See voodi on see klassika. Nüüd on ta lihtsalt kuldne ja sinised padjad on juures. Täpselt kaks aastat tagasi möllasime samamoodi vabariigi aastapäeva puhul. 

http://joannaveeremaa.blogspot.com/2011/02/samal-ajal-kui-londonis-mollab-fashion.html

 

Ma olen saanud kaebusi, et ei kirjuta siia enam midagi. Tegelikult on asju toimumas küll. Koguaeg. Eelmine nädalavahetus...või noh... sõbrapäev... olime Rootsis ja nädalaid enne seda chillisime Tartus ning märtsikuu tuleb EKA-kuu. Pean silmas ka seda, et muuseumid ja KUMUd on mu jalge ees valla. Lisaks hakkas reedest praktika ehk kool sai läbi. Nüüd on jäänud 2,5 kuud praktikal käia, lõputöö esitada ning siis saabubki juba lõpetamine. That's it. Paar asja on vaja veel korda ajada, mis kripeldavad juba pikalt. Pean silmas neid kohustusi. Kõigest täpsemalt räägin järgmine kord, sest praegu hakkan ma tähelepanu pöörama õhtule. Mariliis kinkis mulle sünnipäevaks Chase and Statuse pilet, kuhu me kohe-kohe rokkima lähme. Esmaspäeval sõidan Jõhvi ära ja tulen tagasi arvatavasti alles laupäeval, sest Estoniasse sai kunagi, kuid tagasi ostetud Luikede Järve piletid ja ma kinkisin Annule ühe sõbrapäevaks, seega natuke kultuuri ka siia maile. Igatahes ma olen happy. Väga happy.

Annuga sattusime üle sajandi pildistama, mille üle on mul ainult hea meel. Musi!

 " Maailma kõige pikem postitus "

by Joanna Veeremaa

 

Kui keegi arvab, et naised on papist, siis meie pole!

Aitäh Anna-Stina saia eest!

 Kõige õudsam wc ever!

Kes veel ei tea, siis ma sain viiendal veebruaril kahekümneaastaseks. Vabandan siiralt kõigi nende ees, kes on pidanud facebookis ja instagramis tervelt nädal kannatama pidevaid postitusi ning fotosid teemal, kui vahva Joanna sünnipäev on. Usun, et lõpuks võis see üpriski tüütuks kujunenda, kui iga kahe minuti tagant lisab keegi mingi foto kuhugi ja siis keegi kohe sekund hiljem jätkab samal teemal sama fotoga. Nüüd, kus ma selle teadaandega ühelepoole olen saanud, tahan nii muuseas mainida... pigem karjuda... pigem kuulutada, kui meeletult õnnelik ma olen! Poleks iial uskunud, et midagi nii ägedat võib üks sünnipäevapidu sinus välja tuua. 

Ma ei tea, kust ma peaksin alustama...

Algusest...?

Kooli ma see nädal ei jõudnud... kui välja jätta esmaspäev. Teisipäeva hommikul korraldasime traditsioonilise hommikusöögi. Siinkohal tahan ära mainida, kui väga hindan neid traditsioone ja seda, kui perekonnas korraldatakse mingi istumine teatud sündmuse puhul. Plaan oli see, et õhtul lähme kuhugi välja sööma. Ema veel vaatas mind ja soovitas teksad kleidi vastu vahetada. Sõitsime Kochi aitadesse ja sisse astudes nägin, et deem... kõik on siin! See üllatus poleks pooltki nii eriline olnud, kui mul oleksin aimanud midagi. Siiralt - mul polnud õrna aimugi. Lilled ja lilled ja kingid ja issand... minu päev ju! :D

Shampust ainult toodi juurde. Seda, kuidas tühjad pudelid asendusid uutega... see protsess on mulle senini võõras. Naersin veel, et miks pianisti pole, sest nädalavahetusteti mängib kohvikus tavaliselt mees klaverit. Tuled kustusid ära ja välja toodi Sandra tehtud imeline tort. Niimuuseas istus Ott klaveri taha ja hakkas mulle sünnipäevalaulu laulma. Mmmm... Ma pole emotsionaalne inimene või noh... elan pigem sissepoole aga siis... tol hetkel... reaalselt... ma olin sõnatu ja lihtsalt hoidsin kätt ammuli vajunud suu ees. Kevadel ma armusin temasse ära aga minu armastusest tema vastu ei teadnud ju keegi. Poleks osanud ühtki teist meesartisti endale sünnipäevalaulu laulmas näha. Ta on tuus. Ja nii suurepärase häälega. Ja siis ta laulis... ja laulis... ja terve õhtu laulis. Kõrvallaudades olevad võõrad filmisid seda terve see aeg. Shampus mõjus mulle ning ei suutnud irvet näolt pühkida. Kas saab olla veel ideaalsem õhtu - küünlad, super ilus õhkkond, shampus, roosa tort, vaimustavalt üleslöödud ning kõige kallimad inimesed ja Ott laulmas mulle '' Maagilist maad ''... not bad... not bad at all. 

Point oli ju selles, et ma ei tahtnud sünnipäevaks midagi. Lihtsalt pidu Bollywoodis ja Asosest tellitud sünnipäevakleit (mida ma kusjuures peo ajaks kätte ei saanudki). Ja siis ilmuvad välja ikkagi üllatuspidu, kingitused, lilled... 

Reedel korraldasin siis teadliku peo. Kaksteist inimest, MEELETULT palju süüa, pikk laud, turvaline ja mugav seltskond ning ei ühtki muret. Sandra palus kõigil jutustada minust lugusid. Esimene asi, mis Sandra ise rääkis, oli see, kuidas mul väiksena hammaste asemel kihvad kasvasid. Jah. Nii palju siis ilusatest lugudest. Linda mainis, kuidas ma kooli esimestel päevadel, kui kõik veel võõrad olid, tema juurde jalutasin ja šokolaadi pakkusin. Olevat kohe omaks võtnud. Heli mainis ära, kuidas ma nii hoolitsev Annu suhtes olin. Sandra ei saa aru, kuidas igas olukorras nii positiivseks suudan jääda ja kunagi närvi ei lähe. Mari rääkis loo, kuidas esimeses klassis joonistasime oma unistuste ametikohta. Mari tahtis printsessiks saada, mina naersin ta üle ja siis ta hakkas nutma.

Peale Bollywoodi chillisime me muidugi veel linnas. Puudlis istusime maha ja hakkasin suurelt ringilt filosoofilisi küsimusi esitama - kellena töötaksid, kui raha ei loeks; kellega abielluksid Hollywoodist; kellele annetaksid miljon eurot? Te ei kujuta ette, kui põnevaks olukord läks.
Peale kõike suundusime Sandra juurde, korraldasime pidžaamapeo ning rääkisime muredest. 

Ühesõnaga... Kui su ümber on sellised inimesed, kes teavad sind nii läbi ja lõhki, siis ... ma ei oskagi väljendada ennast, sest kogu see postitus on nii läägeks ära läinud aga ma ei saa... ma olen meeletult õnnelik kõige üle. 

Ma tänan Mari Justin Bieberi plaadi eest!
Issand. Ja minu isa ja ema ja Sandra... nii palju vaeva ja tahtmist. Parim!

Ja taaskord olen ma nii äksi täis, et ei suuda sõnadega edasi anda oma tänu.
Oeh.

ja... jah... kurb.