Town
Ega seal muud polegi. Palju erinevaid pilvelõhkujaid, koristajaid ja ülikondades mehi, kelle riietevalik on minu jaoks endiselt müsteerium. Kuidas nad suudavad kanda pikkasid ülikondasid paksude pintsakute ja täisnahast kingadega? Ise suutsin bikiinides vaevu hingata aga ... harjutamise küsimus.
Singapurist Balile lendab ca kaks ja pool tundi.
Minu ettekujutusele Balist, kui absoluutsest paradiisisaarest, tõmmati esimese õhtuga kriips peale. Sõites lennujaamast Seminyaki (meie peatumiskoht numero odin), nägin ma ju tegelikult esimest korda elus vaesust. Seesugust Aasia vaesust, kus kõnniteed on olematud, prügi põletatakse tänaval ja poed ning elamised on ehitatud vanakoolistiilis lipp lipi peal, lapp lapi peal. Aga! Hommik on alati õhtust targem ja seda ma ka endale sisendasin.
Ja hommik oli õhtust targem. Juba seetõttu, et ma ei saanud öösel magada, sest meie peakohal möllas ööläbi tänaseni tundmatu objekt (arvatavasti rott) ja ma lihtsalt puhtast füüsilisest hirmust oma elu üle ei suutnud sõba silmale saada.
Vahepeal saime kokku meie absoluutselt maailma parima reisikaaslase Heliga. Ta tuli Balile natuke lähemalt, Austraaliast.
Lahe on see, et Balil on odav! Toit on meeletult hea ja maksab vaid kopikaid. Hotellides saad elada nagu kuninga kass ja seda ainult paarikümne euro eest. Näiteks võid sa endale rentida terveks päevaks auto koos autojuhiga ja te peate talle kambakesi maksma ca 50€. Nii me siis sõitsimegi esimesel ametlikul päeval ringi oma laheda autojuhiga, külastasime kõikvõimalikke randasid, templeid ja asutusi. Väga mugav ja hea lahendus nägemaks, mis puust see Bali nii õieti on...
Semynak on rohkem seesugune pidu- ja joomislinnake. Seal asuvad maailma kõige lahedamad baarid, pubid ja lounge’d. Filmidest nähtud unistuste väärilised asutused, kus sa sõna otseses mõttes jood kookospähkli seest kokteili, kuulad kõrvu paitavat muusikat ja vaatad, kuidas päev ookeani kohal õhtusse vajub. Üheks minu lemmikumaks kohaks osutuski Potatohead. Soovitan guugeldada!
Olles Seminyakil ringi rallitanud kolm päeva, otsustasime vahetada tempot ja sukelduda zen-maailma. Ubud on maalähedane linnake, mida ümbritsevad riisipõllud, ahvid ja džungel. Meie hotell oli lihtsalt v õ r r a t u. Oleksin tahtnud iga jumala nurga peal pilti teha ja siis kõigiga jagada, et maapealne paradiis siiski on olemas. Mis seal salata… Päris meeldiv on kookospalmipuude all basseinis vulistada, spaas paar massaaži võtta ja seejärel buffeelauas end võrratust toidust ogaraks süüa. Ubud oli meie pühapaik, kus saime akud täis laadida, et siis juba edasi Kutasse põrutada, sest Kuta… Kutal olid meiega põnevad plaanid.
Lombokisse sisse sõites hakkas mulle koitma, et tuleval viiel ööl ma arvatavasti magada ei saa. Õhtune melu, taksosse tungiv muusika ja inimeste meeleolu andis mulle sekundiga mõista, et oleme sattunud Bali peomekasse. Meie hotell oli kõige selle kräu sees ja teist korda elus võisin ma varna riputada enda ütluse “vana inimene noores kehas”.
Ja nagu arvata oli... järgneval viiel ööl me magama ei jõudnud.
Kuta on kreisi. Esimesel õhtul avastasime klubi, kus saad osta endale kuue euro eest randmepeala, millega on joogid baaris tasuta.
Te küsite: Kas me käisime seal klubis igal õhtul?
Me vastame: Jah, me käisime!
Viimasel õhtul olid kõik näod tuttavad ja baarmani ees oli hästi natukene piinlik aga see oli seda täiega väärt. Me sattusime seiklustesse iga jumala öö ning hommikul hotellitoas kokku saades ning muljeid vahetades, võtsime vastu otsuse, et ka täna õhtul me lähme välja! Oleks patt mitte juua veel ühte skinny bitch'i ja seejärel enda jaoks maailma avastada. Nii meie päevad Kutas möödusidki. Hommikul basseini äärde või randa, õhtul peole. Sealjuures meeldis mulle eriti viimane päev, mil Sandra ei ilmunudki peale pidu hotellituppa ja ma end terve päev praadisin ning lõpuks kell neli päeval politseijaoskonda sõitsin, et ta kadunuks kuulutada.
Kusjuures aastal 2002 toimus meie lähedal asunud ööklubis terrorirünnak, kus kaks enesetaputerroristi lasid ennast peomelu keskel õhku. Rääkisime juttu nooremeestega, kellest üks oli tol õhtul seal. Väidetavalt lahkus ta ruumist vigastusteta aga 202 teist pidulist ei tulnudki klubist välja. Pärast toimunut suurendati saarel tunduvalt turvameetmeid. Asutustesse sisendes tuleb näidata käekotisisu ja läbida tuleb turvaväravad. Kõhe on mõelda...
Mis ma oskan öelda? Millegi pärast on ikka nii, et sealt, kust on võetud, sinna on ka antud. Meie äärmiselt muhe autojuht kinnitas, et kohalikud on õnnelikud. Selles suures vaesuses, mida nemad arvatavasti isegi ei märka, sest pole paremat näinud, suudetakse olla siirad ja äärmiselt külalislahked. Ega keegi neist väga Indoneesiast välja lennanud pole. Elatakse kolm põlvkonda koos ühes majas, tehakse käsitööd ning välditakse sealjuures päikest (nemad tahavad olla valged, meie pruunid - klišee). Tegelikult kinnitavad kõik teadjad, et paari-kolme aastaga on Bali meeletult arenenud. Turism ja kõiksugune eksport toob raha sisse ning see teeb mind ainult rõõmsaks. Igasugune rahvas, kes usub karmasse, väärib head ja ainult head.
Pean siinkohal vahemärkusena ütlema, et vahepeal suutis Bali ennast tõestada. Nüüd, paar nädalat hiljem, võin väita, et olin siiski paradiisisaarel. Ookeanilained ja igaõhtune päikeseloojang tuletasid mulle kõikidel kordadel meelde, et elu lihtsalt on ilus. Templid ja õhus olev viirukilõhn viitas sellele, et Bali elanikud on ühed soojemad ja siiramad inimesed planeedil. Õhtused rollerisõidud panid juuksed mõnusalt lendlema ja see unustamatu öine atmosfäär tuletas mulle meelde, kui vähe on tegelikult õnneks vaja. Harjusin nädalaga kuumusega ära ning mingil määral hakkas mulle minu leemendav nägu isegi meeldima.
Ja reedel, tööle tulles, avastasin, et minu päevitunud nahk on hakanud ketendama. Kõik hea saab ükskord otsa.
Aga ega siis reaalsus halb pole... lihtsalt natuke külm, tavaline ja hall.
Seni üks kümnendik fotodest:
Singapur ja pühad lehmad
China Town
Sentosa saarel
Korraks nägin päikest kah...
Õhtusöök... mis oli lihtsalt taevalik!
Ja hommikusöök...
Infinity Pool
Tagasihoidlik hotelli fuajee
Esimene ametlik õhtu Balil
Esimene ametlik Bali rand
Potatohead klubis
Heli ja kookospähkel... üks paljudest
Palverännak templisse
Peaaegu, et päikeseloojang
Meie fantastiline ööbimiskoht Ubudis
Ja uus lemmik toidukoht Watergress Cafe
Ja üks räige söömisorgia kohalikus restoranis
Mõnna hommikusöök
Monkeyforest
Kohalik rahvustants
Ja üks imearmas poissssss
Sattusime kohviistandusse
Riisipõllud, palju riisipõlde
Kerge kosk
Templis, kus kohalikud pühas vees suplesid ja sealjuures kanistritega seda koju kaasa võtsid
Buddha beebi
"The Morning After"
Sky Garden klubis, kus fotograaf meid taga ajas, sest olime ainukesed heledanahalised
Bensiini saab osta Absolut pudelis, väga udupeen
Üks ilus, nii ilus õhtu
Halloweenil, ja ühtlasi meie viimasel õhtul, päikeseloojanguga hüvasti jätmas
Need riisipõllud...
Ja meie selfiede seeria...
