Selgeks on saanud üks asi - ma ei suuda rahulikult olla. Mõni päev juhtub olema selline, kus no absoluutselt pole motivatsiooni midagi teha. Pean silmas seda äärmuslikku laiskust, kus isegi riiete selga panemine nõuab jõhkrat pingutust (ärge saage valesti aru - ma olen päris asjalik tegelikult, otsides tühjas päevagraafikus tegevust läbi suurpuhastuste või eneseharimise läbi). Ja siis, kui sa oled seal kodus nende laiskade motiveerimata mõtetega, on tunda, et keegi ikka vaatab sind kurja kahtleva pilguga, et miks kurat sa midagi ei tee? Jah... just, sina seal! Mine ja tee suurpuhastus maitseainete sahtlis või jaluta koeraga 4 tundi õues ja hiljem õpi end segaseks asjadest, mida elus kunagi vaja ei lähe. Isegi mõttetud pühapäevad, kus vanarahva kommete kohaselt ei tohtinud mitte midagi peale lösutamise teha, ei lase mul hommikul rahulikult hommikusööki nautida - tean koguaeg südames, et kohe-kohe pean ma kuhugi jooksma ja power-womanit endast välja pigistama... isegi, kui kõik on ära tehtud ja väärid üht päeva puhkust higistamisest, sest oled trennis viimased 16 päeva järjest käinud, ei lase mõtted tegevustest mul rahulikult elu võtta. No lubage mul nüüd rahulikult olla. Isegi, kui te midagi ei ütle, näen ma ju minule pööratud pilkudest, kuidas teie mõttekäik minu elu ette näeb. Inimesed kolivad üksi elama - oi, see võib ilus olla. 

Tuusekas esmaspäev niitis jalust ja mul oli juba paha tuju tegelikult pühapäeva õhtul. See on selline tuju, kus tunned, et kõik asjad on poolikud ja sina näed, et keegi ei usu sinusse, et nendega üldse kunagi lõpule jõuad. Jah. Iga teine näitaks, et vot - jõuan küll, sest ma ju tegelen nende asjadega aga mina otsustasin kooli üldse mitte minna. Tubli nagu ma olen...

Pühapäev on nõmepäev. Pidime Pärnu, Tõstamaale minema aga jäi paraku ära. Nii hea oleks olnud maakohas sellise ilmaga olla. Rannas oleksin kuradima häid pilte saanud ning kogu see idüll sobinuks ideaalselt praeguste tuultega. Sain eile Annuga kokku. Oli meeldiv taaskord üle kahe-kolme nädala näha. Istusime kolmekesi Wabaduses ja hiljem läksime Kadriorgu komme sööma. Päris klassikaline. Täna käisime Priiduga jalutamas. 

Kes mäletab eelmise aasta pidu, mille pidasime maha Elisabethi juubeli auks? Jõhker oli. See aasta võeti üritus natuke vaiksemalt vastu - üheksa inimest ja õhtusöök. Hiljem mindi muidugi peole ka. Sohosse naisi vaatama ning linna tiirlema. Ilus, soliidne, hea toit ja naljakas seltskond.

Eelroog enne Lucca kvaliteetset parti. 

 Sandra master kook, serveerisime kasekese jäätisega.

 Magnus ja Elisabeth

 Traditsioon jätkus...

Avastasin, et pole siin Uue Maailma festivalist rääkinud. Tunnistan - teen seda küll 'pisikese' hilinemisega.

 ... sest koogid ju saabusid

 linda, linda, lindaaa

Pidu kestis ööseni. Naabrid said sõpradeks. Esimese vihmase päeva trumpas üle ilus teine päev. Sandra tegemisi näete siit

Olen sellel samal planeedil. Ikka orbiidil. Tegelen muude, asjalike asjadega, millest kirjutada pole pooltki nii lõbus, kui suvel aset leidnud seiklustest oli. Sügisel peab rohkem aega sees veetma - ei tea küll, miks see nii on, sest minule meeldiks väljas ka ringi tuiata. Olen kinos kõik võimalikud filmid ära vaadanud ja kui nüüd aus olla, siis ma ei mäleta, millest olen siin rääkinud ning millest mitte. The savages - maailma hotim film. Tahaks ka nii hotti elu endale. Hot, hot, hot. Soovitan. The looper - väga tuus. Seal mängis meie lemmik mees Joseph-Gordon Levitt ning olgem ausad - kõik filmid, kus too mängib, on imeliselt vaadatavad. Põnev ja kaasahaarav, filmi alguses pole koheselt lõpp teada. Puhastus (vist olen rääkinud sellest?) - suurepärane. Väga kõvad võttepaigad, näitlejad, stsenaarium. Viis pluss! Ainult armastust - ideaalne film vanematele inimestele, kes vajavad pisikest tõuget filmi näol nägemaks oma elu ja meelde tuletamaks neile seda, et miski pole veel läbi. Peaosas oli minu silmis tundmatu Taani näitlejanna aga väga kena ja naiselik naine. Mängis kusjuures imeliselt. Ärme unusta ka Pierce Brosnanit. Lola versus - seda käisin üksinda vaatamas. Meeldis see idee, et kõik näitlejad polnud üles puhvitud ideaalseteks. Lihtsad... just nagu meie siin praegu. Lugu nagu filmil väga polnud aga mulle meeldis ikka. Naerda sain ka.

Midagi jäi kindlasti kahe silma vahele. Kõik kinno. Ja varsti tuleb pöff ka. Sinna lähme ka, kõik... koos!

Eelmine teisipäev käisin lõpuks Chedis. Uhke värk. Soovitan soojalt. Pikalt plaaninud sinna minna, sest pidevalt kuulen, kuidas Chedi ja Bocca ning kõik need sparkling group'i kuuluvad restoranid parimate top kümnes võidutsevad. 
Mis veel? 
Esmaspäeval olin Soomes. Terve päeva - 12 tundi. Kohutav kogemus ja milline maraton! Järgmine päev kooli ei jõudnud... trenni ka. Nii väsitav shoppamine oli no. 
Haapsallu sattusin ka. Tegin väikese kohvikuralli. 

Laupäeval sõitsime Luccasse ja meenutasime vanu aegu. Päris hästi tuli välja.

OHTRALT sööki Chedis. 

 ÜKSI kinno. 

 Reedene õhtu Sandra ja Heli seltsis. Spirit, Rumours ja Must Puudel. 

 Päris helge hommik isaga More's. 

 Vihula meets instagram.

 Tegin endast ise restoranis pilti. Suht seks mõte.

 Kõige imelisem.

 Madmoiselle meie kotikesi tassimas.

 Põgenesime aastapäeva puhul külma eest varju Josephinesse. Kooki ja kakaod - šokolaadilaks!

 Jõudsin korra kooligi.

Ehk siis ohtralt sööki ja ohtralt filme aga seda jumala heas seltskonnas.