Mina ei tea, kuidas teiega on aga kui hommikul terevisiooni lainele sattusin, kuulsin muret tekitavat uudist. Öösel põles maha Nõmme turu peahoone ja ma olen nii õnnetu. Päris tõsiselt. Oeh...

Naistekad ei ole ülehinnatud. Üldsegi mitte! Naistekad on ühed kõige stressivabamad ja lõbusamad õhtud ever. Ja üle-üldse... kes ütles, et naised räägivad ainult meestest? Üldsegi mitte! Naised räägivad kõigest - rahast, juustest, reisimisest, tööst, koolist, toidust, küüntest, filmidest, muusikast ja kui aega üle jääb, siis ehk mainitakse ka mehi.

Esmaspäeval käisime Annuga ilma nautimas ja tekitasime sügisnostalgiat - sõitsime ratastega Kakumäe randa ja istusime liivale maha. Nii veetsime tunnikese, kui tuli mõttesse Elisabethile helistada, et viimane meie väljakasvanud tukad normaalseks pügaks. Tema juurde jõudes, avastasime sealt ka Barbi, kelle juustepikenduste kallal Elisabeth järgmised kaks tundi nokitses. Nii me siis ootasime Annuga oma järge. Jõime teed, sõime küpsiseid, värvisime küüsi ja rääkisime juttu. Selline klišee, et ühel hetkel avastasin, kuidas mu küüsi kattis beebiroosa küünelakk ja pisikesed lillekesed. Endal hakkas ka paha. Koju jõudsin kell pool kaksteist, endal viie aastase plikatirtsu nägu peas. Naistekas... missugune...

...natuke veel ja näitan teile oma ilusat elu... 

... jätan ülejäänud järgmiseks korraks... 

Minu ilus elu möödus eile Priidu kõrval ärgates, hiljem linna peal kolades ja sealt omakorda hiljem kontoris arvuti taga olles. Seekord läks rahlikult - kuus tundi, mis tegelikult polegi nii hull, kui sulle võib-olla tunduda võib.

Eile sain endale lõpuks pesumasina ja ... kassi pealekauba! Kurb on see, et transportimisel murdus masina kaas ära. Selle kohta meeldib meie peres öelda - veeremaa!

Täna veedan vihmase hommikupooliku Kallaste keskust uurides. Pääääris täpselt veel aru ei saa, mis toimuma hakkab aga kell kümme pidime igatahes seal olema. Praegu näitab aeg 10.04. Lahe, ma armastan hilinemist. Eriti siis, kui see ei sõltu otseselt minust.

Tean aga seda, et tänu kaunile kevadele ja tema tujutsemistele, meie täna pildistama ei lähe. Juhei! 

Otsustasin kauplusketi '' new yorker '' kohtusse kaevata! Nad teevad ebakvaliteetseid riideid. Ostsin sealt endale beeži mantli, mille taskud purunesid koheselt. Täna, kui ma Elisabethi juurde oma pesu pesema läksin (ja... mul pole pesumasinat aga kuuldavasti pidavat ma selle homme saama, sellegi poolest ei suutnud ära oodata homseni, et pesu pesta, vaid tahtsin oma riideid puhtaks saada TÄNA!), panin selga oma beeži mantli. Kui ma tahtsin aga oma telefoni kaasa võtta, polnud mul seda kuhugi panna, sest taskud olid katki! Tänu sellele pidin ma oma kaunis, imearmsa telefoni pusa taskusse panema. Kui ma Elisabethi juures avastasin, et seljas olev pusa on must, pistsin sellegi pesumasinasse. Koju jõudes avastasin, et olen telefoni pusa taskusse unustanud. JUHEI! Jube lahe oli spurti teha üle mänguväljaku Elisabethi poole. Lahe! Telefon on perses. JUHEI! Ma ei saanud endaga üldse hakkama ju. Ainuke positiivne asi on see, et telefoni järelmaks saab juuniks makstud. Kaua ta mul oli? Mingi aastake? Poolteist?

Poleks new yorker nii ebakvaliteetseid riideid tootnud, seisaks praegu mu kaunis, imearmas telefon minu kõrval. Lein missugune...

Armastan teid kõiki!

Nädalavahetus möödus Pärnus. Blogis seda edasi anda on raske. Otsustasin siia selle kohta mitte midagi kirjutada. Priit tahtis mind lõkkesse visata ja ämblikud varitsesid iga nurga taga.

Ja teie, kes olete oma arvamusi minu kohta kirjutanud/kirjutamas... Tohutult armsad olete! Tegelikult võite õelusi ka kirjutada. Aidake mul olla parem inimene! :D

Reede hommikul nägin Annut üle saja aasta. Käisime hommikul, siis kui teie koolis olite, poes ja ostsime šokolaadi.

Nüüd algavad ilusad ilmad ja see tähendab, et tulevad ka ilusad ning tihedad päevad. Jehui!

Minul on vahel nii, et kui kaua üksi kodus olen ja midagi teha pole otsin arvutist tegevust. Tihti peale pean pettuma avastades, et tegevust ei leidu isegi internetis. Seepärast mõtlesin teile, kes te üksikud juhtute olema minu-sugused, vastu tulla ja tegevust tekitada, sest kui keegi üldse teab, misasi on tegevusetus, siis olen see mina. Nimelt... kui teil pole mitte midagi teha võite kas - lugeda mu blogi või täita mingit uut asja, mille ma Minna kaudu avastasin. Olge tublid ja peske end!

http://sayat.me/joannaveeremaa

Hästi korraks hakkas jube paha ja pähe tuli palju koledaid mõtteid. Parem on vist magama minna enne, kui asi täitsa käest kisub...

Lootuses varem tööle jõuda, sealt omakorda varem koju pääseda ja seal omakorda varem suurpuhastusega peale hakata ning sealt omakorda varem Mona ära pesta, läksin kella kaheteistkümnese nelja peale. Arvestasin, et jõuan veitsa enne kella ühte tööle ja teen kiirelt-kärmelt meilid ja PDF'id ära aga noh... ma olen Joanna, kes ei jaksa vahel oma ajusid liigutada ja teeb pidevalt sama vigu seoses ühistranspordiga. JUHEI!

Läksin neljaga lõpp-peatusesse, kust mõtlesin oma aruga, et ehk nr. kümme läheb minu töö juurde. Pool tundi hiljem leidsin ennast inimtühjast ... külakesest? Lahe oli see, et järgmine, ja muuseas ainus, buss läks kahekümne kolme minuti pärast. JUHEI! Ootasin selle ära ja see omakorda läks Nõmmele, mis ei ole sugugi lähedal minu töökohale. Nõmme turu eest jooksin nurga taha, kust läksin nr. 23 peale. See läks küll Tondile aga Tondi TAHA! Pidin üle raudtee ronima ja algse laootuse asemel nr. kümnega maja ette saada, pidin ikkagist sinna kõndima. JUHEI!

Ei, kõik on korras. Mul pole midagi kõndimise vastu. Aga lihtsalt... ÕPÜOIURHTJGKFLDMSNHEBFJOKSLNCLAZXVÄEOGÄÕÕÖÖÖÖÖÖDSDLÜÜÜ... Persse see ühistransport oma kurjade bussionude, hirmuäratavate võõraste, kes su kõrvale istuvad, kurjade pensionäride ning hullude narkomaanidega. Lisaks näen ma pidevalt oma sõpra - harilikku Eesti ossi, kes tekitab minus külmavärinaid. Ta elab vist siin, kusagil... Tondil, oma sõjaväemustrilise kostüümi ja narkomaani pilguga.

Eile olin tööl, arvuti taga, kella ühest kella poole kümneni. Peale seda hakkasin koristama ja jõudsin koju kell üksteist. Vot, see oli alles päev. Tundsin end ameeriklasena, sest minu päeva toiduks oli Raivo pakutud kartulikrõpsud, mis mulle isegi ei maitse. Peamine on see, et suutsin ennast peale emotsionaalset meltdown'i kokku võtta ja tegin selle fucking kallaste kahe projekti valmis! Tegin seda nii kaua, et see hakkas mulle isegi meeldima. Olen tubli! Vaadake, et te siis kõik kohal olete, kui see avatakse... suvel vist...

MUSI!

Naljatilk.

Eilne õhtu oli minu jaoks midagi jubedat.

Facebookis on see küsitlus, kus kõik saavad üksteise kohta küsimustele vastata. Keegi oli öelnud, et tahaks minuga ümbermaailmareisile minna. Vot, see on küll nunnu, kes iganes seda ütles. A, ja keegi lohh oli öelnud, et minu facebooki profiilipilt ei ole nunnu. Mismõttes? Kõige nunnum mees üldse, sigarett näpus! Ärge jamage nüüd!

Tahaks tohutult etendust  kirsiaed näha. HSM oleks ka lahe. Siis tahaks veel pildistama minna aga kuna Annu paneb kõik nädalavahetused räiget möllu ja mina pean tööl olema, siis jumal teab, millal me ühe korraliku fotoshooti teha saame. 

Jama värk, et õde koolis peab käima ning oma täispalka ei saa. Muidu sõidaks kohe kusagile Türki või Egiptusesse ära. Olen 17 ja ei tea ikka veel, mis tunne on soojal maal rannaliival pikutada :( 

Pühapäevad on nõmedad!

Viimased päevad ja ööd on olnud nii hullumeelsed, et mul hakkab varsti katus sõitma. Pean natuke meelde tuletama, mis täpselt toimunud on...

Kolmapäev - Hommik mulle ei meenu. Küllap tulin vara tööle, tegin tööd ja mõtlesin tööst. Vahepeal jooksis aju kokku ja mina samuti. Pidin Annuga õmblema minema aga ei läinud. Annu ka ei läinud! Kell üheksa jõudsin Kadriorgu, kus viie minutiga otsustasime Priiduga kinno minna. Kell üheksa nelikümmend viis hakkas meil seanss - pearahakütt, mis osutus tohutult pikaks, veinvaks ja igavaks. Ei soovita! Peale kino läksime Kadriorgu tagasi ja magasime iluund.

Neljapäev - Hommik ... Priit lasi KÕIK üle ja ei läinudki kell 7.30 praktikale. Selle asemel võtsime aja maha, mis minul aga väga hästi välja ei tulnud, sest teadsin, et isa helistab kohe-kohe ja kutsub tööle. Seda ta aga ei teinud. Selle asemel läksin ise, ilma isa kõneta, kell 11? trammi peale. Chillisime ja ajasime Priiduga peatuses lolli juttu suust välja. Tööl läks kiirelt. Midagi asjalikku tegema ei pidanud, seega tulin koju, kust suundusin peagi taas linna, et minna ema, õe ja isaga pesupoodi endale ilusaid asju leidma. Peale seda, sain kokku Annu, Laura, Marie ja Priiduga ning läksime mäkki. Mäkid söödud, suundusime Priiduga Kadriorgu. Magama!

Reede - Kell üheksa hommikul pidin kontoris olema, et Tomiga Kallaste kahte mõõtma minna. Lõbus on see mõõtmine, kui väljas sajab vihma. Kahe ja poole tunniga olin tagasi kontoris, kus panin mõõdud arvutisse. Edasi viis isa mind taaskord Kadriorgu, kus tegin Roberti toas suurpuhastuse, sest ootasin Priitu praktikalt tagasi, kelle võtmed minu käes olid. Kella kuue ajal läksin ema, õe ja isaga NOP'i sööma. Ruttu-ruttu koju ja tagasi linna, et Priiduga kell kaheksa vertigosse minna. Tähistasime oma tähtpäeva ja tema sõi sushit. Paljupalju sushit! Paljupalju rahvast, väike gay-mees, kes laulis, kõht täis, mõnus õhkkond ja Kadriorgu tagasi. Bussi pealt tulles, läks Priit minema... kuhugi... ja andis mulle võtmed, et ma ees tuppa ära läheksin. Toas, teki alt, leidsin maailma kõige armsama kingituse, mille keegi oli sinna pannud. Peale seda läksin otsisin Priidu üles ja tulime koos tuppa ära. Ainult Priit läheb öösel, sügaval öösel, statoili, kui mul on tulnud šokolaadi isu, et mulle snickersit tuua. Peale snickersit ja redbulli jäime magama. 

Laupäev - Ärkasime kell kümme ja peale ärkamist pidin kahjuks kohe isa ja Raivoga kokku saama. Meelsamini oleksin poole päevani voodis lebotanud aga jah. Läksin nendega Järvele hommikust sööma ning peale seda kontorisse tööle, kus mul taaskord elu isu ära kadus. Kell neli ütlesin isale, et teeksin tööd meelsamini kodus läpakas edasi. Koju jõudes huiii tegingi tööd ju. Selle asemel viskasin voodisse, vaatasin gossip girl'i, sõin viinamarju ja tegin kerge uinaku. Ärgates oli enesetunne jube kahtlane. Nii üksik on kuidagi. Isegi Mona on õues. Vahepeal tundub nagu räägiksin iseendaga. Hakkan aru kaotama... tööd peaks tegema! Asi on lihtsalt selles, et ma pole kaua-kaua nii kaua-kaua vait olnud. Alati on keegi kõrval olnud. Ei oska enam üksi olla.

Abuaa... minust on saanud ametlikult väike nõme vastik piripill, kes nutab kõige üle. Jube on see, et ma pole selline varem olnud. Emotsionaalsus koos pisarate ja norimisega sadas alla selgest tuhapilve taevast. Tahaks nutta!!!!!!!!!!!! ja ma isegi ei tea mille üle !!!!!!!!!!!!!!!!!!

Pean esmaspäevaks suure projekti valmis saama, et seda tellijatele näidata. Praegu on alla andmise mõte peas aga oleks see vaid nii lihtne. Laseks küll kõik üle ja magaks voodis kella üheni hommikul, naudiks kevadpäikest ja läheks kasvõi Pärnu ... Mul oli peaaegu see pask valmis, kui mulle juba tuldi ja näidati, mis ma kõike veel pean tegema. Nõme ja vastik on see, et ma tahan seda osata, teha ja sellest kasu lõigata aga praegu lihtsalt ei saa hakkama. Kohe üldse mitte...

Silmad vajuvad kinni ja kõht on tühi ja tahaks voodis ära süüa kolm karpi šokolaadi!

Leian, et sõna '' TERE! '' on nii elementaarne ning peaks tulema iga inimese suust vabalt ja loomulikult! Selles sõna on neli tähte ning kaks silpi. Kui ma lähen marsasse, siis juht võiks lihtsalt vaatamise asemel ka oma suud liigutada. Ma mõistan, et tal on JUBE raske töö ja, et tema suhtlemine on JUBE suur aga jumal küll! Algklassidest saati on meid õpetatud tere ütlema. Ja mitte ainult marsajuhid... minu naabrid, kes arvavad, et on saavutanud elus nii palju, et ei pea isegi viisakusreeglitest enam kinni pidama. P*rsse minge !

Täna meenus mulle, kuidas algklassides sööklasse minemine oli koolipäeva tippsündmus. Klassist joosti võidu, et rea esimeseks saada. Parim koht oli muidugi seista õpetaja kõrval käsi-käes. Kui liikumine peale hakkas, toimus paus iga paari meetri tagant, sest klassijuhataja kutsus korrale rivi lõpus asetsevaid poisse. Ja nii igapäev, aastast-aastasse. Igapäev seesama rutiin. Mitte, et see klassiruumist ukseni jooksmine ja rea esimeseks saamine oleks olnud elu või surma küsimus aga me tegime seda ikka ja võib-olla mõningad meist teadsid sisimas selle mõttetust. Praegugi on nii. Lihtsalt tegu pole enam kooli või sööklaga. Olgugi, et oleme aastaid vanemad, paneme ikka võidu mõttetute asjade üle. Jah ... mõttetute asjade üle! Jube, kui tähtis võib olla üksteise ületrumpamine või teineteisele mingi kindla asja tõestamine. Ma ei tea, kas te saite päris täpselt aru, mida ma öelda tahtsin. 

Eile ärkasin kell 6.45, läksin tööle ja kell 12 olin kodus tagasi. Sain rahulikult aega endale. Vaatasin ära ruttu-ruttu kaks gossip girl'i osa ning läksin linna tagasi, sest kell pool neli pidi archicadi tund hakkama. Tööle jõudes, selgus, et tund jääb ära ning nii ma siis kappasin marsa peale, kust edasi Tiskres Annuga jalutama suundusin. Tahtsime ratastega Kakumäele sõita aga peagi avastasime, et ma ei pääse koju, sest võti puudus. Mässasime Annu pool ja varsti tuli isa järgi ning läksime tema, Sandra ja emaga vapianosse. Kaua igatsetud ceasari salat ja hiljem mõnus õhtupoolik cinamonis filmil põrgulik kohting, mis osutus üllatavalt vaimukaks. Soovitan soojalt, sest meie Sandraga naersime päris mitu korda kõhud kõveras. Kell pool kaksteist sain koju parimasse voodisse magama.

Täna pidin hommikul tööle minema ja läksingi aga töö jäi ära. Passisin kesklinnas ja tegin aega parajaks Annuga, kellega Kadrioru pargis tuvisid jälgisime. Tema läks arsti juurde ja mina kaua oodatud archicadi tundi, mis loodetavasti osutus viimaseks. Tänaseks olen täitsa meister juba! Kella kuue ajal läksime ema, isa ja Raivoga Kadriorgu nop'i uuristama, sest plaanis taoline ehitis-projekt-äriplaan Tabasallu tuua. NOP lahtiselt tähendas naabruskonna orgaaniline praktiline? Midagi sinna kanti... aga ... igatahes - sõime ceasari salatit ja ostsime poest palju orgaanilist ja mahedat. Liigume ka vaikselt sinna ökö poole vms. (xa-xa-xa) Koju jõudes, oli taaskord toss nii väljas ja enesetunne sarnanes saapa omaga. 

Armastan teid!

Aasta tagasi, 25. aprillil, võtsime Mari, Daisy ja Krissuga ette ühe vapustavalt mõnusa päeva vanalinna välikohvikus turistide keskel ja mercado sisehoovis pingi peal. Igatsus tuli peale. Ja kui ma mõtlen, et see pilt on tehtud peaaegu-täpselt 352 päeva tagasi, siis ei suuda ma mainimata jätta, et suvi ei ole enam kaugel. Lisaksin, et kui suvi käes, siis saab ta juba varsti läbi ja ei saa ütlemata jätta, et varsti on esimene september ja KOOL! Üsna ruttu lähme aga loodetavasti loomaaeda ja minul on aeg oma päikeseprillid kapipõhjast kätte saada, sest hommikud kisuvad aina rohkem eredamaks. Isegi täna, kui minu äratuskell 6.45 laulma hakkas, paistis päike tuppa ja kõik tundus nii romantiliselt kaunis. Mulle tuli meelde, kui me nädalavahetusel Pärnus väljas päikese käes lesisime ning autouksed pärani jätsime, et muusikat kuulata, kuidas ma kunagi ei osanud väärtustada maja võlusid. Kurat, kuidas ma koju tagasi tahaksin. Sealsed suved olid parimad. Vastik, kuidas vastab tõele lause seoses väärtustamisega, et kui oled midagi kaotanud, suudad alles siis märgata selle olulisust. P*rsse sellega... tänasest päevast alates ei heieta ma enam minevikku. Selle peale võtame! 

( või siis mitte...)   Meil Priiduga läheb juba kaheksas päev ilma alkoholita. Vedasime kihla, et suudame olla kuu ilma. Minu jaoks on see tavaline aga Priidule tuleks küll aplaus teha, sest noh, jah. Ma ei oskagi midagi kirjutada. Tubli oled! :D

AA... unustasin rääkida oma maailma nunnumast nädalavahetusest. Küll on hea, kui avastad, et sind ümbritsevad õiged inimesed. Neid ma oskan valida ja teen kõike, et neid hoida. Tõsiselt!

Reedene hommik algas äkitselt, kui isa kell pool kaksteist helistas ja ütles, et pean kell üks linnas archicadi tunnis olema. Jiihaa... poolteist tundi aega pesema minna, kaks lonksu jääteed külmikust krabada, bussile joosta, trolliga kaubamaja juurde sõita, trammiga tartu maanteele minna ja sealt ''rahulikult'' tundi jalutada. Pirn oli see, et ma kell üks läbi viisteis avastasin, kui õpetajat polnud ikka tulnud , et olen vales kohas. Tänane tund toimub hoopis pärnu maanteel! Lahe! Trammiga ruttu-ruttu kontorisse ja õppima!

Trammis ründasid mind taaskord harilikud eesti ossid, kes nõudsid telefoni numbrit ja tahtsid minuga hirmsasti kohvile minna. Jaa... seesama harilik eesti oss, kes mind varemgi tüüdanud on. Ainult, et seekord olin pungil rahvast täis viru keskuse asemel inimtühjas tondi lõpp-peatuses ja mind ei ümbritsenud ainult üks harilik eesti oss, vaid neli harilikku eesti ossi. Õnneks sain sealt eluga tulema ja olen tänaseni täie tervise juures. Helistanud nad mulle õnneks(!) pole. 

Kella viie ajal oli arvuti taga suht saabas olla ning otsustasin kiirelt enne Annuga kokku saamist koju rutata. Neljast jäin maha - nagu alati - ja läksin kodu asemel hoopis kadriorgu, kus Priiduga tegime kerge lõunauinaku. Peale magamist, jooksin Annuga kokku saama ja edasi läksime einestama vapianosse. Rääkisime üle pika aja juttu ja otsustasime trolli asemel jalutada, sest ilm oli lihtsalt fantastiline. Loivasime linnahalli juurest läbi vanalinna baltijaama, kust kahekümne ühega sõitsime captain flindi juurde, et edasi läbi kakumäe muusika saatel koju jalutada. Mõnus. Koju jõudes, oli toss nii väljas, et kukkusin voodisse. KUKKUSIN!

Laupäeval, kella ühe ajal, sõitsime Priidu, Mari, Kristjani, Rhodose ja Mickeyga Pärnusse. Väike vahepeatus lukoili gurmee restoranis, kus teeserva ääres Priiduga päikest võtsime. Pärnus riisusime end lolliks, sõime, nägime rannas hülgeid ja kopraid, pildistasime, mängisime lolle, kolasime öösel hoovis ja nägime fantastilist tähti täis teavast. Täna hakkasime kella nelja ajal tulema, tegime taaskord vahepeatuse lukoili gurmee restoranis ja nii ma jõudsin koju... niuniu

Oeh. Tulin koju, käisin pesemas, panin selga öösärgi (hoolimata sellest, et kell on alles seitse), võtsin köögikapist kummikommid ja enda õnneks avastasin nende kõrvalt ka suure milka šokolaadi kommikarbi. Jube! Nüüd istun diivani peal ja söön ennast lolliks... paksuks. Tahan trenni!!!

Täna töötasin projekti kallal viis tundi. Võin käsi südamel tunnistada, et ei tõusnud selle aja jooksul kordagi püsti, ei heitnud pilku eemale arvutist ning ei tõstnud käsi kõrgemale ekraanist. Õnnelikuks teeb see, et mul on vaja korrata sama protseduuri umbes kümme-kakskümmend korda. Jehui! 

Hommikul käisime uut projekti uuristamas. Tabasallu, valla juurde, vana kohviku asemele tuleb uuskasutuskeskus, kohvik, pisike pood ja noorte vabaajakeskus. Suvel hakatakse väljas korraldama kirbuturgusid. Väärt idee. Lähitulevikus, kui Saue asjaga ühele poole saan (mis peaks juhtuma teisipäeval), lähen sinna kohale, pean võtma mõõdud ning omakorda seda projekteerima hakkama. Heameel, et lõpuks midagi korda saata suudan.

Õhtul tegin tunnise jalutuskäigu Priidu ja moooonaaaagaaaa... Polegi terve igavik nii kaua väljas olnud. Mõnusalt soe-jahe oli. 

Olen isegi šokis seoses regulaarsete postitustega, sest OHH IMET! Ma pole kaks, KAKS(!), päeva blogi kirjutanud. A, teate värki?! Ma hakkasingi korralikuks, asjalikuks ja tubliks! Ei, tegelikult olin ma varem ka usin-rosin (nagu Britale meeldis öelda) aga lihtsalt nüüdsest pole tegemist niisama lubaduste ja tegude ülesmärkimistega. 

Esmaspäeval sõitsin linna kell üheksa ja seoses ema järgi ootamisega pidin aega parajaks tegema ning otsustasin rotermanni chilli kasuks. Päääris lahe oli ESMASPÄEVA(!) hommikul kell 9.40 bershka ukse taga oodata, et pood avataks ning ma saaksin sinna luusima minna. Korraks tekkis väike masendus, et olen loner, kellel pole elu, sest ta ootab meeleheitlikult poodidesse saamist. Hiljem käisin kadriorus, nägin Priitu ja edasi läksin LÕPUKS õmblema... koos Annuga, muidugi! Tubli olen. Lõikasin välja lõiked ja loodetavasti suvel näete mind ringi tatsamas fantastiliselt vaimustavas suvekleidis. Õhtul, peale õmblemist, oli ilm lihtsalt unustamatu. Koju tulles, kukkusin magama.

Teisipäeval ärkasin vara, sest pidin Sauele maja mõõtma minema. Seal kulus mõnusalt kolm tundi, sest elamul oli neli korrust ja palju-palju seinu, kaarekesi ja projekti muudatusi. Jumalale tänu, et mind oli abistamas keegi tubli Siim. Kogemus oli nii väsitav, et autos kukkusin magama. Käisime Sandra ja emaga linnas ning mina shoppasin ennast lolliks... mitte enda eest, vaid Priidu eest. Andis mulle ülesande talle riideid soetada. Vahepeal suutsin just ostetud pluusi ära kaotada, seega pidin selle uuesti soetama. Lahe! Tegime kohvid bestselleris ja läksime koju magama ära.

Kolmapäeval ärkasin samuti vara, sest kella kümneks oli aeg kinni pandud archicadis. Sain oma Saue projekti konkreetselt arvutisse kirja panna ning kahe ja poole tunni pärast oli mul ette näidata kaks korrust, paar seina, aknad ning uksed. Sellega pean veel nädalake vaeva nägema ja teisipäevaks võin kõigile öelda, et elu esimene projekt on valmis! ... ainult natuke tööd, aega ja vaeva. Peale suur väsimust, nohust tundi ja kuulamist, suundusin kesklinna ja sealt edasi kadriorgu. Käisime Priiduga juuksuris! (Jiihaa!) Hiljem võtsime Mickey, Roberti ja tema bmx'i ning loivasime parki jalutama. Kella kaheksa ajal hüppasime läbi töö juurest ja tulime tabasallu ära. Priit läks Joonase juurde ja mina koju magama. 

Ühel ilusal päeval ostis Sandra mulle boosti, võtsime lemoni kaubamaja all olevast bistroost kaks sänkut, mis on kusjuures võrreldavad Londoni omadega, istusime maha päikese kätte ja võtsime ametlikult vastu aprillikuu. Tänase päeva seisuga on mul poodidest koledasti kõriauguni. Homme pean minema kuhugi tegema midagi. Päris täpselt ma isa jutust aru ei saanud, sest, nagu alati, rääkis ta segaselt. Täna küsis isa mu käest unistuste kohta. Midagi suurt ma ei taha. Ilusast kodust piisaks mulle kauaks. Tahaks teile kõigile öelda midagi ilusat aga seda küsige personaalset.

Oeh, milline suur suveigatsuse laine mind tabada suutis. Küllap on kõiges süüdi Priit, kellega laupäeval Pärnusse sõitsime. Sealne maakodu on lihtsalt kirjeldamatu. Nii palju idülli leida ühest kohast on peaaegu, et võimatu. Oleks mul vaid peegelkaamera. Pildistaksin ennast lolliks. Ligikaudu kümme meetrit majast võib leida ranna. Ja mitte ainult rand... see on ilus, puhas... kaunis ja kõike muud paremat. Isegi rõvevastik niiske ja külm ilm ei heidutanud mind. See sobis kõigega... ei oska sõnu välja mõelda... harmoneerus, JUST! Harmoneerus! Udu muutis asja ainult paremaks. Ilmselgelt pole ma piisavalt kõva kirjanik, et kirja panna midagi ilusat. 

Seega laupäeval kell kaheksa hommikul sain Marilt sõnumi, et minek toimub kell kümme. Kahe tunni jooksul suutsin valmistada hommikusöögi ja tähistada just nimelt laupäeval traditsiooni ning võtta vastu lihavõtted. Peale seda sõitsime minema. Kohale jõudes suurt midagi ei teinud. Käisime poes ja kukkusime istuma. Kella kaheksa ajal õhtul ei saanud mina midagi aru. Ei mäleta ka väga. Nalja sai. Jubedalt. Vahepeal mängisime kaarte, riisusime võidu lehti, sõitsime poodi, kiikusime vihma käes, kartsime ilveseid ja mürasime niisama. Päeval sain teada, et Priit oli vahepeal rooli pandud. Jaah... hommikul käis tuba ringi aga see läks üle. Jalutasime rannas ja kella poole kolme ajal hakkasime tagasi sõitma. Vahepeal nautisime gurmeed lukoili restoranis ja kella viie ajal jõudsin koju. Oi, kui hea oli sooja dušši all liguneda. Külm oli mind ära võtnud ja isiklikhügeen puudus täielikult. See mind ei heidutanud. Mõnus oli ikka. 

A... ja ma tegin oma mastertelefonikaameraga pilti neist, kui võsapetsi maakatest. Kui sellised supermaakad pimedas vastu tuleksid, siis mina tunneksin küll natuke hirmu. Päris tõsiselt!

 

Teate mis? Ma olen järjest rohkem muutumas ükskõiksemaks kõige suhtes. Eino... ei lase ennast üldse häirida. Viimased päevad olen veetnud koos Priiduga kas kadriorus või minu pool. Selline kaunis kevad. Eile pidin minema Annuga linna, 360'sse ja siis veel kuhugi. Kella üheksani õhtul olin täitsa veendunud, et veedan öö kodus aga kui mulle meenus raudne reegel, et pidu, kuhu sa ei plaaninud minna, kujuneb vapustavalt vägevaks, panin ennast automaatselt riidesse ja sõitsin vanalinna. Saime kokku Laura, Marie ja Annuga ning läksime ceramixisse. Üllatavalt vägev koht. Mulle üldiselt ei istu sellised noorte hängimiskohad aga seal oli mõnus istuda. Diivanid ja vaade ja värgid. Teised tellisid vesipiibu, paar siidrit ja rääkisime niisama juttu. PALJUPALJU tuttavaid nägime. Kella poole kaheteist ajal jõudsime 360'sse, kus oli 32. keskkooli era?pidu. Jubejube, kui palju rahvast seal oli. Päris äge oli. Muusika oli paras tantsimiseks ja taaskord sai näha jubejube, kui palju tuttavaid. Peagi kustus Annu ära, tuli Priit, tellisime Lisettiga takso, Priit läks minema ja meie takso peale, kus oli jube kuri taksojuht. Eelarve oli sada kroon. Koju minna ei saanud, sest maja oli täis. Annu keeldus samuti koju minemast, sest ta oli nii piiritult purjus, kui üldse olla saab. Helistasin siis kella kahe ajal öösel Elisabethile, kes meid enda juurde põrandale magama pani. Jube lahe oli ühe inimese madratsi peal kahekesi magada. Poleks Annu ära kustunud, oleks ma seal kella neljani tantsinud. Kurb :( aaagaa... pole viga. Jõuab! 

Täna jooksin kella üheksa ajal koju magama. Kella kaheteist ajal käisin emaga linnas ja nüüd kella seitsme ajal lähme temaga kirikusse mozarti reekviemi vaatama. Kas pole mitte armas? On küll! Parem, kui kodus munadepüha televisiooni erikava passida. Ilusaid munasid teile, mu kaunid kaasmaalased!

Tegin oma telefoni masterkaameraga pilte ... jiihaa!