We make a living by what we get, but we make a life by what we give

64aastane inglane, kes võitis 2004. aastal lotoga 7,2 miljonit naela, vahistati paar päeva tagasi kuuldustega, et mees on pervert ja liputaja. Vahistamisel oli Edward tigetikker, väites politseile: "I'm a multi-millionaire, I'm not going anywhere". 

1989. aastal karistati teda vägistamiskatse eest aga siis ta polnud veel "multimiljonär".

"Money is only a tool. It will take you wherever you wish, but it will not replace you as the driver."

Kust on tulnud idee rahast, kui kõige võimsamast vahendist üleüldises mõistes? Ühtäkki saame end vabaks osta, väljapeetuks lugeda ning vastavalt sotsiaalmeedia standarditele ilusaks nimetada. Kust iganes meie mõttelaad ka alguse ei saanud, kindel on tõsiasi, et raha eest saab tead et kõike. Ka pealiskaudsemas tähenduses õnne, tervist ja armastust.

Käisin nädalavahetusel Eestis. Tegelik põhjus, miks Tallinnasse tahtsin, peitus Elisabethi sünnipäevapeos. Minu läbimõeldud üllatus nägi ette, et ei teata kellelegi oma tulekust ning astun keskööl uksest sisse, karjudes: "SURPRIIISE!", kuhjates sealjuures sünnipäevalapse üle lillede ja Belgia šokolaadiga.

Kaalusin tavapärasemast pikemalt, kas ostan nädalavahetuseks lennupiletid 360 euro eest Eestisse. Tundus nagu kahtlaselt rasvase summana. Paar päeva Tallinnas ja raha kulub sama palju, kui sõidaks kolmeks nädalaks Balile. 

Ja siis ma hakkasin mõtlema... et mis vahet sel on?

"Happiness is not in the mere possession of money; it lies in the joy of achievement, in the thrill of creative effort."

Raha tuleb. Raha läheb. Ja tol hetkel olin ma kindel, et see on seda väärt. Need kaks ja pool päeva Eestis laevad minu akud täis, et siis järgmised kaks kuud Brüsselis positiivsena ringi lennelda. Lisaks andis mulle motivatsiooni mõte, kuidas ma kõiki näen ning kõik mind näevad. 

Hiljem selgus muidugi, et olin vaadanud sünnipäevapeo kuupäeva valesti ning too nädalavahetus, kui mina Eestisse lendasin, ei toimunud mingit üritust. See on hoopis sellel reedel, täna. POLE LUGU! 

Nägin siiski Elisabethi ning nautisime üheskoos Komeedis küllaltki mõnnat hommikusööki.

Jällegi - raha eest.

Millegi pärast on raha halva mainega. Justkui rikutud mainega. Millegi pärast kuulen ikka ja jälle, et ega nendel pururikastel see elu ka mingi mee lakkumine pole. Justkui kõike need teadjad teaksid. Olgu, mis see on, aga raha on see, mis vedas mind nädalavahetuseks Eestisse, oma koju. Raha eest sain ma näha kullast kallimaid ning filmida Mona Lisast lõputuid videosid, sest ta lihtsalt on maailma kõige armsam. Mis aga kõige toredam - möödunud nädalavahetusel sain kallistada koduseid ning laadida emotsionaalselt täis oma limiteeritud patareid.

There is nothing better than a friend, unless it is a friend with chocolate

Olles tutvunud kahe kuu jooksul lugematul hulgal uute inimestega, on tulnud jutustamise käigus ette olukordasid, kui pean selgitama nii mõndagi seiklust.

Hiljuti rääkisin sõbraga pikalt ja laialt ning pidevalt tuli ette lause: "Once we, me and my friend, the one living in Sweden...". Ühel hetkel taipasime, et peaksime seda ütlust edaspidi viitama täpsema nimega, sest pidevalt oli vaja jutustada millestki põnevast, ja kõik see põnev on juhtunud justkui üheskoos Ann-Christiiniga.

On vist paratamatu, et üheksa aasta jooksul oleme teineteise seltsis korda saatnud nii üht kui teist. Ja kolmandatki. Klišeele kohaselt oleme ravinud üksteise murtud südameid, peavaluseid laupäevahommikuid, olnud teineteise ergutustüdrukud stiilis "Sa ei ole paks, sa oled ilus!", lohutanud läbipõlemiste korral, aga elanud kaasa õnnestumistele ning suuremas osas kõige ilusamatele hetkedele.

Kuus koolilõpetamist, 19 sünnipäevapidu, 10 jaanipäeva, üheksa aastavahetust ja kolm välisriiki kolimist hiljem võime öelda, et oleme saanud üsnagi edukalt aru, mida tähendab üks sõbrannaks olemise kunst.

Päris lahe, mis?

Ann tuli mulle külla. Näitasin talle Brüsselit, ja natuke Antwerpigi. Tegime süüa, käisime trennis, jõime kolmekümneeuroseid kokteile, kuulasime kiirtoidukohas Poolast pärit teenindajate poolt pandud Eesti muusikat (Karl-Erik Taukar - Seitsme tuule poole), jutustasime Kongost pärit taksojuhiga, vaatasime maailma kõige igavamat Brüsseli moodi, sõime raekojas vahvleid, kuulasime õhtusöögi ajal Brami Bangkoki seiklusi, sõime Pierre Marcolini šokolaadi, jalutasime, tantsisime kirikus, ja mida kõike veel?

Mis minu jaoks kõige olulisem - jõudsime järeldusele nii mõneski tõsielulises asjas. Kõige seas hoidsime aga Eesti lippu kõrgel ning kuulutasime justkui propagandana, kui väärt koht see pisike Eesti õige on. Ja tagasisidena võime öelda, et eestlannad pidavat väga ägedad olema!

@ Café de la Presse

Brunchimiseks vägagi asjalik kohake. Ja seesuguse päikese korral parim terrass ümbruskonnas!

Siinne trenditoit on kindlasti müsli jogurti ja marjadega ning avokaado sai chia seemnetega. 

Väga nom!

@ Antwerp

The morning after. 

@ Starbucks

Brüsseli raekoja Starbucks on väärt terrassiga. Seetõttu me end sinna maandasimegi.

@ Aux Merveilleux de Fred

Ma ei liialda, kui ütlen, et sellest bakeryst leiab Belgia parima brioche'i. Nom...

@ MOK

Minu vaieldamatu lemmik. Parim kohvi Brüsselis!

That fashion police moment...

 Jõudsime õnnelikult südaööl Antwerpi!

One of many-many dinners...

 Peace!

 Laupäevaõhtul (olles reede öösel kaks tundi maganud) kobisime ikkagi välja ning lõpetasime Spiritos, kus saime tantsida, ja hiljem lähedal asuvas "restoranis" friikartuleid süüa.

 @ Café du Sablon

Ühine lõuna... ja kerge brownie sinna otsa.

 @ Foodmaker

Ühel hommikul suundusime enne tööd trenni, peale mida tegime "eriti" tervisliku chia pudingu Foodmakeris.

Detsembrini!

Kisses xx

5 nippi positiivsema tänaseni

Meis kõigis on peidus mingisugune ülimalt suurepärane iseloomuomadus, mida saame nimetada suuremat sorti tugevuseks. Ja seda on tore kuulda, eks! Näiteks imetlen inimesi, kes oskavad olla konkreetsed ning lõikavad jura kohe alguses ja otsejoones maha. Mind on kiidetud, kui üht positiivset ja "klaas on pooltäis" laadi inimest. Ja minupoolne on au seda kuulda, ausõna.

Siinjuures otsustasin kirja panna oma viis "nippi" parema enesetunde ja olemise juurde (tuletades meelde, kuidas kirjutada online meedias "uudisloo" pealkirja, et sellest kasvaks klikimagnet). Võimalik, et olen nendest punktidest juba jutustanud ja võimalik, et need kehtivad ainult minu puhul. Aga usun, et need on need põhimõtted, mis hoiavad mind õnnelikuna.

1. Varu hommikuks aega

Olen üks nendest, kes naudib hommikuid. Mulle meeldib minna varem magama, et saaksin varem ärgata. Tööpäevadel tõusen voodist püsti ca 1,5-2h enne kodunt väljumist. Ma ei varu endale aega, sest olen hommikuti aeglane. Pigem meeldib mulle võtta hommikust kõike. Panen televiisori tööle, kuulan uudiseid, käin pesemas, koristan tubasid, teen hommikusööki ja nii edasi. Tihtipeale jääb mul kõige kõrvalt veel aega, et end korra diivanile pikali visata, paar koerafiltriga snäppi või päikesetõusu üle Brüsseli pildistada, endiselt alles olevat teed lürpida ja öö jooksul telefoni kogunenud infot skrollida.

2. Toitu täisväärtuslikult

Pole vist uudis, et pean kaalu nimel vaeva nägema. Kui soovin saavutada stabiilset vormi, pean surmkindlalt jälgima, mida suhu pistan, rääkimata tõsistest higivalamistest treeningsaalis. Tulles aga tuliste kokkajate perekonnast (sh Ristikheina Kohvik, doooh...), siis on paratamatult minu üheks lemmikuks meeldejääv toidukord. Kolides Brüsselisse ja kasutades võimalust harjutada end uues elukohas ja uute elukommete kõrvalt pisut paremale teele, võin tunnistada, et saan iseendaga palju paremini läbi. Ma olen alati teadnud, milline üks tervislik toidukord välja näeb, aga nüüd hoian sellest kinni igapäevaselt, mitte ainult 2-3 nädalas. Niiviisi ei kuluta ma päevas tunde enda vihkamisele, et ma taaskord kuritarvitasin suhkru olemasolu.

3. Tuleta endale ennast meelde

Umbes-täpselt kaks aastat tagasi kaotasin ma ennast totaalselt ära. Kõlab segaselt aga see on võimalik. Unustasin miks ja kuhu suunas ma liikuda soovin. Ajasin igapäevaselt mingeid asju ning kulutasin mõttejõudu mingitele asjadele aga see kõik oli küllaltki tühine ja ei teinud mulle pikemas perspektiivis üldsegi head. Hoia enda ideed tulevikust lähedal, mitte kõige sügavamas ajusopis. Tuleta meelde, kus sa näed ennast ühe-kahe-kümne aasta pärast? Nii on kurss selge ning tühised tegevused ei röövi üleliigselt aega.

4. "Ma ei ole piisavalt rikas, et lubada endale odavad asju."

Kuldsed sõnad minu ema suust. Me ei räägi siin rahast või asjadest, vaid viitame metafooriliselt ajale, täisväärtuslikule hetkele või mugavatele saabastele (jah, need viimased on asjad, hihi...). Pean silmas seda, et luba endale paarkümmend senti kallim kohvi või kvaliteetsem šokolaaditahvel. Margus Karu kirjutas, et ühel hetkel kasvas ta piisavalt suureks, julgedes endale lubada kaheksa inimesega jagatud hosteli toa asemel korralikku hotelli ning odavamate end ajakulukamate lennupiletite asemel otselende. Paljud võivad mind pidada üleolevaks, kui halva kogemuse vältimiseks asjadest ausalt räägin aga nii on. Ära hoia end ostmast midagi, mida sa tegelikult väärid, sest vastasel juhul lepid sa kehvemaga... ja elu ei ole selleks, et leppida millegi so-so'ga. 

5. Igapäev on pidupäev!

Ära oota pidupäeva, et tõmmata selga enda sulgedega seelik. Kui see sulle meeldib ja sa tunned ennast selles ilusana, siis jaluta aga esmaspäeval selles tööle. Jummmala kama! Mina näiteks tunnen end kontsakingades oluliselt paremini kui ketsides. Brüsselis, ja välismaal üldiselt, aga ei lööda end väga üles, mis omakorda tekitab ebamugavustunnet, kui reede õhtul baaris ainukesena 15 sentimeetriseid kõpsukaid kannan. Küll aga on mul suhteliselt kama. PS! Siinkohal peab vist ära märkima, et oluline on jääda classy'ks... vist... eks? 

Eestlane ja tema ülim südikus...

Olen vingete T-särkide usku. Seesuguste, mis ütlevad midagi ja seisavad mingisuguste väidete eest.

Mõni aeg tagasi leidsin Nasty Gal saidilt vintage pluusi, kus peal oli kirjas:

Eat shit. It's the future.

Paar aastat tagasi soetasin endale Hollandist valge särgi, millel seisis statement:

There's no way I was born to just pay bills and die.

Paar kuud tagasi ostsin endale Telliskivist kahe euro eest T-särgi ütlusega:

I am who I am!

Paar päeva tagasi jalutasin Brüsseli kesklinnas ja astusin sisse Grand Place'il asuvasse Hard Rock Cafesse selge mõttega, et ostan endale nende legendaarse T-särgi (just selle, millele on melanhoolse tähendusega kirjutatud "Brussels").

Mõeldud, tehtud! 

Kuna baar-poes riietuskabiine polnud, siis tõmbasin ennast seal samas korraks alasti, et särki proovida. Selle käigus saime poemüüjaga naljatades jutule ning tuli välja, et Brüsseli ühe kõige kuulsama ja mainekama asutuse juhtaja on eestlane. 

Eestlane. Jälle see eestlane. Ja jälle on ta välismaal kellegi ülemus. Aastasadu alluvuses ja okupatsiooni all kannatanud ning nüüd siis niiviisi...

Minu ülemus on samuti eestlane. Allan Päll. Meeletult südikas ja tark mees, kelle vanuseks tean pakkuda midagi kolmekümne kanti. Ta on stiilne, lahe aga sealjuures konkreetne ning aus. Teda austatakse meie rahvusvahelises kollektiivis ja kui eile potsatas postkasti kiri, et nõukogu on otsustanud Allani mandaati mitte pikendada, läks kontoris tulisteks vaidlusteks ning omavahelised vestlused lendasid justkui võluväel debattideni. 

Ma ei saanud alguses essugi aru, kui kuulsin köögis temperamentse Alfonso solvunud häält, kirudes hingepõhjani nõukogu. Esimest korda tundsin ära vandumist ning valju häält, mida muidu meie äärmiselt soliidses töökeskkonnas ei kuule. Olin segaduses.

Kes ei tea, siis meie organisatsiooni juhib nõukogu, kuhu kuulub 11 liiget. Nad tulevad aegajalt kokku ning poliitikutele kohaselt suurt peale rääkimise midagi ei tee. Aga mis siin parata, see on demokraatia ning see toimib. Igatahes otsustas nõukogu, et Allan pole sobiv juht ja talle anti sellest kusagil pimedas koridoris kahe lausega teada. Suhteliselt inetu ja ebaprofessionaalne.

Selle kõige peale lõi meie kolmekümneliikmeline meeskond end põlema. Kontoris on Allan hinnas, austatud ning tema tiimijuhtimismeetodid on top notch. Nõukogus mängis otsuste tegemise juures aga rolli mingisugune poliitiliste vaadete segane kooskõla... või sedasi spekuleeritakse.

Täna ronisime kõik kokku, et juhtunust rääkida. Allan avaldas, mida tema tunneb ja asjadest arvab, seda kõike ülimalt professionaalse lähenemisega, ning terve meeskond raputas kurvastusest päid, otsustades ühise pöördumise kasuks nõukogu suunas, nõudes selgitust ning andes teada, et Allan on parim võimalik ülemus ning tema "vallandamine" oleks suur viga.

Istusin tollel miitingul ja ega ma ise suurt midagi kaasa rääkida ei osanud. See-eest sain hoolikalt kuulata teisi, kes jutustasid asjadest ülivõrdes. Jälgisin Allanit ja mõtlesin, mida ta võib tunda? 

Ilmselgelt oled sa teinud kaks aastat oma tööd igas mõttes õigesti, kui mainitud olukordades toetab sinu kolmekümneliikmeline meeskond sind luuni välja, riskides mingil tasandil ka enda töökohtadega. 

Ma vaatan olukorda alt üles ning antud hetkel on ainus, mida teha saan, võtta eeskuju meie tublist eestlasest Allanist. Me teeme igapäevaselt head ning võitleme juustuselt öelduna parema tuleviku nimel. Allan on selle kõige vedaja. Eestlane on ühe mainekama organisatsiooni juhiks. Mida see ütleb meie kohta?

Öelgu, mis need nõukoguliikmed ütlevad... meis, eestlastes, on peidus mingisugune ülim südikus, teotahe ja töövõime. Näen ja kuulen sellest iga jumala päev. Me võime olla omaettehoidvad ja külmad, aga kui selle kaalub üle ausus ning professionaalsus, siis las see olgu.

On uhke olla eestlane.

Teie terviseks, mu armsad eestlased!

Seeking for self-love...

Järgmise kolme kuu jooksul saan tähistada kahe väga olulise inimese üsnagi olulise tähendusega sünnipäeva. Nii Elisabeth kui Sandra toovad üle kümne aasta oma vanuse ette kahe asemel hoopis kolme. 

Jah. 

Nad jõuavad neljakümnendatesse.

Hiljuti lappasin fotoalbumeid, mis on läbi ime kõikide kolimiste ja seikluste käigus meiega jäänud. Ühelt paljude seast leidsin oma kleenukese ema, peas suuremast suurem lokkis parukas. Ta teadis väita, et oli antud pildil teel oma sünnipäevapeole - samuti just kolmekümneseks saanuna. Kommentaariks kõrvale jõudis info, et see oli tema elu ilusam aeg. 

Mäletan, kuidas teismeeas kartsin toda numbrit. "Kolmkümmend! See on ju nii vana!". Iganenud kommete kohaselt peaksid selleks ajaks meie eludiplomit kaunistama vastloodud perekond, armas maja, mida saame nimetada koduks ning üsnagi sihikindel plaan sellest, mis saama peaks hakkama. Õnneks (või kahjuks) on aeg edasi liikunud ning seesugused saavutused pole enam esmatähtsad. Ja kui isegi on, siis need kaalub üle sihikindlus leida enda kõrvale keegi, kes on täpselt ideaalne ning kelle leidmine võibki võtta aega rohkem kui kolmkümmend aastat. 

Ja tänapäeval seda latti juba alla ei lasta.

Lugesin mõni aeg tagasi läbi oma üheks lemmikuks kujunenud teose "Modern Romance". Raamatu autor Aziz Ansari on teada-tuntud stand-up comedian, ja ei möödunud lehte, kus minu näole poleks ilmunud totakat muiet, millest kasvas alatihti välja ka sujuv naerupahvakas. 

Ta võttis oma teoses kokku igasuguse moodsa maailma kohtingu ja armastuse olemuse. Mis on muutunud kahekümne-kolmekümne aasta jooksul? Kuidas mõjutab meie silmarõõmuotsingut sotsiaalmeedia, kohtingusaidid- ja äpid (Tinder) ning see kõige tüütum, ent armastatum - sõnumineerimine (iu, kui kole sõna). 

Müts maha, sest Aziz suutis luua raamatust tõelise uurimustöö, käies kohtumas vanema generatsiooniga vanadekodudes, noorema generatsiooniga konverentsidel, ja ta isegi tegi selgeks, kui märgatav vahe on kahel-kolmel kultuuril. 

Aziz uuris kaheksakümneaastaselt vanaproualt, mis oli see, mis pani teda oma peikaga abielluma. Sealjuures paluti daamil kirjeldada, milline oli toona tema tulevane abikaasa. Tädi mõtles hetke ja vastuseks tuli seesugune ebamäärane mugav teadmine, et poiss oli vahva ning elas neiu kodule mõnusalt lähedal. A, ja tal oli kena naeratus. 

Sealjuures palus Aziz kirjeldada neid samasid asju nüüd abiellunud paaril. Üks vastus oli midagi seesugust: "Mu kõhus lendasid liblikad, kui nägin teda sel õhtul tantsupõrandal tantsimas, valged kiharad lendamas, siia-sinna. Meie hommikud on justkui harmoonilised olemuslood, kust kaudu astun ellu parema iseendana. Ma ei suudaks iialgi ette kujutada oma elu ilma temata. Ta toob minus välja ainult hea ning motiveerib paremaks."

Ykes...

Ühesõnaga... igasugune 21. sajandi mugavus paneb meid vaatama kaugemale, võttes sealjuures hulganisti rohkem aega. See-eest tasub see aeg end ära, sest nagu näha, tulemuseks võib tõesti kujuneda, et sa ausõna leidsidki enda hingekaaslase. Selle pooliku poole, mille keegi kusagil kauges eeposloos ja legendis ära kaotas. Oli ju midagi seesugust, eks?

Ma ei tea neljakümnendatest midagi. Tean vaevalt kolmekümnendatestki. Olen siin leeril lennelnud kõigest kolm ja pool aastat. Küll aga julgen väita, et tegelikult pole kiiret. Ärme tee ühiskonnanormidest ega viltustest pilkudest välja, vaid võtame aega ning vaatame, mis meist õige saama hakkab.

Olen kuulnud, et tõeline enesearmastus jõuab meieni kolmekümnendate lõpus. Ja selle saabudes kujuneb lõpuks võimalikuks alustada teiste armastamisega.

Jääme ootele...

It's nice when you meet up with old friends and see how much you've both grown...

Minu ja Mirjami suhe ulatub kaugele. Nimelt otsustasime võtta aastal 2000 üheskoos käsile küllaltki keeruka projekti - alustasime Tabasalu Ühisgümnaasiumis tallamist mööda kooliteed. Päris lahe on selle kõige juures see, et meid on pillutud siia-sinna. Londonisse-Brüsselisse, Tallinnasse-Tabasallu, erinevatesse koolidesse ning seltskondadesse, ent igasugune kontakt on alati säilinud. Me ei pea teineteisega suhtlema igapäevaselt, et paari kuu möödudes kohtuda ja end mitte kohmekalt tunda. Teame teineteisest kõike ning isegi, kui me ei näe tervelt aasta, siis taaskordse kohvitassi või veiniklaasi taga suudame leida sekunditega teemad, millega üksteist taas kurssi viia. Tavaliselt on üks meist vahetanud vahepeal töökohta, teine elukohta ning võimalik, et oleme mõlemad aastakese vanemaks saanud. 

Mul oli heameel kuulda, kui Mirjam otsustas Londonist Brüsselisse põrutada, et siis mulle nädalavahetuseks külla tulla. Olin juba pikemat aega tuttavat nägu igatsenud, kellega rääkida asjadest, millest uute (võhivõõraste) inimestega jutustada ei sobi. Kolm päeva koosnesid peamiselt kohvikutest ja baaridest. Ajasime taga head kohvi, maitsvat toitu ning magusaid vahepalasid, et siis ennast natuke premeerida, sest jumala eest - oleme oma vanuse kohta kuradima tublid ning võime endale lubada vahvlit jäätisega ja õlut friikartulitega, et siis esmaspäeval jälle salatit süüa ning HIIT saatel veini higistada.

Nüüd ma jagan teiega hästi palju pilte, mille üheks kohustuslikuks osaks on miski söödav-joodav, sest me jagame arusaama ja ühist armastust hea kraami vastu.

@ Café Capitale (vanalinn)

@ Kwint

 @ Australian Waffle
Võite kaheksa korda arvata, kas me olime pärast ÜLENI selle kõigega koos!

 @ Rock Classics

Käisime kuulamas tasuta kontserti, kus oli rahvast kusagil kahekümne ringis ning nendest lõviosa olid pikkade juustega hevimehed. Ühtlasi otsustasime proovida ka shotte "Big Boobs".

Totally worth it!

@ Frederik Blodneel

See on vägagi lambine foto, ent lugu antud pildi taga ajab mind naerma.

Sealne teenindaja armus Mirjamisse totaalselt! Esmalt saatis ta kellegi meie numbreid küsima, seejärel pärima, mida me õhtul teeme, misjärel uuesti küsima täispikkasid nimesid Facebooki tarbeks. Kõigele lisaks andis ta meile kohvi kõrvale vägagi hinnalisi ja uhkeid šokolaadikomme - lihtsalt niisama.

Kõige lõppedes suudles ta Mirjamit põsele ning kuivatasid minu vihmast märga nahktagi salvrätikuga ja kutsus meid nimepidi.

Kahjuks oli too härra mitte meie masti unistuste prints...

 See ei ole ausõna lavastatud!

@ our Birmingham palace

Avastasime, et oleme arvatavasti küündinud valede ametite suunas. Tegelikult on meis peidus suhteliselt badass peakokad. Mirjami munapuder ja minu (meie) õhtune pajaroog olid lihtsalt nii head, et hakkas lausa kahju neid süüa.

 @ Vintage market

 @ Cafe Velvet

Suurepärane kohvi, veel parem porgandikeeks!

 @ Hinterland

Väga püss ja trendikas hommikusöögimenüü. Ühtlasi suur valik erinevaid kohvijooke ning lahedaid smuutisid. Soovitame soojalt!

PS! Eriti asjalik ajakirjadevalik lugemiseks!

Laupäeval otsustasime õhtust kodus süüa. Sellest kujunes välja väga uhke dinnerparty for two. Õhtu algas vikerkaarega ning lõppes äikesetormiga. Imeline!

Järgmine missioon on "Joanna Londonisse", mis leiab arvatavasti aset detsembris. Selleks ajaks olen end sellest äärmiselt lõbusast ning küllaltki koormavast nädalavahetusest välja puhanud, et siis uuesti täpselt sama lahedalt üheskoos aega veeta.

Aitäh, armas Mirjam!