Olen kuidagi kogu selle Toskaana võrratuse hooletult unarusse jätnud. Kohe nii unarusse, et möödunud on peaaegu kolm kuud sellest, kui ma Lõuna-Itaalias veiniistanduste ja mägise maastiku vahel rattaga ringi vurasin. Avastasin draftidest seesuguse postituse:
"Itaalia on mind peast segi ajanud. Kohe nii segi, et suutsin end täna rattaga katki sõita. Nii istusingi bussis, mugavalt ja kuivas, seni kuni teised sihtkohani sõudsid, viimast muidugi paduvihmas.
Ja nüüd istun hotellis. Tuba on kena. Vaade otse peatänavale, rõduuksed pärani ja olgem ausad, ainuke asi, mida minu kõrvad praegu kuulevad on Vespade kahin segatuna itaalia keelega.
Ega tegelikult mul polekski aega seda juttu siin kirja panna, kui ma poleks end täna kruusateel katki kukkunud. Tempo on kiire ja isegi, kui õhtul tekib enne magama minekut vaba aega, siis kipub tukk peale tulema, sest kõhud on selleks ajaks ikka korralikult täis söödud ning päeva jooksul sooritatud füüsiline pingutus teeb oma töö.
Ma ei oskagi kusagilt alustada. Toskaana on lihtsalt kirjeldamatu. Sõnu pole ja kui isegi oleks, siis nendest lihtsalt ei piisaks."
Kas ma pean midagi veel lisama?
Okei, okei!
Käisime Toskaanas. Sõitsime ratastel läbi kuulsamate veinipiirkondade. Näiteks Chianti, Brunello ja Montepulciano. Teele jäid Firenze, Montalcino ja Siena. Viimane nendest kujunes minu lemmikuks oma võrratu vanalinna ja peaväljakuga. Pole vist vaja mainida, et saime maitsta arvatavasti maailma parimaid veine, tutvuda mõisaomanikega isiklikult, süüa ohtrates kogustes pastat ning näha roppu vaeva rattasõidul. Mulle meeletult meeldib seesugune aktiivne puhkus. Olen pisut püsimatu ja lihtsalt basseini ääres päikese võtmisest jääb mulle väheks (praegu aga lepiks sellegagi). Olgu öeldud, et vahetasime igapäevaselt ööbimiskohta ja kõik linnad asuvad Toskaanas ikkagi mägede otsas. Rattaga nendest üles rühkida on paganama mõnus!
Ma tegelikult ei mäleta enam suurt midagi, kui väljaarvata see emotsioon, mida ma pea igal nurgal tundsin. Toskaana on septembrikuu lõpus imetlusväärne ja parim aeg külastamiseks, sest viinamarjad on valmis veini tegemiseks ja kogu Itaalia justkui kihab sellest elevusest. Nägin maailma ilusamat päikesetõusu ja kogesin maailma ilusamat päikeseloojangut. Igapäev oli justkui episood filmist "Toskaana päikese all" või "Hea aasta", mida lapsepõlves suu ammuli vaatasin ja unistasin, et kord lähen minagi sinna ja ostan endale täitsa enda veinimõisa ning abiellun Russell Crowega. Soovitan südamest Toskaanat külastada, ja kui vähegi võimalik, siis tehke seda rattal... või kasvõi hobustel aga mitte bussis!
Siena
Selline vaade avanes kõikidest hotellitubadest
Ikoonilised küpressid
Ja seesugune päikeseloojang
Siis, kui peremees isiklikult annab maja parimale veinipudelile autogrammi
Firenzes, natukene suurlinna võlu ja pisut Aperoli
Milaanos
Ihuüksinda... või tegelikult gelatoga
Kell seitse hommikul, kui silmad avad ja kogemata aknast välja vaatad ning seejärel fotoka järele tormad...
Võrratu toidukoht Firenzes
Ja imearmas bakery ...
Kõigest maailma parim gelato
Ja jälle see Milaano...
