Viimasel ajal on tekkinud väsimus blogi suhtes :(

Eile oli see päev, kus ma õhtul hiinakat tellisin ja kodus õega eurovisiooni üle naersin. Täna oli see päev, kus isa mind hommikul hommikust sööma viis ning emaga hiljem linna poodidele ringi peale tegime. Avastasin palju ilusaid asju. Hüppasin läbi Luccast ja Raivo, isa ning ema sõid ärilõunat. Vot sellised ongi minu päevad. Majas käisin ka. Koristasin seal natuke. Elu on ilus. Igatsen...

Mind on tabanud koristamishullus. Ei saa magama jäädagi, sest ootan juba homset päeva ning kujutan ette, kuidas ma midagi teen. Süsteemid ja asjad. Oeh, see on midagi head. Parem kui šokolaad või magamine. Eile hullasin neli tundi ihuüksi majas, siis hullasin nelikümmend minutit Monaga koju, siis hullasin ennast linna, et Priiduga sooritada väike chat bestselleris ning peale seda hullasin tööjuures, kus sain mõnusalt aknaid pesta ja asju paika panna. Grey anatoomia paneb mind aina rohkem pillima. Endal ka piinlik...

Mõtlesime siin, et vanusepiiranguid aina tõstetakse ja tõstetakse. Kui kaheksateist saan, siis on kõik kvaliteet klubid 21 ning sealt omakorda see jama, et kui 21 saan, siis on see piir juba kolmekümne viie peale viidud. Mitte, et see mulle eriti korda läheks aga lihtsalt... tahaks midagi muud ka näha peale narkopidude üüberis ja psycho läbude hollys. Lihtsalt mainisin...

Kolmapäev oli midagi uut, mille käigus avastasime Annuga uusi maailma tõdesid. Tänu kaunile ilmale, otsustasime komeedi väliterrassile istuma minna. Enne seda olesklesime Annu, Laura ja Mariega Tammsaare pargis muru peal. Tegime pähe näod nagu oleksime tudengid, närisime bistrod, võtsime läbi riiete päikest ja rääkisime midagi maailma muredest. Kui Laura ja Marie minema olid läinud jooksimegi Annuga solarise katusele. Kaunis, kaunis, kaunis on Tallinn. Jõime jäätisekokteili ja ootasime Priitu, vaidlesime ning arutlesime selle üle kuhu sööma minna - kui olime välja selgitanud, et läheme ceramixi terrassile, siis unustasime selle peagi ning suundusime meeltesegaduses peagi hoopis vapiano terrassile. Ja... mäkki me seekord ei sattunud. Pastad söödud, kõhud täis, raha otsas – lonkisime nukralt kodude poole.

Neljapäeval läksin tööle, olin tööl, läksin koju, läksin Kadriorgu ja olin Kadriorus. Tegime süüa ja jalutasime õhtuhämaruses Pirital. Oi... kaunis, kaunis, kaunis on Tallinn.

Reedel tulin Tabasallu ja läksin Annuškaga pildistama. Jõime smuutit ja olime niisama silmavärdjad. Õhtul jooksime kinno – Chloe... Suht psycho film on. Palju seksuaalselt sensuaalseid tseene... Naerda sai piinlikusest rohkem kui korra. Lõpuks selgus, et film on tegelikult täitsa teistsugune. Ei teagi, kas soovitada või mitte. Ilus nimi on filmil. Peale filmi suundusime Tabasallu ja siis juba Villemi juurde, kus toimus selline vaikne chill istumine.

Silmad vajuvad kinni. Ei tea, kas see on väsimusest või ripsmeliimist...

 Reedene ripsmeliim, mitteväljapestavad plekid valgel pintsakul, metsmaasika smuuti ning  päikesepiste

Kolmapäevane tudengite koosolek Tammsaare pargis, õhtune chill Komeedi väliterrassil

... Ja kurionu Priit ...

...kui kaunis kõik tundub. Sex ja linn on minus alati masendust tekitanud ning tuleb tahe midagi võimsat, meeldejäävat, glamuurset korda saata... JA ma saadangi. VARSTIIIIIIII!!! IHIHIHIHIHIHI....

Kes ütles, et unistused ei täitu?

HELL YEAH nad täituvad!

Seni peame ootama 11. juunit, et kinodesse tormi joosta. HIHIHIII!!!

Ja piskene vihje ka -

http://joannaveeremaa.blogspot.com/2009/10/3-aastat-tagasi-olin-sellel-ajal.html

Teate nimetada üht-kaht inimest, kelle lapsepõlve unistus saada astronaudiks või politseimeheks on täide läinud? Okei... Kas just astronaudionu aga näiteks advokaat või firmajuht, miss universum või printsess Hernetera. Hakkasin täna töö juures mõtlema selle peale, kelleks tahtsin saada. Ettekandja amet tundus lihtsalt ülimalt võimas. Ja näete... Olen seda tööd teinud ning võib öelda, et unistusteamet on täidetud. Nõustun teiega, et tegemist ei olnud just kõige raskema ülesandega ning täitumatu unistusega aga jaa... Hiljem, peale reaalsust, et ettekandjatöö polegi vist nii võimas, kui mulle esialgu tunduda võis, hakkasin unistama arhitektuurist ja projekteerimisest. Tahtsin jubedalt arhitektiks saada, juubeeedaaalt! Mis ma võisin olla? Võib-olla mingi kümne-üheteist aastane... Ja vaata aga vaata... siin ma istun ja projekteerin maju ning kirjutan kirjanurka eskiisjooniste ja eelprojektide vahele oma nime - arhitekt Joanna Veeremaa. Mind tegelikult ei huvitagi see, et erinevalt teistest, minul koolidiplomit või 5 aastat õppimist ette näidata pole. Lõppude-lõpuks, kui paneme minu projekti õppinud elukutselise kõrvale, siis antud juhul oleme ju võrdsed. , teinud võrdse arvu tööd ja istunud võrdselt arvuti ees. Või mis?

Kirjutan aeg-ajalt selliseid postitusi, kui tunnen, et enam ei viitsi ega ei taha ega eriti ei mõtle ka. Tuletan endale meelde tõelisi väärtusi. Tehke samamoodi, see aitab... Ma nüüd tööle tagasi !

Täna olen endale terve päev korrutanud, et tuleks elu osta. Ja, minul oleks elu vaja. Kaks päeva voodis või noh... peaaegu voodis. Eile käisin korra tööl ja hiljem solarise katuseterrassil vanematega istumas aga see on ainuüksi minitillukene moment. Sellegi poolest - Joanna! Osta endale elu!

WARNING: 

Joannale vahel meeldib postitada selliseid HÄSTI MÕTTETUID postitusi...

Ma nägin saatest, et contitental modas oli ülišeff kleit. Oleks mina praegu lõpetajate rollis, siis jookseksin sinna ja ostaksin selle endale ära, sekundiga! Oleme alati emaga naernud selle poe üle aga pärast seda kleiti tõusis respect kõvasti.

Täna olen kodus olnud. Koristasin ja siis vaatasin greyd ja siis käisin luccas Priidul ja Sandral külas. Kodus süüa ei ole, peab midagi välja mõtlema. Rattaga sõita oli mõnus. 

See nädal lähen ja hüppan koolist läbi. Võtan oma paberid välja... peaks ennast ikka kokku võtma ja järgmine aasta ilusti taas õppimise lainele saama. Teil soovitan reporteri ilmatüdrukuks kandideerida, sest noh... miljonid tüdrukud sureksid selle töö nimel. 

Meeldiv on see, et rõdul saab vast-pestud riideid kuivatada. Ja üleüldse - pesu pesemine on parim tegevus!

Kui keegi on kunagi unistanud haldjast, kes tuleb ja teeb sinu kodu korda, siis helistage mulle. Ma tahaks NII teie kodud korda teha. Süsteemid ja värgid. Oeh... tunnen koristamisest puudust. Kolimisest ka...

 Siin on minu tulevase suvekodu magamistoad...
kaunis, kaunis, kaunis :(

Endiselt võite minu kohta tarka kirjutada - 
http://sayat.me/joannaveeremaa
:) 

Reedel võtsin ennast kokku - ärkasin tänu õele, kes otsustas kell pool üheksa hommikul smuutit teha. Peale seda, kui olin Annule küsimusega sõnumi saatnud, helistas ta ja kutsus linna. Kakskümmend minutit bussini ja linnas ma olin. Jesus, kui palav... Ma ei teadnud ju. Olin kolm päeva kodus nelja seina vahel olnud. Ootasin Annut, Marie, Laura ja Kerlinit vabaduseväljakul ja kui nad lõpuks jõudsid, istusime mäele maha. Minu tungival nõudmisel läksime varblase väliterrassile istuma. Vot, see oli kaiff. Tellisin suuuure mõõõnuuuusaa kirsimahla jää ning sidruniga ja siis tundsin end hästi - nagu väike tüdrukukuke. Söönud ma polnud, seega läksime b(r)ist(r)osse. Nemad jooksid kooli tagasi ja mina sain Priiduga kokku. Vahepeal otsustasin, et veedan siiski nädalavahetuse Pärnus. Läksime Kadriorgu, Tiskre ja lõpuks Pärnuuu... Mõnus oli. Grillisime ja mina ei suutnud ennast veenda, et kaheksa kuud halamist ja suvi on kohal. 

Laupäeva hommikul vedelesime Priiduga voodis ja siis vedelesime väljas päikese käes ja siis vedelesime rannas ja siis vedeles Priit koos Roberti, Kristjani ning emaga meres ja siis vedelesime edasi aida terrassil, kuhu olime vast vedanud diivanid, et õhtul korralda klassikalist chilli - grill, pleed, väliküünlad... mmm. Priit jäi haigeks aga sellest hoolimata otsustasime ennast batuudi peal nelja kanistri vee ning ühe nõudepesusvammiga pesta. Sai naerda ja sai puhtaks... külmaks ja puhtaks. Sääsed sõid ja veendusin taaskord, et suvi on peaaegu käes, kuni...

Pühapäeva hommikul vihma kallama hakkas ja õhutemperatuur viitas ainult sellele, et meie lust ning lillepidu on selleks maiks läbi. Kell üheksa alustasin pannkookide küpsetamisega ja pärast hommikusööki läksime voodisse tagasi. Kella nelja ajal algas start tagasi koju, kus dušš tundus mõistlik tegevus. 

Tervis on korras, tuju on norras ja loodan, et ma midagi kaotamas ei ole, sest tundub küll nii...

TAHAKS nii enda kodu luua. Teha kõike täpselt nii nagu tegema peaks, hoida korda enda moodi, paigutada asju täpselt nii nagu minule meelepärane olema peaks, keeta moosi täpselt nii palju nagu ma ise tahan, panna seina täpselt see maal, mis mulle endale meeldib. Oi, kui ilus ja täiuslik mu kodu oleks - kõik täpselt nii nagu olema peab! Oooeh...

Olen ülimalt emotsionaalne ja ei saa sinna mitte midagi teha. Kui juhtun olema aastas kaks-kolm korda haige, siis ei suuda seda läbi elada. Mis minust nii veel saab? Kolm magamata ööd selja taga ja arvatavasti neli veel ees. Neil hetkedel tahan, et keegi lihtsalt oleks minu kõrval ja ei magaks. Kui majas inimesed magavad, tundub mulle kõik nii üksi. Olen väiksest saati öist üksindust kartnud. Täna öösel oli ema õnneks tööl. Helistasin talle kella kolme ajal, et ta mu mõtted haiguse pealt eemale viiks. Rääkisime kakskümmend minutit ja peale seda krabasin läpaka, et grey anatoomiat vaatama hakkata. Selle saatel jäin ma isegi paar korda magama aga olles paarkümmend minutit maganud, ärkasin kohe ka üles. Kaunis öö oli. Pidevalt otsisin midagi, mis viiks mõtted eemale halbadest asjadest. Ma mõtlen üle, ei saa sinna midagi teha. Söönud ma pole, sest isu lihtsalt puudub või pigem ma lihtsalt ei taha voodist püsti tõusta. Täna käisin korra väljas aga suundusin peatselt tuppa tagasi. Hommikul rääkisime ema ja õega pikalt kõigest võimalikust. Mõnikord, õhtul magama jäädes, räägime valjusti üle toa ja paneme maha kilde, mille saatel lihtsalt naerame ennast lolliks. Nii on päris mitu korda olnud. Nad on mulle ülimalt tähtsad ning kipun vahel arvama, et see, mis suhe minul minu ema ja õega on, see on midagi teistsugust, kui teistel. Emotsionaalne olen sellepärast, et ma olen väsinud ja vähe maganud. Tegelikult on mu tuju hea ja tahaks ülekõige terveks saada. Siit moraal teile - väärtustage oma praegust hetke, sest arvatavasti läheb teil paremini kui minul. Võõõi miiis? :D

Kõigele lisaks tunnen, et peaksin vähem hoolima ja rohkem inimesel endal otsustada laskma, sest muidu lasen kõigel alla mäge minna lihtsalt sellepärast, et tahan, et tal kõik nii läheks nagu minul, ka tulevikus. Et ei tekiks arusaamatusi puhtalt sellepärast, et mul läheb hetke seisuga töisemalt ja kiiremini, kui temal, sest mul on aega vähem, kui temal, sest mina ei istu käed rüppes kodus nagu tema. Et oleksime sama võrdsed, sama ilusad ja head. Olen praeguseks niigi palju endast andnud ja näen, et mingit tänu sealt ei tule. Endal hakkab halb enesetunne, kui näen, et inimene ei väärtusta seda, mida ma talle teinud või muretsenud olen - seda kõige osas. Parem on lihtsalt kõigel minna lasta ... kõik täpselt nii nagu minema peab. Ma tean seda. Olen alati teadnud. Nüüd pean aga oma sõnad tegudeks ka tegema, mis aga minu jaoks on suhteliselt raske... :D

Printsess hernetera muinasjuttu teate ?

OOBLJÄÄ, kui halb ja paha ja rõve ja ebamugav mul olla on. Mulle tuleks tiitel anda ja üleüldse - kõikidele naistele tuleks kokku keerata mingi nänn ja see meile kinkida, sest see, mida me läbi elama peame... see on kohutav ja pisut piinarikas. 

Hoolimata sellest, et mu tervis üles hüppas, oli mul elu ilusaim emadepäeva hommik. Ärkasin Priidu kõrval Kadriorus ja kell pool üheksa oli isa autoga all. Läksime ostsime 21 natrsissi ja jõudsime koju. Sandra, kõige andekam ja maailma kõige suurema ilumeelega kokk, oli valmistanud maailma kõige ilusama hommikusöögilaua. Kõik oli südamekujuline. Sõime, jõime ja Sandra ning iss läksid tööle, meie emaga magama tagasi! Õhtune kino jäi ära, sest kõik olid nii väsinud... v.a mina, kes ma päeval kella neljani magasin.

Täna käisin Priiduga kinos - varuplaan. Hoolimata sellest, et tegu oli tüüpilise-ameerika-filmiga, jäin sellegi poolest rahule. Nalja sai ja täitsa tore oli. Peale kino, läksime bestsellerisse ja mina sõin ning Priit jõi teed. Wonderful. Peale teed ja salatit, võttis isa mind peale ja läksin kiirelt tööle. Siuh-säuh ja kõik oli korras ning sain koju suunduda. Jube, milline väss. Tänu oma idiootsele haigusele ei saanud ma ju öösel magada ning päeval normaalselt istuda ega astuda. 

Teile soovin ilusat tervist, sest uskuge mind - see tervis... see on tähtis!

'' Ma arvasin, et mind see ei puuduta !?! ''

:D

Suur musi Priidule, kes on üks suur-musi ise!

Laupäeva õhtud on muutunud vabamaks. Ei tea, kas see on hea, et enam ei helista ema iga kolmeteist minuti tagant, kontrollimaks kas oled Kadriorgu kohale jõudnud, kas oled elus ja terve, kas oled kaine ja korralik, kas oled valetanud või mitte. Käisime kinos - viimane laul. Noo, jesus christ, kuidas ma nutsin. Jube! Pärast läksime ceramixisse. Chillisime seal ja pärast, kella kaheteist ajal õhtul, oli aega hulgi, sest pidin Priitu ootama, kes pärast oodatust tunnist ajast kaks tundi hiljem kohale jõudis, jalutasin Annust, Liinast ja Mariest lahku minnes mööda Viru tänavat Hobujaama poole. Panin pähe kõrvaklapid ja kuulasin just õigesse hetke sobivat muusikat. Õhk oli parajalt soe, kuid ennetan arvama, et asi oli joodud siidris, mis mõnusalt mõnusa tunde tekitas. Olen jõudnud sinna faasi, kui saan lihtsalt nautida peaaegu, et täiskasvanu olemist. Pole kunagi eriline klubifänn või nimetustaar olnud aga antud hetkel tekkis minus see tahtmine minna ja teha midagi uskumatult tobedat ja puberteedilikku. Teepeal tuli vastu sadu ja sadu poissmehi, purjus lonkavaid kontsakingi, teismelisi, kes tundsid end suurepäraselt pärast kodus tundide viisi sättimist ja meikimist. Ceramixis istudes, jalutasid sinna ühed üheksanda klassi tüdrukud. Tegelikult oli vaimukas vaadata. Ma ei ole õel ega ülbe aga nad tundusid oma üüratu meigilapi all justkui taandarenenud täiskasvanud plikaliku käitumisega. Ceramix ise on ebanormaalselt kift koht. Terrass oli avatud. Seal olles oli lihtsalt nii mõnus Viru tänavat vaadata ilma, et kuuleksid oma häält, sest seest tulev muusika oli mõnusalt valjusti. Isegi pokerface tundus jube lahe laul, mille saatel võiks karaoket laulma minna! Lõpuks, kui ma purupurjus imearmsa nunnu Priiduga kokku sain, tundus voodi just selline koht, mille nimel oleksin valmis surema! Kuna trammid, bussid, trollid enam ei käinud, võttis seesama imearmas Priit takso :D Kadriorgu jõudes, avastas ta, et tahab jubedalt bmx'iga sõitma minna. Seda ta ka tegi. Magama sain kella kolme ajal. Mõnus, mõnus, mõnus õhtu oli.

Oota, mida? Kust sa need hello kitty keeletattood ostsid? Nagu whaaat?

I'M BACK!

Mu telefon läks tööle, kui ma selle täna sisse lülitasin. Lisaks kõigele toredale, funkas ka touchscreen. Juhei, juhei, juhei! 

ah, mul on paha olla.

Ma ei viitsi enam midagi kirjutada, sest elumoto on - same old, same old... Järgmise postituse teen ainult sellisel juhul, kui on midagi, millest rääkida. Näiteks pff... reis Marokosse või pidu koos Paris Hiltoniga. 

-.-

Mitte, et Paris mulle meeldiks. Lihtsalt näide.

Täna käisin ja sain Annuga kokku. Kuulsin palju põnevat, mis ta elus juhtunud on. Jalutasime ja siis Priit ehmatas mind surnuks. Sama kiirelt, kui ta tuli, ta ka minema läks. Sõime vapianos, nägime Minnat ja saime pasta ning õunamahla kaubapeale, sest onu ei löönud neid läbi. Juhei! Seda tähistasime mäkis mc.flurrydega. Juhtusime ülepika aja Daisyt ja Henrit nägema. Tore oli. Lubasime loomaaeda minna. Edasi läksime tasuta double deckeriga kristiinesse, Annu ostis endale mantli ja jäime neljast maha. Uut nelja ootasime solaariumis ning hiljem marks ja spenceris. Ostin endale maasikaid ja õunamahla ning tulin koju smoothiet tegema. 

Hurraaaa!

Täna olin kella viieni õhtul söömata. Ühe tassi teed jõin. Lõpuks sain süüa ja tundsin surmväsimust. Koju tulles, viskasin end pikali voodisse ja palusin õel endale smuutit teha. Vot, kui ilus võib mõnikord lihtne asi olla.

Taasavastasin enda jaoks Nelly Furtado. Kaks-kolm aastat tagasi kuulasin ta plaadi ribadeks. Täiesti lõpp, mis kõik nende lugudega meenub. Tahaks räige bassiga kõlareid, oma tuba ... vot siis paneks say it right mängima ja reiviks omaette. Döööööööööh! Afraid on ka kõva lugu... 

Täna läksin kella seitsmeks tööle, tegin paar asja korda ja tundsin, et kukun kokku. Tegime isaga kiired hommikusöögid ja siis sõitsin ruttu tagasi koju, et edasi magada. Jube, kui paha oli.

Reedel läksin lolliks - käisin marks ja spenceri toidupoes, kus tundsin end kui pisikest tüdrukut kommipoes. Jubeeee, kui palju vägevaid asju seal oli. Veetsin mõnusalt poole tunnikese selles imetillukeses aga imelises poes. Mmm... lahkusin sealt pisikeste vahukommidega, mida nad filmides kakao sisse panevad. Niiiiiiiii nunnu!!! Pärast minu suurt reklaami, jooksid ka õde ja isa sinna. A, ja muuseas... seal on jumala normaalsed hinnad. Ostad kolm asja, saad miinus 20% soodsamalt.

Käisin Kristiini sünnipäeval. Pole ammu nii vägev olnud. Pidu kestis keskelt läbi normaalselt normaalse aja - laupäevast kella kaheksast pühapäeva kella viieni õhtul. Hea huumor, seltskond, tuju, bassein, nali, paljad poisid, vette viskamised, toit ja kartulid, vanad ja ssssuuuper musid ning eelkõige see, et jõime stabiilselt šampust aga paha ei hakanud kordagi. Täna hommikul korraldasime basseinipeo ning tegime pilte. Naersime ja vaatasime, kuidas Fredi aia ning Priit lambi ära lõhkusid. Viskasime Mari basseini ja tegime kuus korda süüa. Koristasime ning kuulasime muusikat. Karl käis paljalt batuudi peal hüppamas ja Fredi jooksis alasti viis ringi ümber majaka. Priit oli majoneesiga koos ning hommikul võtsime maikuu puhul väljas päikest, suletekid ümber. Kella 12 ajal toodi uued joogid ja mindi sauna. Küpsetati taaskord kartuleid ja lõpuks visati mindki riietega basseini. Tegelikult oli see parem, kui lõpupidu. Suvel pidavat kordama...

aa... ja kui pilte vaatate, siis pöörake eelkõige tähelepanu tagaplaanile. Leiate põnevaid elamusi. Tahaksin hirmsasti jagada teiega ka tänaseid pilte aga ma ei saanud neid kätte. Jääte ilma vaatest, kuidas - Fredi ja Priit väljas ujumisriiete väel brake-dääänsu harjutavad - Fredi paljalt jooksmas - musklimehed - Siim ja vanaema parukas ja ohohoi, kui palju veel.