Vot, just taolised hommikud nagu täna inspireerivad mind tegema asjalikku. Väljas on lihtsalt liiga ilus, et vastutasuks ühiskonnale ning kellelegi, kes on vastutav ilma eest, tuleb ise ka head korda saata. Tavaliselt motiveerivad mind päikselised ilmad koristama aga täna polnud mul kahjuks võimalik kodu korda teha. Plaan B - trenni ja kangatuurile! Trennist tulles ja vanalinna poole jalutades ... ooo... pole mina varem nii ilusat Viru tänavat näinud. Milline valgus! Ja nii soe! Kangapoes, nagu ikka, tekkis mul tuhat ideed, mida ma niikuinii ellu ei vii, sest minu joovastus möödub nii ... ütleme... kahekümne nelja tunni jooksul aga IKKAGI! Vene tänava kangapoes olevad kangad on nagu... ööööh! Kunst! Muuseumis kõnniks ringi - kõike tahaks osta, kõigest tahaks midagi teha, nii palju mõtteid-ideid! Jooksin sealt ruttu välja. Kangadžungel ja Abakhan polnud just kõige hiilgavamad võrreldes viimase poega aga... ma leidsin Tartu maantee komisjonipoest endale viieteist eurose kasuka! Mida helli? See oli nagu kandmata - tundus peaaegu, et uus! Kõndisin sealt mööda ja see kauplus polnud just midagi ütlev aga akna tagant torkas mulle silma kahtlaselt odav mantel. 15 eurot!!! Ja siis Kangadžungli puduparadiisis olid nii ägedad sõrmuste näidised, mille järgi pean kindlalt detsembri alguses minema, kui nad poodi ilmuvad. Nii palju siis kangastest! Mulle nii meeldib käia poodides, kust võib leida midagi täiesti ootamatut. Vägev. Olen hetkel ülevoolavalt excited nähtu üle ja nende kangaste järele. Mantlikanga ma igatahes endale leidsin ja seda muidugi 5 euro eest meeter. Küll mina ikka avastan maailma, kui odav võib ise õmblemine olla! 

Vahel hakkab mul enda ees piinlik, kui õnnelikuks võib materiaalsus teha aga... see on ja jääb paratamatuks. Kinnitan endale, et lisaks materiaalsusele on minu ümber ka muid õnnelikuks tegevaid aspekte ja... olgem ausad - kuidagi tuleb raske töö-kooli-trenni eest premeerida.

Ja eile! Eile otsustasime Annuga, et maailma kõige ilusamate jalgade tiitel kuulub Amanda Seyfriedile ning see film, kus ta Justiniga mängib - super! Soovitan väga-väga-väga!

Koolinädal kulges ebanormaalselt toimekalt. No nii palju töid-järeltöösid-asju-jura pole ma varem pidanud ühe nädalaga korda saatma!

Mina nüüd lähen ja otsustan ära, mis aastavahetusel saama hakkab.

A, ja lõpetuseks - walk a mile in my shoes!

People who help the people...

... ja nii ongi!

Nädalavahetusel püüan alati ühe päeva koduseks muuta. Ajakava sisaldab pidžaamades ringi tõmblemist, teki all tundide surnuks löömist, palju kommide söömist ja filmide vaatamist... Igatahes vedasin laupäeval arvuti voodi juurde, lohistasin kõik vajaliku käe ulatusse ja hakkasin elu nautima natukene teist moodi kui tavaliselt. Üks film oli no... no nii kurb, et oeh. Nutsin vast terve aasta pisarate hulga endast välja. A little bit of heaven oli just kinodes ka aga magasin selle hetke maha, kui see veel seal jooksis. Film on ehe näide, millega tekib tunne, et elu võikski olla nagu filmis. Vaadake!

Neljapäeval käisin vanematega Johnny Englishit ka vaatamas... seda julgen küll soovitada! Naerda sai kõvasti. Ja hetkel on mul koolis käimisega raskusi. Arvatavasti on tegu sellega, et hommikud on taas pimedad, lisaks on ju kõigil teistel vaheaeg. Minul on puhkuseni aega veel kaks kuud. Hurraa! Nüüd aga jään nädalavahetust ootama, sest siis saab magada!

Pisike reede...

 Reedel läksin kooli asemel Tiskresse sugulastele külla, ja sugulaste all mõtlen ma õde Sandrat ja täditütart Elisabethi! Neljapäeval oli Eestimaal au tähistada Elisabethi veerand-saja aastapäeva ehk 25. juubel ja meie otsustasime selle puhul reedel ühe peo teha. Sandra pool valmistasime südamega kaarti ning mina pildistasin ilusaid asju, s.h jalanõusid.

Ütlen kohe, et mõned järgnevad pildid ei karju just eeskujulikkusest aga need on lihtsalt nii kuradima naljakad ja meie õhtu lihtsalt oli ebanormaalselt vägev!

 Ilus sünnipäevaline!

 Fotodel on kõik Sandra meisterdatud asjad - kook, pilt, kaart, Elisabethi meik... isegi lilled ja kaelakee on meilt! Vot, kui tubli õde mul on!

Kaunis Brita

 Ja nüüd sai pidulik osa läbi, inimestel polnud enam jaksu mõelda poseerimisest ning juttu hakkas jooksma meeletutes kogustes, millele järgnes lõputu naer.

 Selle oma viinaga on oma jutt. Tegelikult ei sisaldanud õhtu viina joomist (ja üldiselt üritame vältida taolist labasust, mhmh!) Jutt järgmine - enne Tiskresse minekut andis ema minu kätte viisteist eurot ja pudel Krossi poest ostetud OMA viina, et ma need Sandrale toimetaksin. See oli naljakas... Ja kummaline. Kui pidu juba täies hoos oli, otsustasime Barbiga, et teeks õige slämme. Nii leidiski aset oma viina kasutus.

Ja ega need slämmid head ei olnud. Küll aga igakord otsustasime ühe ringi veel teha... Ise entusiasmist tulvil...

 Siin oleme veel õnnelikud.

 ... proovime...

 ... tulemus....meeletud koledad näod...

 AGA MINA EI ANDNUD ALLA!

Peale seda kõike, tuli meile järgi diskobuss, millega suundusime Vabanki, kus oli kinni pandud laud. Oi, kui tore see oli! Baarikrediit lihtsalt ei saanud täis ja lauas ootas meid ju veel alkoholi! Jube! Tantsisime diivanite peal ja laristasime palju kokteile sellega, kui keegi need järjekordselt maha pillas. Kella nelja ajal läksime sööma... ja siis juba koju... küll mitte enda koju... Tiskresse. Sandra läks Koitu. Vahetasime üheks ööks kodud. 

Tahan selle postituse lõpetada natukene ilusamini, sest püüan mitte jätta muljet millestki koledast (pean silmas oma viina... ja viina...). Pidu oli ilus. Inimesed olid ilusad. Elisabeth oli valmistanud ette pika slideshow, mis sisaldas pilte meist, lapsepõlves, ja muid absurdseid fotosid, mille üle oli hea naerda. Meil oli tore... ja selliseid üritusi on vahel hea korraldada, sest huumori ja pidutsemise kõrval, tuletavad need meelde tähtsate inimeste kohalolu ning väärtust.

Nii meeldiv on kodu kooli asemel valida ja magada võimalikult kaua. Esmaspäevaks (taaskord) ei olnud ma ennast välja puhanud ja jäin oma sule-super-teki alla edasi magama... tuimalt... hoolimata südametunnistusest. Vahepeal tegin silmad lahti ja vaatasin kella ning sundisin aju edasi unenägusid nägema... nagu reaaselt sundisin! Kui ärgata kell üheksa hommikul, siis on vaja päeva poole suurt motivatsiooni, et mitte lõunauinakut teha. Jube raske on end magama pressida, tekk üle pea, et valge ei oleks ja siis ignoreerida kõigest väest tublide teiste sõnumeid-helistamisi. Mis ma siis tegin? Läbi suure pettumuse ja soovi kaua magada ärkasin ikka kell kümme.

Möödunud nädalast nii palju, et käisin kaks korda Vapianos (super jama!) ja ühe korra kinos Eesti filmi vaatamas. Ehk on nii mõnedki kuulnud 'Idioodist'. Jaa... eestlaste kohta vägagi proffessionaalselt kokku pandud. Näitlejate töö on superimast-superem, kostüümid hiilgavad ja lavastus-kujundus very nice aga lugu ise on endiselt liiga ... oeh minu jaoks. Mul puudub deep mõtteviisi. Ehk kunagi leian endas selle tahtmise, et idioot ise läbi lugeda - 700 lehekülge... või mis ta nüüd oligi? Tegelikult peaks lugema, ausalt ka!


Hambaarst on vahva. Juuksur tore. Annika juures käik äärmiselt positiivne ja meeldiv ning treenerid trennis väga inspireerivad/motiveerivad. Annu endiselt nunnu ja koolis olemine endiselt pöörane. Inimesed minu ümber on meeletult head-ilusad-südamlikud. Vahel tekib tunne nagu oleks headus päästnud maailma (haaahaaa)!


Minu mõte end Eesti moega kurssi viia nurjus taaskord. Möödunud korral unustasin, UNUSTASIN, KUMU's toimunud laada ja see nädalavahetus FIBIT'i. Nii kurb! Nuux...


A! Ja eile tuli minu juurde kallis õpetaja ning mainis, et mind valiti tollesse saatesarja. Ei tea mina sellest seriaalist midagi. Kanal 2 hakkab väntama seda... vist! Aga noh... eks näis. Seal osalemine nõuab suurt-suurt tööd ja kole oleks minust kohale ilmuda ning poole pealt suurest pingest ära joosta. Seega tuleb asjad korralikult läbi mõelda!


Eesti keele õpetajale pidin valmistama täna suure pettumuse, et ei saa laupäevasel väitlemisvõistlusel osaleda. Hiljem oli nii paha tunne aga kuuldavasti tuleb ohvreid tuua... kuid mille nimel? Vahel tundub, et minu ette visatakse palju võimalusi end milleski tõestada aga ma lihtsalt ei ... minus tekib keeruline blokk nagu poleks tahtmist midagi tähtsat korda saata. Jah... sellel teemal pean endaga läbi arutama ühe serious conversation'i. Just-just! (Ajan iseennast ka praegu naerma!)


Paar päeva tagasi avastasin, et minu pangakaart on kadunud asjade nimekirjas. Võimalik, et härra Taksojuht omab seda nüüd... eriti kuul on see, et karjusin Priidule taksost õue pinkoodi ca 3 korda. Aga ei... raha on olemas ja uus kaart juba tellitud!


http://www.formspring.me/nunanna
http://sayat.me/joannaveeremaa
Juhuks, kui keegi tahab midagi toredat küsida... halbu asju võib ka öelda. Ja anonüümsust ma hukka ei mõista. 


Nüüd tuleb asuda võitlusesse sügismasendusega. Haarakem mõõgad ja mingem tulle!


Mis veel? 


MIDAGI! HÄHÄHÄÄ!
(Naasen oma idiootse tuju juurest õppimislainele!)

Udukogu udus udud ududega.

 Liblikad on nüüd uued õunad.

 Ise ka ei usu, et selline pilt olemas on.

Kusjuures tempel käel... oli mingusugune super-tempel. Mul püsis see kätel kaks-kolm päeva - ja ärge üritagegi mõelda, et ma käsi ei pese. Pesin küll! See oli lihtsalt super-tempel!

Käisime Priiduga kapis pildistamas. Nagu tema silmadest näha, siis olukord oli kontrolli all!

If women ruled the world, there would be no wars. Just a bunch on jealous countries not talking to each other.

Kadriorg on juba selline koht, kus igav ei saa olla. Kes pole veel käinud-kuulnud, siis täielik Central Park tunne tekib Jaapani aias, mis on luigetiigist kaugemal metsa sees aga väärib nautimist iga ilmaga! Aia kõrval on see 'teate ju küll' kuulus sild, mille valmistas mees Jaapanist. Puude latvadesse on ilusti-kenasti tehtud pisikene sillakene. JA! Oi, kui palju inimesi pühapäeva hommikul pargis ringi liigub. Ühesõnaga - Kadrioru pargis juba igav ei hakka... eriti sügisilmadega! 

Meil oli küll raskusi pisikese, möödunud õhtuse, alkoholi tarbimise tulemusel end välja ajamisega aga see kulus tervisele igati hästi!

Väike seeria minu katkise kaameraga(Marie sünnipäeval suutsin ekraanile mõra sisse lüüa).

Öööööös on asju...

Kaunistasin restorani.

 Otsustasime, et nüüdsest toimuvad meie pildistamised Mc.Donaldsi restoranides, sest sealne valgus on lihtsalt suurepärane! Enne Kersti sünnipäevale minekut, varastasin Annu vabaaega ning viisin ta kiirelt jäätist-burksi sööma. Oi, kui kaua mul selle isu oli olnud! Me lihtsalt ei suutnud midagi paremat välja mõelda - kõik teed viivad mäkki!

 Kersti sünnipäevalt, kus ma polnud kahjuks eriti pikalt, Marie sünnipäevale jõudmine oli... äärmiselt raskendatud. Mul sai too õhtu just kõneaeg otsa ja kuna mina pole kunagi Nõmme villas käinud, siis palusin Priidul Nõmme turu ette vastu tulla. Ta pidavat mulle iga kümne minuti tagant helistama aga kahjuks alkohol tegi oma töö ja Priidust ma järgnevad poolteist tundi midagi ei kuulnud. Nii ma siis seal seisin - Nõmmel, öösel, külmas, ilma telefoni, linnaplaani ja sõpradeta. Küsisin taksojuhtide käest, et ehk oskavad nemad mind kuhugi poole suunata aga onukesed polnud sellisest kohast nagu Nõmme villa midagi kuulnud (Oh, seda ime!). Jalutasin vahepeal alternatiiv-villa juurde, kuhu mind suunas üks tütarlaps aga ega sellestki kasu polnud, sest tegu ei olnud ju SELLE villaga. Lõpuks küsisin kolmelt ettejuhtuvalt tüdrukult nõu ja selgus, et viimased teadsid mind(mina neid ei teadnud, kahjuks). Nimelt tulid tüdrukud sealt samalt sünnipäevalt, kuhu mina viimased tund aega meeleheitlikult suunduda olin üritanud. Riin (nii oli tema nimi...) andis mulle igaksjuhuks äärmiselt sõbralikult oma super-lux telefoni ja seletas Nõmme villa asukoha. Ütles, et nad tulevad varsti järgi ja, et ma jätku telefon enda kätte. Tegelikult kujunes see seiklus sinna pääsemiseks veel edasi aga tripi kirjutamiseks kuluks mul veel üks kakskümmend minutit. Üldiselt oli sünnipäev midagi sellist, mille taolist pole ammu kohanud - palju purjus sõbralikke inimesi ja üks meeletu jämmimine. Just nii nagu mulle meeldib!

*Näe! Marie ka siin... koos kellegi sarvelisega...*