Kirjutasin kutseharidusest

Julgen väita, et alles paar aastat tagasi langes kutsehariduselt halvamaineliselt tume loor. Linnapilti kaunistasid plakatid Getter Jaaniga, kes reklaamis ülevoolavalt rõõmsameelselt kutseharidust, Tööstushariduskeskus võttis vastu rekordarv õpilasi ning meie ühiskonna õnneks hakkasid inimesed tibusammudel teadustama, et kutseharidus polegi seadusega määratud keskpäraste õpitulemustega kodanikele. Pean tõdema, et minagi langesin reklaami ja propaganda ohvriks - seda muidugi kõige paremas mõttes. 2010. aastal suundusin õppima Tallinna Tööstushariduskeskusesse rätsep-stilisti erialale. Täna olen ma siin, et lükata ümber õnnetuid linnalegende aga ütlen kohe ära, et kõikide arusaaamadega ma võitlema ei hakka.

1. Kutsekooli lähevad edasi õppima need, keda asjalikud koolid vastu ei võta

Minu tunnistus pole kunagi olnud "igavalt" üksluine ehk seda on kaunistanud viite kõrval ka mõned neljad ja kolmed, ent mitte kunagi kahed. Mäletan ennast, kui aktiivset ja eeskujulikku õpilast. Paratamatult mahuvad ülekaalukalt kutsekoolide seinte vahele pigem põhikooli tagapingi pahalapsed aga tasakaaluks liiguvad seal ringi ka need, kes lõpetasid põhikooli kiituskirjaga ja leiavad, et on kasulikum tabada kaks kärbest ühe hoobiga, valides kutsekeskhariduse tavapärase keskhariduse asemel. Lükkan siinkohal ümber laialdaselt levinud arusaama, et kutsekoolidesse lähevad edasi õppima ainult need õnnetukesed, keda mujale vastu ei võeta. 

2. Kutsekeskharidus pole võrreldav keskharidusega

Kutsekooli minnes ei kaalunud ma mitte kordagi mõtet, et jätan kõrghariduse omandamata. Juba esimesel aastal teadsin, et sooritan riigieksamid, kandideerin valitud ülikoolidesse ning jätkan õpinguid. Kutsekoolides õpitakse tavapäraseid aineid kõrvuti erialaainetega, mis jutu järgi peaks tegema õpingud keerulisemaks. Mina seda ei märganud. Kõik oli tasakaalus. Peale tutipeo ja rebaste ristimise ei jäänud ma mitte millestki ilma, kui valisin kutsehariduse keskhariduse asemel. Täna õpin Tallinna Ülikoolis ajakirjandust, mis tähendas minu jaoks küll tihedat konkurentsi aga põhiline on see, et ma jõudsin pärale!

3. Kutsekoolide õpetajad pole pädevad

Siinkohal tahan kõikidele kutsekoolide õpetajatele teha pika pai. Nende eriala ei tundu antud valdkonnas mee lakkumisena. Õpilased puuduvad tundidest, protestivad, ei hooli ega väga ei viitsi kah. Enamjaolt puudub igasugune distsipliin, sest mis sa ikka selle peaaegu, et täiskasvanud, arvatavasti juba lapsevanemaks oleva õpilasega vaidled. Ma ei oska rääkida teiste eest aga mina sain esimest korda elus matemaatika ning keemia tundides asjadest aru! Tallinna Tööstushariduskeskuse õpetajad on lihtsalt üliinimesed. Nad on äärmiselt tugeva elukooli ja metalse närviga, suutes välja kannatada klassitäie mehaanikute kisa ja kergelt öeldes idiootsusi. Olen kindel, et nad suutelised tegema lauajalast Nobeli preemia laureaadi ja kõigele lisaks on nad tolle hullumeelsuse kõrval intelligentsed, vastutulelikud ja head inimesed (seda muidugi eranditega).

4. Kutsekeskharidus pole tugev alus kõrgharidusele

Kutsekoolid teevad endast kõik oleneva, et motiveerida õpilasi heale õppeedukusele. Tublide tulemuste puhu maksab riik igakuist stipendiumi. Aegajalt korraldavad õpetajad traumeerivaid, ent edukaid noomitus-koosolekuid, kus õpilane kutsutakse kõigi ette aru andma, miks ta hästi õppinud pole. Kõigele lisaks tullakse alati vastu neile, kes käivad täiskohaga tööl või on lapsevanemad ning ei saa seetõttu kõikidest tundidest osa võtta. Õppeedukus ja haridus on igaühe enda teha. Siinkohal ei saa me süüdistada kutsekoole, ammugi mitte õpetajaid või haridussüsteemi.

5. Kutsekoolis on keeruline sooritada riigieksameid

Kutsekooli lõpetamiseks pole vajalik sooritada riigieksameid. See on täiesti vabatahtlik. Samal ajal, kui gümnaasiumid korraldavad õpilastele konsultatsioone, pakuvad kutsekoolide õpetajad abitunde küsimise peale. Õppeprogrammis pole neid ette nähtud ja riigieksamite läbimine on igaühe enda asi. Keeruliseks kulgeb asi siis, kui õpilane ise ei hooli.

Minuga kõrvuti asus õppima rätsep-stilistiks ligi 70 inimest. Meist kõigist lõpetas umbes-täpselt 20, kellest edasi läksid kõrgharidust omandama kolm. Need, kes ülikoolidesse ei jõudnud, teenivad praegu leiba arvatavasti õmblusateljeedes aga enam-jaolt muudel aladel - riidepoes müüjana või Soomes koristajana. 

Kutsekool on geniaalne asutus. Õpilane saab meistriks erialal, mis tagab talle heal juhul kindla töökoha. On vale arvata, et kutsekool on kesine alustala kõrgharidusele. Lõppude lõpuks sõltub igaühe edukas haridustee ja elukäik ise endast.

Pass või kass?

Lugesin hiljuti kellegi blogi ja ei jõudnud ära imestada, kuidas mõned inimesed lihtsalt satuvad pidevalt mingisugustesse veidratesse situatsioonidesse. Igapäevaselt suudab keegi öelda neile midagi täiesti enneolematut või on nad lihtsalt ahhetama-panevate sündmuste tunnistajateks. Loed või kuuled ja arutad endamisi, et kas ta reaalselt mõtles selle praegu välja või tema elu ongi nagu tobe komöödiafilm. Ma ei tea, kas viga on elustiilis aga minu argipäev ei küündi pooltki nii põnevatesse seiklustesse.

Paratamatult kipun jälgima kadestusväärselt edukate ning piiritult ilusa väljanägemisega inimeste Instagrami kontosid. Vaatan neid ja mõtlen, et kuhu on neil üldse edasi küündida, kui pealtnäha hea-elu-olu keskkond on rohkem, kui kätte saadud. Seepärast ma vihkangi suhtlusvõrgustikke. Need tekitavad kergelt alaväärsuskomplekse .. aga teisalt annavad mingil kummalisel moel motivatsiooni juurde. See on tegelikult väga veider, kui palju me kontvõõraste eludest teame, näeme ja kuuleme.

Aeg ajalt kipun jälgima võõraid inimesi, stalker-mode ON! Üks päev istus kohvikus minu kõrval küllaltki nägus noormees. Olen suhteliselt kindel, et tegu oli Soome rahvuslasega, mis omakorda röövis talt igasuguse salapära ja seksikuse. Igatahes oli ta kergelt habetunud, peas kootud pruunikas-hallikas müts, laual riidest Bob Marley toonides kott ning jalad rätsepistes diivanil. Uskuge või mitte aga kogu selle hipsterlikkuse kõrval polnud tema läheduses mitte ühtegi nutiseadet. Selle asemel kriblas ta pidevalt midagi imepisikesele, ent lõpmatu kirjutamisruumiga paberilehele. Kirjutas, mõtles, vaatas ringi ja kirjutas jälle. Ja niiviisi kulges see päev - pealtnäha üpriski tegevusetult, ent lähemal uurimisel küllaltki produktiivselt. 

Too Soome härra pakkus mulle endalegi teadmata lohutust. Suured asjad ei pruugi sündida kõva kisaga meeletus tähelepanus. Need võtavad aega, tahtmist, jõudu ja nõuavad minu puhul minigsugust erilist vaikust. 

Eks me näe, mis saama hakkab.

Seni vaatame seda, mis minevikus sai.

Esimene päev tagasi Eestimaa pinnal - 13. juuni, kui mind õnnistati mega suveilma ja super laheda Telliskivi toidufestivaliga. 

 Belgiast tagasi - õlu näpus

 NOA's

 Ja korraks karmis reaalsuses, mille põhjustas äärmiselt keeruline kohvri lahti pakkimise katse

 Ja siis kerge vaimustus Tallinna vanalinnast

 Otseloomulikult külastus Ristikheina Kohvikusse

 Ja dinnerparty võrratute seltsis

 Jah...

 Kook...

 ... ja hommikusöök

 Ja Uku

 Jaanipäeval sõitsime GOspasse ning ostsime Statoilist kolme kabanossi asemel neli!

 Ja minu isa niisama...

 Ja ütleme nii, et ... mina niisama

 Kerge uurimustöö eestlastest

 Imearmsa Kristeli sünnipäev Ristikheinas

 Ja siis ma käisin oma teiste lemmikinimestega Pegasuses ...

 ... ning Komeedi katuse kolmapäeva tähistamas

 Ann-Christiin sai 23. aastaseks!

Rotermann ja kerge kino

 Hommik vist...

 A, vahepeal nägin Ann-Christiini ka.

Kerge lõuna, Ristikheinas (tegelikult on vist Tallinnas veel kohvikuid, ei?)

 Ja siis sõin jälle hommikusööki Ristikheinas...

 Aga korraks sattusin mujale ka - MORE

 Esmaspäevane õhtu Telliskivis, kus saime kokku härra Nielsiga, kes saabus Belgiast Eestisse maid vallutama.

 Seejärel sõitsin Haapsallu sööma ja etendust vaatama.

Hapsal Dietrich paneb endiselt hoogsalt ja hästi ning etendus "Kurt, tumm ja pime läksid kohtingule" on küllaltki naljakas. Haapsalu on lihtsalt võrratu aga seda me kõik juba teame!

Paar päeva hiljem sõitsin Pärnu ja sain kokku oma ühe lemmikinimesega. Sõitsime segway'ga, jõime veini, sõime head toitu ning mina sain tunda üle pika aja ehtsa maakoha värsket õhku. Pärnu on ikka liiga lahe. Ja milline ürituste kava neil on! Seesuguse tempoga jõuab nende majandus veel kõrgustesse, ha-ha!

 Hiljem ühinesid meiega Niels, Hanna ja... Ed Sheeran. Käisime otseloomulikult Steffanis, jõime džinntoonikuid, tantsisime Aptekis ja sõitsime koju naistaksojuhiga. Nii lõbus!

Ritsikhein pandi kaheks nädalaks kinni ja töö asemel sõideti hoopis Raplasse suvepäevadele. Mängisime jalgpalli; jooksime, õllepudel teatepulgaks, üksteisega võidu; sõime arvatavasti maailma parimat grillliha; jõime liiga palju sangriat; kanuutasime ja aerutasime; käisime saunas... ja natuke naersime kah

Ja siis ma läksin korraks peast soojaks...

Igatahes on lõbusaid aegu olnud küll ja küll. Nüüd hakkame tõsisteks meesteks...