APPI!!! Kõik see aeg, mis mulle kahe ja poole kuu jooksul vabalt kätte anti on sekundiga kadunud. Tasuta lõunaid ei ole, kuigi mina millegi pärast söön alati ilma rahata. MA EI SAA MIDAGI ARU!!! Mul on koolis antud kaks nädalat tegemaks valmis lõputöö - kirjalik mapp saja asjaga pluss naiste jakk - from scratch muidugi. Ühtäkki sai töökoht valmis ehitustöödega ning minu nädalalõpud näevad välja sellised - neljapäeval peale kooli otse tööle, kus olen arvatavasti viieni hommikul, et siis edasi kodus paar tundi magada ning kooli tagasi suunduda, kust õhtul jälle tööle. Jah. Meil on koolis tunnid ööseni ja õpetajad räägivad ikka ning jälle, kui vähe aega meil on ja kuidas me ikkagi kiirustama peaksime ning kui sellest ajast ei piisa võime VABALT edasi kooliruumidesse oma töid tegema jääda. Ja nagu ikka - meie, kui riigieksaminantide, peale pole absoluutselt mõeldud ning ma isegi ei kujuta ette, kust võtan selle aja geograafia eksamiga tegelemiseks. Lisaks andsin ma kunagi ammu Markole lubaduse, et teen tema eest kunstiajaloo aine ära, mis tähendab lõputöö näol esseed ja nagu koolis õmblemist vähe oleks - olen hakanud ühtäkki kõikide pereliikmete rõivaste parandajaks :D Jah, kui mul aega oleks, teeksin rõõmuga. Antud juhul pole isegi probleem ajapuuduses, vaid pigem selles pidevas pinges, mis mu ajusid sööb, et kas ma ikka jõuan ja saan valmis ning sealt edasi muidugi teada-tuntud stress ülikooli sisseastumiskatsetega. See õudus vist ei saagi enne juulit läbi aga no problem... kuidagi... magically olen ma ikkagi suutnud endale aega võluda, et siis rahulikult boosti juua või õhtul Rannamõisas tennist mängida või enda maniküüri korras hoida. Alati püüan end terve mõistuse juures hoida ja lõppude lõpuks mul EI OLE ju võimalust läbi kukkuda. Peab hakkama saama ja saabki!

Järgmisena kuulete minust võib-olla neljateistkümnenda juuni paiku :D

 Photobomb Joanna moodi

 Need pildid on tegelikult Marko tehtud, me lihtsalt imiteerisime nagu oleks ise pilti teinud :D

Perekond Sherlockid 

 Nii vähe juua vä?

 Badasses.

Meie reede, kuhu mahtus rohkem kokteile, kui inimesed üldse juua võivad. Number 9 terrassil sai esialgu kõvasti külmetatud. Hiljem otsustasime Cubanita kasuks, kus sai juua 1=2 kokteile. Väga palju nalja. 

 KODURESTORAN KOIDU 76

 DAT ASS!

 Päevakangelane Sandra

Marie ja Riivo :)

Laud polnud üles seatud, hinnad segased, Sandrat polnud kohalgi, kui juba esimesed torti nõudsid :D

Ann, Robert, Sandra, Mina, Marko, Krislin, Elisabeth ja kaamera taga asetses Heli :)

Seekordne õhkkond oli äärmiselt chill, alustades Sandrast endast, kes on aastaga niivõrd palju arenenud, et sai koogid ilma igasuguste puterdusteta tehtud ning lõpetades kõikide armsatega, kes kohale tulid ja kellega koos tunde õues koogilõhna käes juttu rääkisime. Lisaks kõigele said asjad otsa kuidagi eriti ruttu ning pidu läbi enne, kui isegi kohale jõudsid. Ilm andis hommikul soosida aga mingi hetk tassisime diivanid-lauad päikese kätte ning pleedi sees oli täitsa mõnus. Need on need hetked, kus vaatad ringi ja üritad iga hetke võimalikult täpselt meelde jätta. Väga armas.

Pole uudis, et suve saabudes lähen ma lolliks ja ei suuda enam sekunditki toas passida. Minu ja ühiskonna erinevus on see, et mina jooksen toast välja ka siis, kui kindlat plaani, rahahulka, ideed või seltskonda pole. Lähen lihtsalt ja kõnnin ning sõidan meeldiva ühistranspordiga, kuni jõuan välja millenigi, mis pakub piisavat tegevust. Möödunud aastatel on mul olnud hea võimalus võtta ilmast kõike, sest meie koolis on kevaditi praktika, mis võimaldab mul koolitöö kõrvalt aega mujale paigutada. Loodan, et taoline ajapaigutus mind liigselt ära ei hellita ja tuleval ülikooliaastal mulle suurt hoopi ei anna, kui õppimine maksimaalselt aega röövib ja mina mitte millestki enam aru ei saa. Igatahes koostasin ma oma telefoni kalendri, sest kui mitte nüüd, siis varem pole mul selleks vajadust olnud. Igapäev on ees mõni hea üritus või projekt. Näiteks tuleval laupäeval kauaoodatud Kodurestoranid, kus Sandra suure hooga kaasa lööb. Samale päevale (üllatus-üllatus) on sattunud maijooks ning muuseumiöö. Saame hakkama! 
 Laupäeval kolasime Lillepaviljonis vintage laadal, kus polnudki nii suurt valikut, kui oleksin oodanud. Platsis olid, lisaks väikestele poodidele, kolm suurtemat kauplust - Fankadelik, OhSoRetro ning Liisi Eesmaa ja Evelin Pähklimägi vintage hilbud. Fankadelik on ammu mu lemmarite seas olnud oma super lahedate müüjate ja teistest erineva kaubaga, kus muidugi on ka krõbedamad hinnad aga täiesti õigustatult. Ostsime endale kuuekümnendadest pärit kõrvarõngad ja prossi, mille olevat valmis meisterdanud kunagine Diori moemaja disainer. Tõsi või mitte tõsi - meie selle orki igatahes langesime ning praegu kaunistab minu ehetelaegast uhke vintage kaup.

Nüüd jään ma ootama nädalalõppu, sest yr.no teadis uhkelt mainida, et ilmad lähevad tagasi soojaks aga vihm... oeh

Täna hommikul, esimese asjana, läksin kööki, korjasin kokku vajalikud ained ja vahendid ning hakkasin aknaid pesema. Minu hommikune idüll seisneb selles, et otse voodist näen aknast välja. Jah, võib põhimõtteliselt öelda, et päike on see, kes mind üles äratab ja austusest kogu kliima ning kevade vastu, otsustasin olla hoolas ja vaate teravamaks teha. 

Vajalik fakt mainitud, suundun möödunud nädalate juurde.

 Käisime ja vaatasime üle Horisondi kokteilibaarile lisaks ka restorani. Alguses näis menüü liiga utoopiline aga üllatavalt rahule jäin. Enneolematu teenindus, riigi parim vaade ning äärmiselt armas perekond.

Olgu öeldud, et mul oli (rõhk sõnal 'oli') päris pikalt saia-leiva vaba kuu. Kõik läks metsa siis, kui teenindaja tõi ette 70 erinevat sorti sooja saia-leiba-ciabbatat ja kandis lauale vaagna hummuste ja pestode ja võide ja... enne sööki kõht täis!

 Raekoja restoranid pole suunatud kohalikele (200cl mahla 2.80€) aga seal on arvatavasti kõige soojem ning päikesepaistelisem chillimispaik üldse! Istusime ühe koha peal üllatavalt pikalt, arvestades Marko anxiety disorderit, mis ei lase tal kauem, kui kuus minutit samal ruutmeetril püsida.

 Käisin töökohas koristamas. Avamine on lükkunud edasi nii palju, et olen juba väss.

 Koidus avati talve hakul seltsimaja asemel kohvik. Pean siinkohal mainima, et tegu pole absoluutselt millegi erilisega ja isegi hinnad, mis sa arvaksid, et on taolises kohas üllatavalt soodsad, annavad soovida. Sellest hoolimata on kohvik rahvast täis KOGUAEG! Ma ei saa sealt mööda ka sõita, sest pargitud autod on blokeerinud tee. Mitte, et mind miski häiriks. See on äärmiselt chill idee ja siin kandis väga vajalik ettevõte.

 Peale Tallinnas toimunud öölaulupidu jäime üllatavalt kauaks linna. Mina, kes ma alkoholi ei joonud, ei virisenud mitte üks kord. Väga chill õhtu. Antud pildil chillib Marko tundmatu mehega.

 Telegraafis avati terrass. JE!

 Number 9 chill ja maailma coolim teenindaja.

 Sandra kleidiproov Tiina Talumehe stuudios. Leidsin endale pulmakleidi kah... -50%. Pole ammu midagi nii ilusat näinud.

 Käisime Mariliisiga peol.