Samal ajal, kui teised koolis õpivad ja kell hakkab vaikselt kaksteist lööma, otsustasin mina, pärast maailma kõige paremat und ja veel paremat hommikusööki, kasutada ära võimalust, et Annu digikas mossitab ikka veel toa nurgas ja hakkasin traditsiooniliselt kodust pilte tegema. Kui ma majas elasin, pildistasin pidevalt. Isegi merkos elades, jäädvustasin tolle jubeda korteri meeleolu ja interjööri. Pärast, kunagi, hea vaadata. Ja kuna nüüdsest pean ma päris usinasti(wtf?) blogi, siis mõtlesin, et panen need siia üles. Mitte, et mul oleks hullupööra lugejaid, vaid lihtsalt... et endal elu põnevamaks teha. A, ja ütlen kohe ära, et JAA... mul on köögis voodi! Jumala äge on. Soovitan teilegi!

Ja noh... kui juba läks... siis läks...

 Ja kusjuures ma isegi ei mäleta, kas ma olen varem neid pilte postitanud. Kui olen, siis andke andeks. Lihtsalt... mul laksib vahel.

Ma siin mõtlesin ja mõtlesin ja kuna mul leidub aega, et blogi kirjutada, siis tahaksin kõiki tänada, kes on suutnud mind kannatada. Inimesed saadavad sõnumeid, viisakaid sõnumeid. See on suurepärane, et suudetakse jääda kannatlikuks ja just nimelt viisakaks. Ja mitte ainult nemad, kes kirjutavad mulle sõnumeid meeldetuletustega, vaid ka need, keda ma vahete-vahel oma laiskusega alt vedanud olen. Antud juhul ma ei saa ise ka enam endast aru. Ma tahaksin saata korda nii palju aga ometigi ei taha ma seda teha. Mulle lihtsalt ei meeldi kohustused ja kardan, et see võib tulevikus osutuda suureks takistuseks ükskõik milles. Võib-olla see ongi see, mis mind on need paar nädalat, kuu vaevanud. Kardan, et hakkan tasapisi muutuma luuseriks. Jah, just, luuseriks! Jumal seda teab?! Püüan ennast kätte võtta. Isa annab mulle erinevaid võimalus midagi saavutada aga ometigi ma hiilin neist eemale. Endal hakkab ka paha. Kirjutan selle siia, et te kõik näeksite, et ma ise saan aru, mida ma valesti teen ja isegi anonüümsetes alkohoolikutes teatakse öelda, et probleemi tunnistamine on pool võitu... või midagi sinna kanti... Ahh... mina ei tea. Tahaks teha aga samas üks asi on see, mida tahan teha, teine asi on see, milles olen hea, mida oskan ja mida tehes tunnen, et olen üle keskmise. Õde ütles selle peale, et ma olevat puhkuse ära teeninud. Ütles, et las ma olla see pool aastat luuser, sest ta teab, et ülejäänud elu oskan ma olla karm mõjukas bitch, kes teab täpselt, mida elult tahta. Ärge mõistke mu üle kohut, sest tean, et inimesed on kuradima kadedad ja toovad välja pigem halva, kui tunnistavad head.

Thank god, et on olemas selline asi nagu blogi. GOD BLESS AMERICA!

Hea teeninduse ja kooli sisseastumiskatsete kuu hakkab lõpuks(!!!) läbi saama. Täna on väljas lihtsalt võrrrrrrrratu ilm. Tüüpiline, klassikaline ja kõige kaunim kevad. Lõpuks, kui ma kella kolme ajal päeval otsustasin mõistuse pähe võtta ja öösärgi asemel midagi tarka selga pista, läksin Monaga välja jalutama. Jumal tänatud, et ma seda tegin, sest tänu sellele jõudis mulle kohale midagi tähtsat. Tähtsat ja ilusat...

Eile ärkasin ja olin niisama hajevil. Isa võttis mind peale, viskasime õe kinno ja läksime Raivo sünnipäevale mercadosse (nüüdsest city platz). Oijummel. Sain taaskord šampust juua. Inimesed - ärge laske mul rohkem seda saatanlikku paska juua. Tegelt ka! Ma olen sellesse liiga kiindunud. Jube! Reedel niigi läks asi liiale. Peale seda hüppasin läbi kadriorust, lasin Marile pildid arvutisse ja otsustasin kinno minna... üksi... jah! Üksi! Õnneks liitus minuga hiljem Priit. Käisime mäleta mind vaatamas. Seansi lõpuks olin pettunud. Kuidagi jube hajevil film. Palju erinevaid teemasid sisse tõmmatud ja kõige tipuks see lõpp ka veel. Hiljem õde pani mulle pähe, et tegelikult oli tegemist hea filmiga. Robert Pattinson mängis suurepäraselt ja see oli tõetruu film elust, mis ei lõppenud nagu tüüpiline ameerika armastusdraama. Peale kino tegime Priiduga rotermannile tiiru peale, läksime kadrioru parki, istusime niisama ja edasi kadriorgu, kus Mari oma pärissünnipäeva pidas. Saime jälle süüa, palju maasikaid, niisama chill ja kella kümne ajal tulin koju magama ära. Selline päev...

Ikka veel on midagi südamel ja see ei kao mitte kusagile.

Pikemat aega tunnen juba, kuidas mul on midagi südamel. Selline vastikvastik tunne, raske. Teaks ma vaid, mis see asi on, mis mul niimoodi tõmbleb mõttes ja südames?! bööö

Ja kuna ma pole nii ammu blogi kirjutanud, siis teen kaotatud aja tasa. Ega kolm postitust päevas ei näita veel seda, et mul pole elu. AUSALT! ... khmkhmmm...

Igatahes... tahtsin teiega jagada enda emotisooni. Ma olen täna terve päev kodus olnud, üksi. Voodis lamanud. Väga laisk on olla. Jube laisk. Kohe nii laisk, et lasin Mona rõdule hädale, sest ei viitsinud temaga välja jalutama minna ... või mis jalutama? Tavaliselt laseme ta vabalt välisuksest välja aga täna ma ei viitsinud isegi välisukseni minna. Jubeee... aga teate mis? Jumala lahe on olla. Pea on pisut paks otsas ja kui püsti tõusen, käib terve tuba ringi aga selle kõik teeb heaks tunne, et käisin täna trennis ! :D Ja peas tiirleb Anna Karenina, no mida? Ei. Gossip girl ja grey anatoomia (Annu, kurat, ajas mulle ka fenomeni peale) tunduvad hetkel paremad. Suur muffin inimesele, kes tuli mõttele panna sarjad internetti üles. Ja teate mis on kõige hullem? Mul on kapis nussa, see valgete triipudega, jube hea asi, mida saiale? määritakse aga MUL POLE SAIA! uuh... Sellegi poolest homme lähen ja olen tubli. Loen raamatut ja jooksen töölt läbi. Ehk isegi maksan oma võlad ära (mitte, et see minust sõltuks ja mitte, et ma kaelani võlgades oleks, lihtsalt... ) aga keda see huvitab? Igatahes... vaadake sea of shoes blogi ja tundke kadedust, et teil pole nii ilus elu ja palju raha, et endale iga päev, IGA PÄEV, uusi givenchy või chaneli jalanõusid ja kingi soetada või hoopis new yorki või jaapanisse lennata. Hahaa... paras meile, kes me oleme lihtrahvas :D Ma isegi ei tea, miks ma selle üle naeran :D haaa:D:D 

üksindus ja tuba laksib ära. vabandust öeldu pärast.

Haaaahaaa! Teate, mis Kuno Kitsing ütles? Moes on naised, kes oskavad hästi süüa teha. Haaa! Meeste aeg on ümber. Seega kõik, kes te ei tea veel kuidas muna praadida, pannkoogi tainast valmistada või kartulipüreed maitsestada, siis jookske! Jookske ruttu kööki ja hakkake harjutamisega peale.

Ahhh, mine metsa. Ma päris viitsingi siia kõike kirja panna ju...

AGA!

See pole minulik, seega kirjutan oma viimased päevad/ööd üksipulgi? lahti! Olete valmis? Mina ei ole.

BÖBÖBÖBÖÖÖÖ... nii... Täna on pühapäev ja jõudsin lõpuks koju. Kodus on hea olla. Käisin trennis. Vaheldus missugune. Ülihea trenn oli aga viga seisnes selles, et täna öösel keerati kella ning trenn leidis aset kell kümme hommikul, seega pidin vara ärkama. Birgit magas tänu üleminekule sisse aga ka neljakümne viie minutiline trenn kõlab hästi, kui pole pool kuud mängida saanud. Ööbisin kadriorus. Eile nägin vaheaja jooksul esimest korda Annut, kellega mängisime virukaid (llalalalalala) ... Käisime ja õgisime end täis viru mäkis, kolasime viru peal ja läksime foorumi patrickusse. Meist on saanud ametlikult harilikud keskmised eesti noored. Jube! Vanasti olime kvaliteetsemad. Tegelikult pidime minema vertigosse ja mina ning minu isa ja meie suhted pole hetkel kõige hiilgavamad. Naersimegi, et Annu on käest ära läinud. Kolab öösiti mööda hookahsid ja pubisid. Patrickus panime kirja oma traditisioonilised suve lubadused ning eesmärgid, koostasime Annu sünnipäeva nimekirja, kus seisnes 41 nime. Ei taha teada, mis juulis saama hakkab. Tegelikult on peamine see, et Annu saab kaheksateist ja seda tuleb tähistada. Hea oli. Enne Annuga kokku saamist, olime Priiduga minu pool. Reede vastu laupäeva pidas Mari manoletes oma venetemaatilist sünnipäeva. Oioioi... Natuke palju šampust jõin. Sinna kõige sisse mahtusid kukkumised, pildistamised, jäätisekokteil, naermised, rääkimised, söömine, laua taga Priidu õla peal magamine, takso sõit, paljajalu mööda kadriorgu tuppa minemine, veider öö ja purupurjus Mari ning tema jutt. Hommikul käis pea ikka veel ringi ning võin julgelt tunnistada, et tegu võis olla pohmelli algfaasiga aga ma pole päris kindel. Enne Mari sünnipäeva käisin linnas, ostsin kingi. ENNE seda jõudsin koju Narvast. Jiihaa! Käisime seal spaas. Pidime tegelikult Haapsallu minema aga selle asemel otsustasime Saaremaale sõita. Lõpuks avastasime end hoopis Narva meresuu spaast. Seal oli kogemus missugune. Sõin ceasari salatit Narva moodi. Mitte, et ceasari salatis on kõige olulisem ceasari kaste, mida kahjuks selles salatis ei eksisteerinud aga ka tavalise rooma salati asemel oli sina pistetud tammelehe salat. Mida? JUBE! Kõigel, mida tegin või ostsin, oli raha maitse juures, sest see spa... sinna ei soovita mitte kellelgi minna. Venelased igalpool. Reede hommikul, kui Sandraga kell pool seitse üles ärkasime, kuna üheksanda korruse aknast paistis tõusev päike otse silma, otsustasime enne hommikusööki ujuma minna. Olime ujulas ainukesed. Väga spets oli olla. Ei, aga puhkus kulus ära. Loodetavasti satun kunagi oodatud Saaremaa grand rose'sse. Ja... Narva pärast ohverdasin elamuse nukuteatris, kuhu Annu ja Priit ilma minuta läksid. High shool musical... Ema lubas mulle piletid osta, sest oli suhteliselt löödud, et seda vaatama minna ei saanud. 

Vahepeal tahan teile kõigile öelda, et elu ilma koolita on põnev. See aeg, mis ma kodus olen veetnud, on olnud tohutult meeldiv, vaba, rutiinita. Igavust ma ei tunne. Kui keegi tõesti hoolib nii väga ning arvab, et mu elu on suhteliselt mõttetu, kuna võtsin pool aastat koolist puhkust, siis... ma ei tea. Ei oskagi midagi öelda teile. Sellegi poolest ilusat kooliaasta lõppu ning sügisel kohtume. Muahh...

Ahnii...

Öelge mulle vaid üht - miks kuulavad just venelased avalikult kas trollis, kaubamajas või tänaval telefonist valjusti muusikat? See on nagu raudne reegel. Ma olen püüdnud küll asjale teisiti läheneda, nähes noori kaugelt tulemas, kellel muusika ülekõige mängimas on... et ehk on eestlased aga kui nad lähemale jõuavad... no poruski mis poruski! A, see selleks... Tegelikult mul nende vastu midagi ei ole. Teisalt võivad venerahvusest inimesed täitsa soliidselt mõjuda. Aga siis nad peavad olema kas rikkad või... jõukad?! Raha noh!

Eile õhtul... läksin kadriorgu. Tegin kadrioru rahvale brokkoli-lillkapsa-lõhepastat, mis kusjuures täitsa normaalselt välja kukkus. Pärast ei saanud Priit igatahes liikuda, sest talle mõjus see igatmoodi. Sellest hoolimata vedasin ta trammi peale, kust edasi jalutasime vanalinna mäkki mcflurryt ostma. See oli lihtsalt suurepärane. Olin sellest puudust tundnud juba kuid. Vähe sellest... me jõudsime täpselt trammi peale ning ajastus kujunes aina täpsemaks. Hommikul pidin kosmeetikusse minema aga ei läinud - kogu jutt! Päike oli tappev, seega istusime Priiduga kadrioru pargis ja nautisime kõike. Pärast võttis isa mind peale, läksime õega pesu ostma (ja, me käime õega koos pesu ostmas!), hüppasime läbi toidupoest, võtsime rimi eest Annuška peale, viisime ta koju ning tulime ise süüa tegema. Te ei kujuta ette - kookosekana, munariis ja wokitud köögiviljad... mmmmmmm! Panime küünlad põlema ja värgid ning kutsusime külla Elisabethi. Rääkisime juttu. Klišeele kohaselt oli puudu vaid valge vein. BÖÖ!

Teie aga pange nüüd pidu, jooge end purju, vaadake ftv'st ilusaid inimesi, uurige uut moodi, tehke musi oma lähedastele ja kõige tipuks vahetage voodipesu, sest see mõjub unele lihtsalt suurepäraselt.

Head ööd!

No, ei saa enam mina aru, kas läheb hästi või halvasti. Kohati nagu tundub, et kõik kujuneb suurepäraselt, ümberringi on mured lahendamise lõppfaasis, lähedased on (nii klišee, kui see ka pole) õnnelikud, tunneli lõpus paistab valgus ja muu säärane poeetiline väljenduspask. Igatahes... kui olen end just sellele positiivsele lainele meelestanud, siis juhtub midagi. Kuratküll, miks ei võiks lõpuks kõik lihtsalt olla... ühtlane. Vihkan neid idiootseid tõuse ja mõõnasid. Jube!

Eile käisime vanematega nautimas itaalia toidu fenomeni rucolas. Hiljem viisime ema ööseks tööle ning meelestasin end juba õhtuseks kodu-voodi-meeleheitel-koduperenaised lainele. Kella poole kümne ajal saadeti mulle sõnum kadriorust, et takso ootab mind maja ees kümne minuti pärast. Ma ei jõudnud ära imestada, rääkimata riidesse panemisest, kui juba auto ees oli ja ühel hetkel end kadriorust Priidu ja Kristjani seltskonnast avastasin. Nad oli jube-e-e-e purjus. Mari ja Jan igatahes juba magasid ning peagi liitus nendega ka Kristjan. Kella üheteist ajal leidsin end igatahes voodist, Priidu kõrvalt. Ei, nalja sai. Minul vähemalt. Tunne oli jube spontaanne, sest noh... õhtused plaanid muutusid kardinaalselt.

Täna hommikul pidi Priit kell kaheksa kooli minema - HAHAHA - ja tema enesetunne oli - HAHAHA- . Vaeseke :( Päike igatahes paistis, õues oli kevad ning mina kutsusin endale isa järgi. Läksime sõime hommikust... algselt plaanitud reval cafe asemel bestselleris. Sõitsime niisama ringi ja hetkel on tunne, et kell on viis õhtul aagaa ei... kell on viieteist minuti pärast üks päeval. Jehuu! 

A, ja eile ma jõudsin lõpuks selgusele seoses neljapäevaga. Lähen Priiduga muusikali vaatama ja peale seda sõidan oma kaunile famiilijale Haapsallu bussiga järgi. Ja, ei... ärge arvake, et bussisõit on lame. Mulle meeldib. See on selline... aeg iseendale vms. Teate küll ju ! 

Ja sõnad fenomen ning kardinaalselt on nii kunstiinimeste sõnad, et mul hakkas endalgi praegu paha, kui neid kasutasin aga pole muret... eks ma siin vaikselt viisi trügingi nende hulka.

JA OI ! TEATE, MIND KUTSUTI JUST NELJAPÄEVAL SÜNNIPÄEVALE. KAS POLE MITTE IMELINE????????? JEJEJEJEJEEEEEE!!!!!!!

Keegi idioot kusagil tegi mingi kindla reegli, et kõik peab juhtuma samaaegselt. Esimese näitena võin tuua kohe televisiooni - kõik head saated tulevad täpselt samal kella ajal erinevatelt kanalitelt. Terve päev ei tule televiisorist mitte midagi, ainult pask ja seebikad, aga kui sul on ainuüksi kaks lemmiksarja, siis nad satuvad imekombel samal ajal eetrisse. Ja mitte ainult... isegi kordused kattuvad üksteisega. Ajuvaba. Sama moodi on pidude või sünnipäevadega. Kõik nädalavahetused istud kodus ja otsid kohta, kuhu võiks minna, ent ei leia seda aga kui lõpuks, keegi kusagil, otsustas laupäeval oma sünnipäeva pidada, siis õhtujooksul helistavad sulle neli erinevat inimest ning kutsuvad vot sellel samal laupäeval sind erinevatele pidudele. Mitte, et mulle see korda läheks aga on ju nii! Tänase päeva seisuga otsustasin endale märkmiku osta, sest vastasel juhul satuvad kõik meeldivad asjad mittemäletamise pärast ühele päevale. Kui isa laupäeval ütles, et neljapäev vastu reedet sõidame Haapsallu spasse, siis mul käis isegi korra mõttest läbi, et neljapäevaks oli midagi planeeritud. Päev hiljem jõudis kohale, et pidin Priiduga teatrisse minema. Vähe sellest... reedel peab Mari oma sünnipäeva - juhei! Loodetavasti, KINDLASTI, ma jõuan sinna aga kõik muu tuleb edasi lükata, sh. autokool, kosmeetik ja ... teater? BÖÖ! 

Eile... mis ma eile tegin? Tööl käisin ja siis katsetasin ära uue söögikoha, kust ostsin kaasa sänku. Nii kaua oleme oodanud taolist kohta Eestisse, nüüd ta siis lõpuks tuli. Hiljem vaatasime isa ja emaga niisama linnas ringi ning läksime koju magama ära. Täna ärkasin kell kaheksa - jee - ja passisin niisama. Kella kümne ajal läksime Annuga randa, luitele, ja tegime pilte. Mona niisama pures mu jalga ja Annu niisama pildistas seda. Ilus ilm, pidime ära kasutama. Kodus pilte arvutisse pannes, avastasime, et fotode iso oli jube mürane - mida  iganes see ka ei tähenda. Ühesõnaga - see pidavat halb olema! Hiljem vaatasin vesistades filmi Marley ja mina. Poleks arvanud, et koerafilm võib niiviisi pisarad välja tuua. Endal ka piinlik. Hetkel ootan oma isa, kes lubas mind täna linna viia. Ma ei tea, mis me seal tegema hakkame, sest ta ei öelnud aga loodetavasti toimub midagi rabavat. Majja peaks ka minema. Järgmisest nädalast pääsen uuesti trenni ja ajan ennast rajale tagasi. 

...ja paar pilti tänasest...