Reedel läksin öösel Priiduga kinno step up'i vaatama. Pole vist inimest, kellele see film muljet ei avaldaks, mis?
Laupäeval käisime Priiduga Wabaduses smoothiesid joomas... siis, kui teie rõõmsalt halloweeni tähistasite! Linnas oli kusjuures hämmastavalt palju zombiesid.
Pühapäeval tegime emaga tiiru peale Tallinnas. Esmalt Viru, kust leidsin endale maailma kõige ilusama mantli. Ilm oli meeletult mõnus, jalutasime vanalinnas ning siis läksime Solarisse COCO saiakeste ja kakao võlusid nautima. Elu on ilus, hoolimata pisikestest vigadest ja puudustest.


Ann saatis mulle sõnumi, et Pariis on võrratu ... ja kes oleks selle kahelnud, eh?


Sandra jõudis koju täna hommikul kell seitse. Pärast tunnike magamist, suundus tööle ning saatis mulle sõnumi (pole kindel, kas see oli tahtlikult või kogemata...), et Uku Suviste tegi talle siidri välja ning mingi superstaar välgutas silma. Ilmselgelt toimisid veel jääknähud...

Kindlasti olete kokku puutunud selle tundega, kui mõtteid ja ideid on meeletutes kogustes, ent vajaka jääb teostusest ning tahtest end kokku võtta. Ei tea küll, kui tihti teie end nii tunnete aga mina kogen seda päevast-päeva. Nüüd, kui ma lõpuks end kokku võtsin ning midagi kasulikku õppima läksin, ei suuda ära oodata aega, mil ma oskan oma ideid siduda teostusega. Oeh... seni panen aga kõik kirja, et kunagi, kui see aeg tõesti kätte jõuab, on mul kõik värskelt meeles.

Ann sõitis täna Pariisi :(


... aga nädal tagasi käisin Kersti sünnipäeval ja nüüd, lõpuks, sheerin teiega paari pilti!

NIUNIUNIU :):):):)

ETO ŠTO? 

Näe! Priit ka peaaegu pildile jäänud, koos Siimukesega

Ausalt? ... või mitte ausalt?  Teeme ausalt - asju on vahepeal toimunud küll. 


Reedene Kersti sünnipäeva postitus on puhtalt Kristiini taga kinni, kes ei ole pilte interneti avarustesse üles laadinud. 


Laupäev oli natuke katastroof, sest Suurupist linna jõudmine kujunes piinarikkaks. Koju jõudes, sõi mind elusalt minu hoolde ja hoida antud kolme aastane inimlaps ning õhtul pralletasin niisama ringi, ent lõpetasin Kadriorus. 


Pühapäev oli planeerimata, otsustasime Priidukesega, et lähme Mari ja Kristjaniga Pärnu kaasa. Teepeal ostis Mari 21 saiakest. 21? Jah. Pidin seda mainima. Need olid muuseas soojad... Õhtul koju jõudes, saime õe ja emaga naerda end ribadeks. Oli jälle selline tuju noh ! 


Esmaspäeval jõudsin koolist tuimalt koju natuke enne kella viit. Mis ma tegin? Magama läksin...


Eile /teisipäev/ peale kooli, läksin Tabasallu. Käisime Annuga raamatukogus ning siis jalutasime majja. Võtsin sealt kaasa mõned alles jäänud riided, millest puudust tundnud olin. Oi, kui külm oli. Annu juures õmblesin ning läksin Luccasse, kus Sandra mulle süüa tegi. Seal oli väga mõnus. Peagi tuli Annu, kellega Korterisse Hugo sünnipäevale minema pidime... a ja ausalt öeldes viis minutit enne toast välja astumist olin selles kindel, et sinna ka lähen, ent siis mõtlesin ümber, sest kooliga olid asjad lahtised. Nii ma siis võtsin näost meigi, kerisin lahti juuksed ning asusin magama. Öösel, kolme ajal, tuli Priit minu juurde, kes ilmselgelt oli sünnipäeval käinud. Hommikune ärkamine oli piinarikas, sest hea meelega oleksin tänase päeva üle lasknud ning kodus fenomenaalse teki all puhanud.

Reporteerin teile vahepeal oma vaheaja algusest - praktika oli meeldiv ning koju jõudsin kell pool viis. Tegin kaks füüsika tööd ning ühe seadmete töö. Homme on inglise keeles test ja kunsti ajaloos mega HUGE kontrolltöö, mille materjal ei lõpe vist iial. Peale tunde lähen teen keemiat. Kolmapäeval on tööd geograafias ning...ajaloos? (omg, ma avastasin seda alles praegu!). Kui kõik kaheksa tundi ilusasti lõppenud on, lähen vastan Hamletit ning kirjutan eesti keeles tabelit. Neljapäev on natuke rahulikum ja näen seda kohe nii rahulikuna, et mõtlesin endale lubada ühe vaba päeva vaheaja nautimiseks ... Reede olen tagasi arvestuslike hinnete lainel - eesti keeles tuleb üks rahulik üpriski pisike kontrolltöö ning aga enne, kui kooli jõuan, pean neljapäeval kirjutama kaks arvustust. Ja siis ma mõtlesin, et kui reede lõpuks käes JOON ENNAST ÜLIÜLIÜLIÜLI MÄLLIIIII!!! ... et siis juba uuesti esmaspäev tublisti õmblustehnoloogia töö ning praktika ülikiire tempoga vastu võtta.

Ja täna hommikul, trolli peale kõndides, meenus, et mina olin ju eelmine aasta see, kes kaheksa kuud puhkust endale lubada sai - see tõi naeratuse näole !

LIVE FROM SUURUPI, KERSTI´S BIRTHDAY

ANNU ON KADUNUD! KELL ON 6.51 JA OLEN MURES, sest Annut pole mitte kuskil. Sinna, kuhu ma ta endast magama jätsin, asetsevad nüüd kaks hoopis teist inimest - 1 paljas poiss + 1 paljas tüdruk. Täiesti psürr. ANNU ON KADUNUD! Maja on nii suur ja sügise tõttu ei näe ma mitte midagi, kõik on PIME! Ja rahvast on ka jube väheks jäänud. MIS TOIMUB? Vara magama minemine ei tule kasuks, olen seda varemgi märkinud, sest nüüd, kus mul uni läinud ja olen ihuüksi, ei saa ma elust mitte muffigi aru.

Leidsin ühe toreda pildi ka aastast 2009, juuni 19 see oli (20.juuni hommik pigem)...lõpupidu u u u u u !

Me oleme nii tillud-junsud siin kõik ja ärge petke end, nende toredate rõõmsate naeratuste taga peituvad pohmellis alaealised.

Avastasin täna, et olen isoleerituses vaevelnud, sest koolis aknast välja vaadates olin rängas ning tõsises hämmingus... LUMI? Miks keegi mulle rääkinud ei ole, et lund lubas. Ma oleks end ette valmistanud ju.


Meil lubatakse stipendiumit. Olen rääkinud? Kaheksa klassi parimat saavad rikkaks! Ja oi, raha läheb vaja. Lisaks toredale stipendiumile, näete mind peagi salsat tantsimas. Mõtlesin, et teeks midagi kasulikku ja nii ma lähengi salsatrennidesse. Üliäge, olen seda alati teha tahtnud - salsa, cmn! ÖMM, ja siis ma kirjutasin veel lühikirjandi ühele konkursile ning ma tunnen, et läbi selle kirjandi avastasin iseennast. Jube lahe! Paar päeva tagasi arutasime õega jõuluplaane. Panime graafiku paika ja ma nii ootan... Lisaks selllele ja selllele, olen vahepeal meeletutes kogustes CV'sid laiali saatnud aga enamasti tuleb välja, et olen väike, liiga väike. Üks onuke isegi helistas mulle ja kiitis mu CV'd ning suurt entusiasmi aga siis nentis, et Eesti Vabariigi alkoholimüügiseadus ei luba 
alla kaheksateistkümne aastastel alkoholi müüa, mis on suhteliselt loogiline aga ma olen ju Luccaga harjunud, kus meil ei kehtinud sellist värgensit. 

Täna on KERSTI sünnipäevapidu, jei! Peaks kinki ostma minema aga enne seda pean raha linnapealt kokku kraapima, sest kõik, kes kingituse kinkimises kaasa löövad, on mööda Tallinnat laiali pillutud - üks Roccas, teine Kadriorus, kolmas Männikul... neljandat isikut meil ei ole tegelt. Lihtsalt dramatiseerin siin, et kui raske mu elu ikka on. HA-HA!

Elisabethil oli ka sünnipäev, ta sai 24 ! Kutsus mind oma peole ka aga ma ei tea, sest ta ütles, et peab ise toidu kaasa võtma, sest tama finantsid ei luba luksust... aga ma ei taha minna, kui seal süüa ei ole. 

Ma igasugusteks juhtudeks (especially uued lugejad) ütlen niizama, et vahel unustan end arusaamatu huumori keskele ja siis võidakse minust valesti aru saada.

ESIMEST korda elus tahaks selle alaealisuse persse saata. PERSSE MINE, KUULSID?!

Esmaspäev oli nii kaunis. Kooli ei läinud, sest mõtlesin praktika asemel Tabasalus laineid lüüa, sest polnud sinna sattunud tohutult pikka aega. Esmalt, kui ärkasin, avastasin, et väljas on lihtsalt liiga ilus ilm. Jalutasin koeraga kergelt tunnike ning siis sõitsin Tabasallu. Kooli sisendes, tuli naeratus näole. NII armas. Vastu tuli kümme aastat, kümme pikka-pikka aastat. Piilusin uhket sööklat, avastasin paar uut õpetajat ning siis jooksin oma klassi juurde, kus nägin Kerstit, kellega viimati neli kuud tagasi näost-näkku nägime. Nii armas ja tore. Läksin nendega muusikasse. Istusin lihtsalt ja vaatasin. Täiesti lõpp, kui toredad, andekad ja armsad nad kõik on. Peale kooli läksime Kerstiga Osvald Hausi, mis on üllatavalt armas koht. Jõime teed, sõime kooki ning rääkisime juttu. Kas ma juba ütlesin, et oli üks kaunis-kaunis päev?

Eile olid Priiduga meil jõulud. Oi, kui palju toredaid kinke aga enne seda lõbu - tohutu shoping ning meeletud rahvamassid, rasked otsused ja peavalu. Vanene Priidu ... Sellegi poolest oli meil väga tore õhtu! Olime MEGA igavad ja läksime Vapinaosse, sest ausalt öeldes - ega ei viitsinud mõelda! Tegelikult oli täitsa hea seal istuda. Mulle meeldib Solarise vaade. Peale Vapianot, läksime paar korrust üles - Komeet. Tellisime kaks kooki ja jõime õunateed. Mõnus oli. Täitsa mõnus... 

Mõltesin just üks päev, et pole ammu... väga ammu... valudes naernud. Ja eile... ülilampi sattusin tv3 lainele ning vaatasin sõdasõda. Täiesti pekkis, kuidas ma naersin. Nii lambikas !


Natuke asjalik olen ka olnud aga sellest natuke hiljem. Võin vihjeks nii palju öelda, et minust saab asja. Olen endasse rohkem uskuma hakanud. 

Olen sillas, üleni-lõpuni-kõrvuni! Minge ja palun vaadake kinodes ära selline film nagu sotsiaalvõrgustik ning avastage sarnasusi, meeletut entusiasmi ... geniaalset näitlemistööd. Palun, ma palun teid!

Sandra on täpselt selline inimene, kes kulub iga inimese ellu ära. Teda pole alati näha. Ta on selline vaikne ja ei paista väga silma. Vahel, kui planeetide seis seda lubab, muutub tüdruk tohutult energiliseks, tobedaks ning äärmiselt totraks. Ta on armas. Just nimelt armas. Mõnikord tundub, et tegu on noorema õega, hoolimata kuue aastaliselt vanusevahest. Küllap on viga minus, sest olen vahel isalegi ema eest... Sellegi poolest peab Sandra minu elus eksisteerima. Me ei räägi üksteisele pisidetailidest - suhted ja muu säärane aga kõik, mis jääb nende asjade ette, taha, kõrvale või alla, nägemused, maitse ja ideed, vot need on meil identsed...


Eile käisin ja tegin ühe toreda fotoseeria. Ilm tappis küll aeglaselt, ent see oli seda 1000% väärt!

Ja külm oli! Läksime Josephinesse, kus Barbi tööl oli. Jõime kakaod ja sõime kooki ning nautisime seda jubemõnnat õhkkonda. Tillu-lillu-ninnu-nännu :)

Ja nagu te teate, siis meie peres on kirjade jätmine loomulik. Hommikul panin Sanna kampuni selga ja jätsin aruande lauale. Päeval koju tulles leidsin kirja vasakust nurgast ka vastuse....