Minu õnneks pole ma ammu igavust tundnud. Täna hommikul tundsin, et mõnus on olla. Läksin linna, vaatasime ringi ning suundusime Annuga kinno. Avanes võimalus minna vaatama filmi nimega ...? Ei tea ikka veel, mis pealkiri oli aga see ei oma tähtsust. Olgugi, et see oli totaalselt mõeldud kanepi/joint'i/gaasi/kivi/seene sõpradele, sest sealne fantaasiamaailm on suhteliselt kirjeldamatu. Siiski, ikka veel, ei oma see tähtsust, sest peaosades olid Jude Law, Colin Farell, Heath Ledger and last but not least Johnny Depp... mmmm! Film kestis kaks tundi, jooksime nelja peale...

... ning sattsuime Luccasse. Istusime alguses koos Annu ja Elisabethiga ning tegime nostalgiat. Pärast jäime Annuga kahekesi, võtsime kaks lõhe-brokkoli pastat, ühe apelsini ning ploomi mahla ja jätkasime nostalgiaga. Kell tiksus ning meelde tulid head ajad, kui sai palju nalja tehtud ning lucca kollektiiv oli best ever! Loopisime üksteist jääga, jõime mojitodest purju, sõime tagaruumis jäätist, tellisime mäkki, rääkisime kõigest, kuulasime pärast pidu koristamishoos üle maja muusikat ning poleerisime-poleerisime-poleerisime. Mõnus oli väsinult kella 12-1 ajal öösel koju minna, sest suveöö polnud kaugeltki mitte jahe. See kõik sulas nii hästi kokku - suvi ja sealsed suveõhtud, kui on juba hämar ning Lucca suveterrass on kliente täis, kes on end mässinud mõnusalt pleedidesse, vaatavad roosat õhtust taevast ning naudivad valget veini jääga. Sealne melu ning idüll ei unune mitte kunagi. Uuh... kogu see mälestuste rada venis nii pikaks, et koju märkasime minna alles siis, kui Eike ja Brita maja sulgema hakkasid. Uksest välja minnes sadas laia lund ja tuju on ikka veel hea.

Päeval, kui me äärepealt neljast oleks maha jäänud, ütles Annu, et tänane päev ongi liiga hästi läinud... aga me ei jäänud neljast maha ning päeva jooksul ei juhtunud mitte midagi halba.

ha-ha-ha ... eile tegin annuga kartuliputru ja kalapulkasid.

Issand, kui hea on kodus olla. Tõsiselt! Asi on lihtsalt selles, et kui sa oled neli päeva ja kolm ööd pidevalt ringi saginud ning pole aega iseendale leidnud, siis tundub kodu see kõige õigem ja püham paik. Eile käisin Laura sünnipäeval, kus jäin suht kiirelt purju. Kella 12 ajal läksin Priidu juurde kadriorgu, sest ei jaksanud enam niisama passida. Õnneks polnud ma ainuke purjus alaealine, sest Priit oli ka kusagil midagi tegemas käinud. Täna hommikul pidin otse trenni minema, mis algas kell üks. Kellaaeg iseenesest pole just kõige varasem aga kui sa oled vähe maganud jääknähtudega soojas voodis hea inimese kõrval, siis tundub trenni minek viimane asi, mille üle rõõmu tunda. Vahepeal tuli Mari ukse vahelt sisse ja ütles, et tuba on pohmellihaisu täis. See oli tingitud Priidust - ausalt ka! Aga nii ma siis läksingi trenni... Juua mul polnud, isegi süüa ei jõudnud. Mis on aga peamine - trennis ma kokku ei kukkunud. Midagi uut! Peale tennist jooksin nelja peale ja siis sõnaotsesesmõttes tegin kiirkõndi koju. Uuuhh... kui hea! Mugavad riided seljas, vaikus, teetass kõrval ning soe tuba - mis saaks antud juhul paremini kõlada? Praeguse seisuga ei lahku ma siit nii pea. Liiga hea on.

Mitte, et ma poleks rahul möödunud päevadega. Lihtsalt ... kodus on mõnus.

Viimastel päevadel pole kodus eriti olnud. Ikka ja jälle olen leidnud põhjuse kodunt eemale hiilimiseks. Nüüd, pühapäeva õhtul, tunnen, et peaksin võtma kümme-kakskümmend minutit endale ja kirjutama midagi põnevat.

25. detsembril passisin pool päeva kodus ning õhtul jooksin kadriorgu, kuhu olid kogunenud Priidu famiiliad. Kõigepealt pandi mind sööma. Ja... ilmselgelt polnud ma üldse söönud, eks? Eriti arvestades seda, et on jõuluaeg. Peagi toodi meile Priiduga veiniklaasid, mis aina täitusid ja täitusid veini ning šampusega. Ühel hetkel, püsti tõudes, avastasin, et Joanna pole enam üldse nii selge pilgu ja kindla jalaga kui varem. Rääkisime juttu ja sõime? Vahepeal jõin Mariga viina. Ta väitis, et jõulude puhul peab! Pärast kaht pitsi viina ning kolme klaasi šampust tundsin end suhteliselt jutukana. Thank god, et peagi läksid vanemad korralikud inimesed ära. Vahepeal oli lund sadanud. Tuiskas ning Kadrioru park oli lihtsalt fantastiline. Otsustasime Priiduga jalutama minna. Ma ei tea küll, mida tema tundis aga mina olin küll ikka pääääris purjus. Ühel hetkel leidsin end keset teed lumeinglit tegemas. Kell oli siis kaheteist-ühe vahel. Tuppa minnes, anti mulle kätte jõhvikamahla-viina kokteil, millest ma palju ei joonud. Nii me siis veetsime aega... vahepeal magasin diivani peal ja siis jälle tõusin püsti ning tatsasin edasi. Rääkisin juttu Mariga ja sain palju targemaks. Kella nelja ajal avastasin, et Priit on magama läinud. Ajasin ta püsti ja läksime uuesti välja jalutama. Pärast seda vajusime õnneks ära. Hommikul avastasin end ja Priitu Roberti pisikesest voodist - riided seljas ning süda paha...

Kahekümnekuuendal jõudsin koju ühe ajal. Masendav... ikka sama jama - kõik passivad telekat ning midagi tarka plaanis pole. Õnneks päästis mind Kersti, kes kutsus bestsellerisse kakaole. Jooksin taaskord minema ja sain Kerstikesega kokku. Istusime paar tundi siis bestselleris ja peagi liitus meiega Priit, kellega pöördusime edasi taaskord kadriorgu. Alguses polnud üldse plaanis sinna ööseks jääda aga ... nii see läks. Hommikul tuli tuhin peale ja sain natuke koristada ning kella viie ajal tundsime, et peaks midagi sööma. Läksime vapianosse, sõime ja tulime Tiskresse. Täna lähen Laura sünnipäevale. Loodetavasti läheb kõik hästi. Hommikul on mul igatahes trenn. Eks näis, kuidas tunne on...
 

Jõulud? Elu esimene postitus jõuluteemal. Ausalt öeldes olen liiga palju jõule kogenud, et kõik, mis toimub tundub tohutult kulunud ning liiga ettenähtav. Jõulufilmid, mida on liiga palju nähtud ning seapraad, mida on liiga palju söödud. Millegi pärast olen õnnetu, et mul pole suurt suguvõsa, kelle juurde jõulude ajal minna ning stritslit kahe suu poolega suust sisse ajada. Mingil määral tunnen puudust ehtsast ameerikafilmide traditsioonist, kus suur pere ja sugulased tulevad kokku, saab nalja ning lund sajab ja jõulutunne tungib akendest-ustest sisse. Minu jõulud on vähemalt igal aastal erinevas kohas, sest ma lihtsalt kolin aastas seitse korda. Seegi hea, et midagi uut. Tänavused jõulud olid suhteliselt igavad nagu eelmisedki. Ikkagi igatsen neid pühi, kui meil veel maja oli. Tuppa toodi kolme meetrine kuusk ning ehteid olid kõik kohad täis. Õues panime jõulutuled kuuskedele ja õunapuudele ning küpsetasime õega kõik võimalikke muffineid, kukleid ja kooke. Miski pärast oli tol ajal alati paks lumi maas, et saime järgmine päev õues lumelosse ehitada. Kõik tundus nii ehtne ja ma ei pidanud kordagi kedagi tagant putitama, et teeme midagi traditsioonilist. Sel aastal nad lihtsalt olid - igavad. Ei tea... võib-olla on nad vanaks jäänud. Igatahes, mind päästis Annu, kes kutsus enda juurde trühvleid tegema. Tore oli. Trühvlid tulid super head. Pärast seda läksin koju, sõime ja siis päästis mind Priit, kelle kaudu Ramueli juurde kaminatuld vaatma ning jõululaule laulma mindi. Tšekkasime üle Ramueli sinise sapaka ning jõime veini... võinoh, mina jõin lasteshampust. Lõpuks oli täitsa purjus olla. Kõik on lihtsalt mõtlemises kinni. Igatahes - viimati kõndisin ma Ramueli juurest koju sama aeglaselt, kui ma Annu ja kontsadega hommikul tema sünnipäevalt tulin. Nüüd me lihtsalt lonkisime Priiduga koju. Vahepeal kukkusime lumme ja niisama lamasime mäe peal aga oma voodisse jõudsin kell 2.07

HÄID JÕULE TEILE!
Vaadake jõulutunnelit - praeguseks on neil juba 300000 kr. käes...

Ma kardan, et pean rahusteid sööma hakkama. Mind ajavad asjad liiga närvi. Tõsiselt! Igatahes... jah.

Eile sain ma tohutult meeldiva üllatuse osaliseks, kui Mari mulle helistas ja ütles, et tahab minuga korra kokku saada. Jumal tänatud, et me Annuga saime avatari piletid hilisele seansile, sest kõik varasemad kinokohad olid täis. Seega otsustasime vahepeal koju minna, sest avatarini oli aega neli tundi. Helistasingi Marile ja ütlesin, et ta võib minu poolt läbi hüpata. Sain talt maailma kõige armsama tassi jõuludeks. Tavaliselt hoidutakse kruuside ja mug'ide kinkimisest aga see on nii armas. Seal sees olid küpsised ja purutee ning teesõel, mis on majakujuline. Tohutult ilus, et keegigi mind koolist meeles pidas, sest viimasel ajal pole ma sinna eriti juhtunud. Lisaks oli Kaider Mari kätte andnud pühendusega raamatu teatrist, et Mari selle mulle edasi annaks. Nii tuleb veel pisar silma. Poleks uskunud, et Kaider mind niimoodi üllatada oskab. Rääkisime natuke juttu ja läksin bussi peale. Peatuses saime taaskord Annuga naerda. Peitsime üksteise jõulukinke ning tegime nägu, et ei tea absoluutselt, mis üksteisele kingime. Avatar on hea film. Esimest korda ei tundnud ma, et kolm tundi kinos istuda on pikk aeg. See mees, kes selle välja mõtles, väärib ... ma ei tea. Kogu see maailm on nii ilus ja ulmeline, mille peale on raske tulla. Peale filmi tellisime takso, sest kell oli öösel ja kui koju jõudsin, tõmbasin selga oma uue pidžaama, mis Annuška mulle kinkis ning kerisin magama.

Nüüd ärkan ja on jõuluhommik. Väljas on rõve - udune ja niiske. Lumest pole jälgegi. Kuuske mul toas pole, küünlad ei põle ning kõik magavad. Loodetavasti tuleb kusagilt uruaugust välja see jõultunne ning üllatab mind kuusepuu, valgete jõulude ja kinkidega. 
 

Kui jõulutunnet pole tuleb see ise tekitada. Eile käisin Annu juures piparkooke tegemas. Pean tunnistama, et neid ma teha ei oska. Kõik vormitud südamed, mis ma olin parasjagu tainast välja lõiganud, läksid ribadeks. Õnneks olid kohal Annu ja Priit, kes kahe koti tainaga valmis tegid piparkoogid (keeruline lause). Peale seda läksime 32. kümnendike päevale, mis oli suhteliselt... tore ... Vahepeal teel koju möllasime lumes jaa... lumes...lumes... Peale seda, otsustasin üksi koju minna. Kõigepealt jäin neljast kahe minutiga maha. Järgmine buss tuli 21.49. Läksin chillisin nii kaua rimis ja kui ma 21.48 bussijaama tagasi tulin, märkasin, et olin aega valesti vaadanud. Buss läks hoopis kell 21.46. Nüüd oli rimi ka kinni, minu jalad läbimärjad. Kohutav. Ma ei lähe enam mitte kunagi linna. Õhtul, kui ma lõpuks koju jõudsin ja voodisse olin end kerinud, kutsus Priit mind enda juurde. Nii ma siis läksin pidžaama väel tema juurde. Jube pikk maa. Ligikaudu 5 meetrit? ÖÖÖÄÄÄÖÖÖÕÕÕÜÜÜ... Teine kord kutsun raudselt takso ja panen teksad jalga, et vältida hommikul võõraste küsivad pilke, kuhu see tüdruk roosade pidžaamapükstega läheb!?
 

Täna öösel kella viie ajal ärkasin ehmatusega üles ning märkasin, et mind on üksi jäetud. Isegi Mona oli kaasa võetud. Mis toimub? Kus kõik on? Miks mind üksi jäeti? Miks keegi mind ei armasta? Miks mulle keegi ei ütle, et nad ära lähevad? Miks ma pean üksi suures voodis magama ja ärkama hommikul üles ning tegema putru ainult iseendale? Ma ei oska nii vähe putru teha, sest olen harjunud terve kastrulitäie tegema aga kuidas ma nüüd koguseid jagan, ilma, et puder tuleks liiga paks või vedel või kole või ilus? Emme, issi, Sanna... Kus te olete? Okei... tegelikult on suht kaiff ärgata, kui tead, et teised on koolis ja sina oled teisipäeva hommikul ihuüksi kodus. Lund on aknataga meeletult ning tahtmine itunes täie-rauaga tööle panna on suur!!! Täna mina reivin. Sina ei reivi. Elu on ilus. Ma kuulan suvelaule, mida olen muidu vältinud. Moby on põhiline. Ilus.

PS! Puder tuli välja kenasti. Ma olen selles tõeline guru!

OMFG. Jõulud on kahe päeva pärast. Lund sajab

 väljas nagu... filmis ja reedel sattusin kooli jõulupeole.

Enamus ajast, kui jutt kisub tüliks, siis visatakse ette pidevaid küsimusi - miks me mäletame halbu asju heade asjade üle? Kas just asju aga elamusi ning tundeid. Tegelikult ongi nii. Toome välja halvad küljed selle asemel, et tuletada endile meelde unustamatuid kogemusi, tulemusi, võimalusi... Pole vaja olla negatiivne. See ei tule kellelegi kasuks. Tõsiselt!

Laupäeva hommikul ärgates tundsin, et peaks koerga veitsa ringi tuiama. Olgugi, et ta sõi ära minu SULGEDEGA KOTI ja ajas pikali meie kuusepuu, mõtlesin talle andeks anda ning viisin ta randa. Tänu külmale pääsesin sinna suurepäraselt ligi. Naljakas on see, et praeguse hetkega olen näinud ära täpselt 17 Eesti talve aga ometigi suudan ära unustada selle võlu. Avastamisrõõm on alati suurem ning ei suuda suud kinni panna, kui äge see hommik rannas oli. Mona jooksis räigelt mööda rannajoont edasi-tagasi ning kõik oli karge ja talvine, et unustasin end täielikult ära. Ma isegi ei tundnud külma. Oleks mul vaid kaamera olnud... Nii ma siis passisin tühjusesse kaks tundi, kuniks ehmatusega märkasin, et Mona haugub eemal... kodu juures.

TAHAKS KARJUDA, ROPENDADA NING POKSIRINGIS ENNAST VÄLJA ELADA... BÖÖ!!!

ESITEKS - Seoses 15. jaanuaril toimuvate missi valmisitega on otsustanud 4 üheksandast klassist pärit missikanditaati alt ära hüpata. Seega ähvardab meie TÖÖD JA VAEVA läbikukkumine EHK MISSID VÕIVAD NENDE NELJA VÄRDJA PÄRAST ÄRA JÄÄDA ! oi, kui ilusasti ma ikka kirjutan ! Esmaspäeval teeme koosoleku ja siis ma karjun nende peale, kes alt ära hüppavad.

TEISEKS - Reedel saatis minu armas treener Birgit mulle sõnumi, et ma trenniraha ära maksaks. Põhjuseks, miks ma ise ülekannet teha ei saanud, oli see, et ma olin Annu juures. Helistasin oma kenale ema ja palusin tal ilusasti selle ülekande ära teha. Saatsin Birgitile sõnumi vastu, et teen ülekande ära. Täna, kui ma koju jõudsin, küsisin ema käest, et kas ta tegi ülekande ära. Tema aga vastas mulle, et oi - ma ei olnud reedel arvuti juures aka. ma ei viitsinud arvutit tööle panna. NAHHUI!!! TÄNA ON PÜHAPÄEV! MUL ON HOMME TRENN!!! Karjusin siis natuke ema peale, sest teadsin, et kui ma interneti panga tänase päeva seisuga avan, siis vaatab sealt vastu tühine NULL ehk minu maailma kõige kohusetundlikum isa on oma raha sirgeks löönud. MA EI SAA BIRGITILE RAHA MAKSTA, SEST EMA EI TEINUD REEDEL ÜLEKANNET PUHTAST LAISKUSEST. OLEKS TA SELLE SIIS ÄRA TEINUD, POLEKS PRAEGU SEDA PROBLEEMI, ET RAHA POLE!!!

Oeh. Asi ei olegi tegelikult nii hull. Lihtsalt - kui sada asja sulle näkku kargab, piinamas on suur magamatus ning kõht on tühi, sest süüa pole ma näinud 24 tundi... siis lööb ikka pildi eest ära küll. Tahaks peksa anda kõigile...

aga sellegipoolest - ärge mind kartke. Ma vahete-vahel võin lüüa paar bitchslappi aga muidu olen tore väike lillkapsas, kes uudistab mööda Pärnumaa põlluvagusid teisi toredaid kartuleid ja juuretisi. 

Varsti panen ilusa postituse, mis katab selle koleda postituse oma suurepärasusega.

See kõik polnud sõna-sõnalt nii aga kell oli palju ning ma ei mäleta väga...

Joanna: Täiesti mõttetu. Tahaks slappi neile panna!

Annu: Mõnikord on küll selline tunne, et tahaks neile molli anda.

Joanna: Jaa... ülimõttetud ikka!

Pole me midagi nii armsad, kui tundume ! :)

TÄIESTI EBANORMAALNE! MONA NÄRIS MU SULGEDEGA KOTI KATKI. TERVE TUBA OLI SULGI TÄIS NING MINU MAAILMA KÕIGE ARMSAM KOTT RIBADEKS ! OLIN NUTMISE ÄÄREPEAL. KOHUTAVKOHUTAVKOHUTAV.

Nüüdsest näete mind linna peal ringi käimas selle sama kotiga, kuid ... te ei pruugi seda ära tunda, sest selle küljes ripub täpselt üksteist sulge. JA ÄRGE TE ISEGI MÕELGE MINU ÜLE KOHUT MÕISTA! Vaba maa ja vabad inimesed. Kui tahan käia ribadeks näritud kotiga, siis ma ka käin ribadeks näritud kotiga!

Häid Jõule!

Täna kooli ei jõudnud.

Trenni jõudsin.

Virru jõudsin.
Priitu nägin ;*

Mäkki jõudsin.

Kohvikumi jõudsin.

Vanalinna Rimi apteeki jõudsin.
Daisyt nägin.

Virru jõudsin.

Naerda jõudsin.

Koju jõudsin.

Emme, aga miks minul päkapikud ei käi ?

Tõstku käsi, kes võib ausalt tunnistada, et see aasta pole ta jõulutunnet kogenud... Mina tõstan igatahes käe üles. Täna õhtul, koju tulles, avastasin end õega kahekesi kodunt. Otsustasime vara magama minna, sest tema peab homme Rootsi sõitma ning mina mõtlesin end koolis ilmutada. Ha... mida aga polnud - und! Arvata on, kui sa igapäev lähed kaheteist ajal magama ning ärkad kümne ajal. Teisipäeval ilmus isa koju koos kuusega. Ta ümises mingit jõululaulu ka aga ma enam ei mäleta, mis see oli. Igatahes, kaks päeva lamas see sama vaene kuusk köögipõrandal maas. Täna otsustati ta püsti panna. Isa teipis kuuse seina külge kinni, et see pikali ei kukuks. Nüüd, õhtul, kui meil õega und ei tulnud, otsustasime, et ärkaks õige üles ja tekitaks jõulumeeleolu. Kell oli siis juba 12. Tema pani televiisorist käima jõulukanali koos jõululauludega ning mina hakkasin kuuske ehitma. Põletasime küünlaid ning sõime mandariine. Mõtlesime, et see aasta teeks sellised venelaste jõulud, sest eelnevatel aastatel oleme piirdunud tubades ühtsete värvidega... Täna aga panime KÕIK kokku. Tulemus oli ... teistsugune. Olgugi, et meie seesama armas kuusk tahtis pidevalt seina küjest lahti tulla ning paar korda ärhvardas pikali lennata, meeldib ta meile ikka sellise vildakana nagu ta on. Oleme õega alati olnud üpris pessimistlikud labaste jõuluasjade suhtes ning püüdnud alati igatepidi maitsekaks jääda. Täna aga tõstis Sandra isegi karbist välja karumõmmiga uksepärja, mille peal on kirjas : Merry Christmas ning riputas selle kardinapuu külge. Kõik oli olemas - ehitud kuusk, piparkookide ning mandariinide lõhn, jõululaulud, küünlad ja isegi lumi akna taga. Naersin ennast lolliks... Mulle meeldib. Nüüd, kui avan külmkapi, õhkab sealt vastu jõulumeeleolu, rääkimata hambaharjast või voodist. Jõulud on ilus aeg. Ära hoia end tagasi.

Nüüd peaks magama minema. Kell on juba 0.49  

On see võimalik või ei ole see võimalik aga Merten Kuningas ja Anni Arro on officially paar... vist! Ma nägin neid koos kardinapuudega poest välja tulemas ning istumas Anni autosse. Nüüd kirjutab kroonika, et nad on vist koos.

Täna tegin Annust paar pilti - kuskil 200 tükki. Tšeki out'i!

 

 

 

Olen tegelikult sellest juba ammu aru saanud, et kui põgeneda probleemi eest, siis kasvab see aina kiiremini ja kiiremini. Ometigi jooksen pidevalt eemale, kaugele minema inimestest, kelle ees on vaja selgitusi jagada. Olen juba paar nädalat Kaiderit vältida püüdnud, olles sellega siiamaani üpris hästi hakkama saanud, arvestades seda, et ta käib iga söögivahetund meile head isu soovimas ning meil on kaks korda nädalas temaga tunnid. Olen kuulnud jutte, kuidas ta tunnis häält tõstab nende peale, kellel on neli, kuus, kaheksa - isegi kümme põhjuseta puudumist. Ise ma ekooli ei julge vaadata aga tean, et neid puudumisi on seal kuskil kolmekümne kanti.

Täna, peale kirjanduse tundi, ütles Kaider, et tahab minuga rääkida. Kõik tüdrukud vaatasid mulle otsa ja teadsid, mis teema on. Enam mul kuhugi pääsu polnud. Mõttesse tuli küll klassist välja jooksmine aga tundsin, et enam ei jaksa põgeneda ja käia mööda pimedaid nurgataguseid Kaideri kartusest. Selline... raske tunne. Ei oska teile sarnast näidet tuua, mida ma täpselt tundsin. Võib-olla kujutage ette, kuidas te eksami või hambaarsti ukse taga ootate. Taharuumi minnes, küsis ta minu käest, et Joanna - mis lahti on? Ma ei osanud talle vastata. Nii palju on ju peas. Ei teadnud, kas valetada või rääkida pooltõtt või üldse vait olla. Ütlesin, et mul on plaanis järgmine nädal paberid välja võtta. Kaider vastas seepeale, et seda ta arvaski ning tunnistas, et ega ta muret mu hinnete pärast ei tunne, sest teab, et ma saaksin need nädalaga korda. Seletasin talle oma loo ära, kuidas motivatsioon puudub ja tahe eriala õppida on suurem kui arvata osanuks. Lisasin, et tean, kuidas õpetajad suhtuvad eriala õppimisse. Selle peale ta vaildes mulle vastu, öeldes, et eriala on hea mõte, tuues näiteks Ivo Nikkolo ning Arne Niidu. Ütles, et ma sobin selleks ideaalselt, küll aga on tal kahju, et ma minema lähen, sest ta teab milline klassivaim ma suudan olla ning ütles, et ma võtaksin edaspidi pidevalt klassiüritustest osa, olgugi, et ma enam Tabasalus ei õpi. Mis mulle head meelt tegi ... Kaider ütles, et kui midagi peaks juhtuma, ükskõik mida, siis Tabasallu oodatakse mind alati tagasi...
Kergem hakkas. Selline ... hea tunne tuli, soe. Hea, kui sa tead, et sind väärtustatakse, tuntakse muret, hakatakse igatsema. Aitäh teile !

Tundub uskumatu, et lund sajab aga ... sajab ju! Sellist tunnet pole ammu tundnud - olen üksi kodus, kuulan possibilityt, mis läheb kirjeldamatult hästi kokku lumesajuga, laual on teetass ja saladuste raamat. Mida veel elult tahta? Olen hingeni rahul.

Haaahaaa ... ei tegelikult, normaalsed inimesed ärkavadki kell kaheksa laupäeva hommikul, et võistlustele minna!

OTSIN ELU! Kui kellelgi on pakkuda, siis andke teada !

Arvatavasti olen ainuke inimene, kes kirjutab blogi nii tihti. Aga ma ei saanoo! Jõudsin kell pool üks öösel koju ja avastasin, et kartulipuder, mis ma päeval tegin, on ülesoolatud. Persse! Kelle muuga ma seda emotsiooni jagan, kui mitte blogiga. Kõik teised on reede õhtul ju kusagil peol, joomas ja kommilaksu all. Seega, isa-ema-sandra ... andke andeks, et ma kartulipudru p*rse keerasin.

Eile, neljapäeval, käisin isaga viru tänava mäkis !!! Blogist võib lugeda, et käin seal päris tihti aga tegelikult ei käi. Lihtsalt, teile tundub ! Tegelt ka!!! Terve see aeg, kui isaga seal istusin, hädaldas ta, et jumala eest me siit ruttu ära saaks. No, talle kohe üldse ei meeldinud. Sõime kähku kaks mäkk chickeni einet ära ja läksime hubasemasse kohta istuma, sest isa nõudis seda! Sattusime rotermanni platzi. Kiirelt-kähku tee ja kook sisse ning jooksin trammi peale, et priitu kella viieks üllatada. Sain hakkama. Jõudsin õigeks ajaks. Olen uhke enda üle. Musi!

Täna käisin vaatamas maailma kõige ilusamat filmi - 500 päeva armastust. Ei jaksa rääkida sellest.


Kartulipuder on ikka veel soolane. Mida ma tegema peaks?

Viimasel ajal on mulle hobiks saanud enne kooli minekut arvutist läbi hüpata. Mitte, et ma käiks palju koolis aga siiski, täna on üks sellistest päevadest, kus Ruuben saatis spetsiaalselt sõnumi, et jube lahe oleks, kui ma end täna kooli siiski ilmutaks. KUID, ärge lootke tühje lootusi, sest esimesse tundi ma sellegipoolest ei jõudnud. Mul on käia jäänud üheksa kooli päeva, millest viis ma arvatavasti puudun, siis on selleks korraks kõik. Järgmisena näete mind kooli minemas juba septembris ja seda loodetavasti thk's ... Täna on aga kaks kirjanduse tundi. Loodan, et Kaider mind lugema ei kutsu või siis ei küsi puudumistõendeid, sest nagu ma aru olen saanud, siis mul on umbes 20 või rohkem põhjuseta puudumist.

A, ja eile nägin ma Priitu... üle saja aasta. Jube hea oli!

Mu arvuti kell näitab, et aeg on 6.36 . Lahe, et tegelikult on see kaks tundi maas !

Ma ei mäleta, kas olen teile rääkinud seda, kuidas ma bestselleris kakao maha ajasin, niiet, terve kohvik vaatas mind ja lumivalged lauad, k.a mina, olid kaetud kakaoga. Mõnus!

A, eile... käisin Soomes. Pole ammu nii väsinud olnud ja juba TEIST PÄEVA JÄRJEST naersin ma nagu ... ma ei tea! Kohutav. Õhtusöögilauas vaatasid kurjad vanad inimesed meie lauda killer pilkudega ning vahepeal ei saanud enam aru, mille üle naeran. Lihtsalt... naersime. A, ja... Rene tegi kivi !!! Ta istus üksi kuueses lauas ja vaatas soolatopsi umbes 30 minutit, silmagi pilgutamata. Leidsin, et arvatavasti näeb ta pisikesi ingleid, kes laulavad talle last christmasit. Nii hommiku- kui ka õhtusöögilauas sõime ennast lolliks. Pisikesed pausid isegi ei aidanud aganoo, peale hommikusööki olin ma 9 tundi söömata, kuni sain taaskord rootsilauda. Päris keeruline oli.

Soomest aga nii palju, et ma ei mäleta paljut, sest ma enamus ajast naersin. Vahepeal panin poodides kaks tundi üksi ringi ja märkasin, et Helsingi on jõulude ajal räigelt ilus. Peatänaval käies, laulsid tänavamuusikud jõululaule ning lund sadas täpselt nagu üksinda kodus filmides. Mõnus. Selliseid hetki tahaks kellegagi jagada. Aega oli palju. Viimased kaks tundi enne laevale minekut, istusime Minna ja Mariga kamppis ja pm. magasime marimekko poe ees. Vahelduva eduga laulsime dannebaumi ja last christmasi laulu. Siis käisime prillipoes meesteprille proovimas ja nägime Thor-Erikut, kes tegelikult algupäraselt reisile tulema ei pidanud. Laevale minnes, nõudsin möödakäimist Louis Vuittoni poest. Piilusime akna taga nagu kolm näljast koera. A, ja siis ma nägin maailmakõigeilusamat chaneli kotti ! Tean, et käisime küll kultuurireisil ano, mis kultuur see oleks, kui me ei käiks mööda eelnimetatud asjadest?! Laeval magasime aknalaual või siis Mari peal, niiet, meie ees istuvad pensionärid skännisid meid 24/7 silmagi pilgutamata. Minna avas mu maailma, öeldes : siin on räme palav! A ja BTW - kaikki laiva!!! Lõpuks rääkis Mari märkamatult Soome keelt.

A, ja Picasso. Kas te teatsite, et ta täispikk nimi oli Pablo Diego Jose Francisco de Paula Juan Nepomuceno Maria de los Remedios Cipriano Santisima Trinidad Ruiz y Picasso :)
Maalid olid tal keerukad, raske oli arusaada. Muidu tundus täitsa muhemees.

SOOME! öäõöäõõüöääõüüäöõüõäö... ei viitsi!

ebanormaalne, ebanormaalne, ebanormaane, ebanormaalne, ebanormaalne, ebanormaalne ja teate mis? EBANORMAALNE! Vaatasin igaksjuhuks kalendrist üle tähtede seisu ning kuupäeva, et uurida, kas midagi on toimumas. Ebareaalne päev on täna olnud. Minu sixback on võimsam kui Ott Kiivikasel, tegelt ka! Pole naernud nii palju nii vähese aja jooksul väga-väga ammu. See võrdub umbes 300 naeru/ sekundis.

Hommikul, kunsti tundi minnes, oli juba imelik tunne. Me meisterdasime pingviine, kes olid õhupallist, mille ümber oli pandud palju ajalehti. Lõikasime jallud ja kätud ja nokad... värvisime mustaks ja torkasime odad sisse. Ülinunnu! Naersin esimesest sekundist alates, kui Kersti pingviini nägin. See oli nii nunnu, et kohe ei oska seletada. Koolisööklas pistsin põue ühised piima- ja keefiripakid. Varem olin kindlaks jäänud apelsinidele aga nüüd avardasin oma tasuta-söögi-kotti piimatoodetega, mis mulle isegi ei maitse. Matemaatikas pani Koikson hullu ja minu silmad vajusid kinni. Inglise keeles (nagu alati) loopisin Daisyt pinaliga ning joonistasin Kerstile vihikusse hitlerivuntse.

Tänasest päevast alates olen kümne aastane poiss, kel pole aru peas ning ei saa päris täpselt aru, mida ta teeb.

Peale kooli läksime Kerstiga linna ja sain Annuga kokku, kellega kolasime mööda kunstinäituseid. Hiljem läksime solarise vapianosse ja sõime end lolliks. Peagi liitus meiega taaskord Kersti ning pärast arve maksmist, rottisime kassast hästi palju kummikarusid. Edasi läksime mäkki mcflurryt sööma. Haige! Palju jaksavad ühed inimesed süüa? Saime jälle naerda... rõvedalt. Inimesed vaatasid imelikult ja ma tean, kui häiriv see tegelikult on, kui 16-17 aastased pubekad kisavad ja itsitavad oma poolearuste naljade üle aga noo... andke andeks ! Ma olen siiski kümne aastane poiss.

Edasi jalutasime jõululaadale, kus saime laulda jõululaule ning kirjutasin jõuluvanale kirja, kus palusin, et päkapikud tooksid mulle uue pastaka, Annule piimapaki ning helkuri ja Kerstile ... paliu komi! Hiljem roomasime Annuga kristiinesse, kus pidime saama mu emaga koju aga kuna ta läks koos oma töökaaslasega taarat viima (ja ma tean, oleme rotid ja meie taara viimine käib sõprade seltsis), siis otsustasime neljaga minna. Number kuues jäin magama ning nägin välja nagu narkomaan. Shoppasime rõvedalt rimis ja uurisime küünelakke... midagi toimus kindlasti veel. Raudselt! Aga ma ei jõua seda kõike siia kirja panna.

Joanna: Kust on tulnud selline nimi nagu pikaliiva?
Ann: Aga ütle parem, kust on tulnud selline nimi nagu läga? ... Eiei... räga?!
Joanna: Räga on nagu säga... nad panid lihtsalt S'i asemel S'st järgmise tähe R'i!
Ann: mm... jaa , tore teooria küll aga tegelikult tuleb S peale R'i, mitte vastupidi (I)
Joanna: mm... ... nojaa!

Lisaks ütles Kristiin tunnis : OOOOOOOOOOOOOOH, MU VENNAD!

Täna jõudsime Annuga järeldusele, et tuleb rutiinile peksa anda - näkku, kõhtu, selga, jalgadesse aga põhiliselt ikka näkku! Peksame rutiini, mu kallid kaasmaalased! Meie Annuga peksime teda kohe nii kõvasti, et tavalise bestselleri asemel läksime C'est La Vie'sse. Tavalise kakao asemel jõime punast kannuteed, mille nimi oli Red Bush Tea ... põnev nimi. Tappis räigelt rutiini. Tavalise number kuue trolli asemel eelistasime number ühte ning istusime keskele, mitte ukse juurde, kuhu tavaliselt juhtume. Me isegi käisime meeste zaras. Naiste zarast me siiski hoiduda ei suutnud aga noo... meeste zara - seda ei juhtu iga päev! Uhke fotosessiooni asemel olime randomid ja läksime spontaanselt (häbi küll tunnistada aga...) viru katusele. Sealne valgus oli nii rutiinivaba ning see sobis ideaalselt tänasesse päeva. Meil oli küll plaan minna kunstinäitusele aga see suleti paraku kell viis ning masterplan läks nurri. Tallinna vanalinn on lihtsalt nii ilus, et raske kirjeldada. Käisime loomulikult läbi jõululaadalt ning saime nii muuseas Priiduga kokku, kes chillis Joonasega. Hiljem sõitsime Annuga haaberstisse ja saime jälle kõhutäie naerda. Ebanormaalne, kuidas võib üks üleväsimus katuse sõitma panna. Avastasin endas ladina-ameerika tantsuoskuse ning suusatasime läbi rimi nelja peatusesse. Lisaks tegin endale kindlaks, et kunagi, kui lapse saan, siis annan talle kätte vogue ajakirja ning palun tal puberteediea läbida rahulikult, puhtalt ning ilusasti riides olles.

Eile aga... ohooo. Käisin Annuga kinos jõululugu vaatamas. Ma olen küll 16 (kes saab kohe varsti 17, mis oma korda kõlab tohutult vanalt) aga ma armastan multifilme ning animatsioone, eriti, kui need on veel jõuluteemalised. Oeh, nii armas oli ! Tunnistan, et ma ühe korra pühkisin põselt pisaraid ka. Pärast kino istusime korra mäkis ning sõime kohustuslikku mcflurry't lioniga. Hiljem läksime edasi ''main spotti'' bestsellerisse ning hõivasime terve laua teeviidalt saadud lendlehtedega. Kes minust saab? Ei suutnud välja mõelda. Peagi ühines meiega kalllllllis Olem ja edasi läks kõik lihtsalt... Koju sain üheteist ajal ning avastasin end sealt üksi.

Paar minutit tagasi sain aga sõnumi, mis mul elu silme eest läbi jooksma pani. Ainuke sõna, mille peale tulen, on RÄIGE! Olen üksi kodus ja kuulan kings of leon - closer ning kõht on rõvedalt täis. Chill , kuid natuke hirmus, on olla. Mõtteid on jube palju ja varsti on esmaspäev ehk kool. Mõnus!

Kell on pool viis laupäeva varahommikul. Mind jäeti eile üksi koju. Ikka veel olen üksi kodus. Ärkasin selle peale üles, et nägin unenägu. Ma päris täpselt ei tea, kuidas nende unenägudega on. Kas me näeme neid koguaeg, kuid mäletame vähest või juhtume harva unenägude lainele, ja kui ka juhtume, siis tundub see nii veider. Hetkel on mul meeles see, et nägin taaskord (olen taolist unenägu näinud kümneid ja kümneid kordi) karusid ja hunte, kes tahavad mind jummmmala kindlalt ära süüa. Olin puu otsas, sealt ääri-veeri alla kukkumas. Puu oli ümbritsetud loendamatul hulgal karude ja huntidega. Räige. Tegelikult, varem olen ma ainult karusid näinud. Hundid on nulle täitsa uus teema. Õudne, kuidas selline asi võib une ära ajada. Ma kardan karusid. HIRMSALT! Vanasti oli mul nendega mingi teema. Tapeedid, vihikud, pinalid, voodipesud, mänguasjad, riided - kõik olid karu teemalised. Kui paar aastat oli mu karu lembus esil olnud, juhtusin nägema Anthony Hopkinsi filmi The Edge, kus suured Põhja-Ameerika karud neid metsas taga ajasid ning kõik ära sõid. Verd ja liha oli iga nurga peal, karud aga jube vihased ning näljased. Vot sulle lapsepõlvetraumat. Kõik nunnud Winnie Puhhid ja karumõmmid muutusid sekundiga minu silme ees tapjateks. Ühel hetkel märkasin end uut tapeeti tahtmas ning otsisin poest pinalit, mille peal ei lamaks süütut karukest.

See nädal hakkasin koolis mõtlema, et kuidas ma oma nunnusid igatsema hakkan. Täiesti lõpp, kuidas me pidevalt naerda saame. Juba mõtlemine sellest, et meie kümnenda klassi main-gäng on suhteliselt katki minemise ääre peal. Mis on aga kindel - Tabasalus ma käia ei taha. Reedel jälle kooli ei jõudnud. Järgmine nädal kolmapäeval lähme klassiga Soome Picasso näitusele. MA SAAN SOOME!

Praegusel hetkel saan öelda, et olen rahul. Üle mitme-mitme aasta tunnen, et kõik on kuidagi korda loksunud, ise paika läinud. Hakkasin lugema Rhonda Byrne raamatut Saladus, mis räägib sellest, et peame olema positiivse mõtlemisega, sest see tõmbab omakorda külge kõike ilusat, mida iganes sa ka ei taha. Seega, kallikesed, ärge olge nii depressiivsed ja negatiivsed. See pole seda väärt, trust me!

Kell on neli nelikümmend kuus ja õde tuli peolt just koju. Tunnen, et peaksin magama minema. Ta vaatas mind oma häguse ent JUMMALA kaine pilguga ja küsis, et mida v*ttu sina nüüd teed? Ega see normaalne pole - läpakas süles, diivnil istudes, kell viis laupäeva hommikul blogi kirjutada. Ja seda veel kinnissilmadega ...

naljatilguti !

Naljakas on see, et aastast-aastasse on koolis alati olnud periood, mil inimesed äkki avastavad, et nad ei viitsi ja ei viitsi ja ei taha ja ei taha ja ei suuda ja ei suuda koolis käia, õppida, tuupida, vara üles ärgata, võileibu vahetundidesse kaasa teha, tunda rõõmu heade hinnete üle, mis kipuvad harva tulema ning kurvastavad masendusest esmaspäeval JÄLLE kooli tulles. Võin kümne käe peal üles lugeda need õpilased, kes hetkel tunnevad, et jõuluvaheaeg venib kohutavalt ja õppimist tuleb koormatega juurde.

Minu esmaspäev ja teisipäev on möödunud kummaliselt. Arvatavasti pole mul kunagi olnud koolist nii ükskõik. Esmaspäeval, kirjandusetunnis, kutsus Kaider mind esimesse pinki, et saaksin järele teha töö, mida pole teinud. Ütlesin talle, et kardan, peas käis aga mõte, et mida kuradit? Ma pole isegi õpikut avanud ju??? Kaider naeratas mulle sõbralikult ja ütles, et ma ei saa sulle ühte panna. Läksin siis ette, tehes tarka nägu ning kui ta küsimused ette luges, hakkasid Geir ja Kersti naerma, vaadates mulle teadlikult otsa, et noh - kuidas on ? Oskad jah ? :D Vot, ei osanud. Istusin terve tunni selle viie küsimusega ning valge lehega, kuhu peale olin väriseva käega kirjutanud midagi antiik ajast ja Odyssosest? Peas keerles aga mõte, et kuidas küll ma selle lehe Kaiderile annan? Nii ma siis venitasin 45 minutit, panin jooksuga paberi lauale ning tormasin klassist välja nagu eesti koondises.

Viimane, kuues tund, oli muusika. Naersime end lihtsalt surnuks. Nimelt oleme Daisy, Kersti, Geiri, Käroli ja Eveliniga altid, kes peavad laulma aisakella laulu nii madalat, et isegi Georg Ots ei saaks sellega hakkama. Vahelduva eduga tuli jõulutunde asemele masendav must matus, kus meeskoor saadab viimsele teele kellegi vanaisa. Ebareaalne! Lisaks määras meie kallis Varje juhtlamba (mida iganes see ka ei tähenda...) Selle au osaliseks sai Daisy. Arutasime nii muuseas ka päeva hindeid ja avastasime, et Daisy sai esmaspäevase päeva jooksul ühe ühe matemaatikas ning kahe geograafias. Üritasin üle trumbata - sain kaks kahte! Oma arust oskasin matemaatika kontrolltööd super hästi aga siiskisiiski, tuletagem endile meelde, et Koikson ei ole Sullakatko, kes otsib töödest peidetud punkte. Koikson kirjutab lihtsalt vihikusse fraase - häbi! ; Kuidas nii? ; HÄBI! ...

Täna on 1. detsember, mis oma korda tähendab seda, et kukkus viimane tähtaeg esitada füüsikas neli tööd, mida mina loomulikult ei teinud. Pool klassi ei teinud. Neli ühte - HERE I COME! Mis ma veel oskan endast ja koolist teile rääkida? Muidu on seal täitsa tore. Õpetajad ei tee minust välja. Kuulen pidevalt, kuidas Kariti või Kristiini või Villemi kallal kiunutakse, et puudumisi palju ja nii edasi. Mind ei puuduta keegi ! Arvatavasti see on see, et Õpilasesinduse presidentide värk :D või oota ... Eesti Koondise . Vahet pole. VIP olen! :D

Tund aega tagasi jäin magama. Nägin unes, kuidas kätte oli jõudmas 15. jaanuar ning missideks ei olnud midagi valmis. Kaja oli kõik ära unustanud, misse polnud ning mina nutsin ja jooksin mööda kooli edasi-tagasi. Õudusunenägu. Pole neid ammu näinud. Muidu olen lisaks koolile palju kodus maganud ning trennis käinud. Väljas on esimene detsember ja sajab sudu. KÕVA! ;* Kersti läheb jaanuaris Brasiiliasse ning mina saan varsti päris oma koju kolida. Tulevad peale jõulud ja aastavahetus, mille veedam LOODETAVASTI Rootsi laeva peal. Nüüd jätan pisikese pausi sisse, sest keegi ei jaksa nii pikkasid postitusi lugeda :(

Ehmatusega üles ärgata kell pool seitse Türisalus, et olen terve öö maha maganud, pole just minu moodi. Jõudsime sinna kella üheteist aeg, kolme tunni jooksul ei toimunud just palju. Kõik kuidagi venis aga samas läks nii kiiresti ja lõpuks, kell kaks magama minna... öööhh! Polnud just minu lemmik pidudest. Sellegi poolest olime Annuga nii tublid, et jõudsime kaheksase marsa peale. Tee peal saime endale uued sõbrad ka. Lõbus!
Koju jõudsin üheksa ajal, magasin üheni, ärkasin üles, tegin endale apelsinimahla ning tundsin, kuidas pea vaikselt-vaikselt ringi käib. Tagatipuks, kui mul just kõige suurem suhtlemistuju pole, küsib isa nii palju ja nii mõttetuid küsimusi, et lööks lihtsalt pea vastu seina. Välja minnes, (vanemate arvates koeraga jalutama, enda arvates värsket õhtu hingama) avastasin, et taevast sajab alla vihma! N*hhui ma pean detsembrikuu alguses kapist vihmavarju välja otsima??? Mõtlesin, et teen pika-pika jalutuskäigu ja võtan natuke aega iseendale aga kui vihma sajab, siis vihma sajab. Tuppa on tohutult mõttetu tulla, sest televiisorist tuleb suusatamine ning midagi tarka eriti teha pole. Midagi ilusat? mm... vaatan toas ringi ja mõtlen, kas leian midagi ilusat praegusest hetkest? Ei leia! Oiioiioii. Ühesõnaga, andke teada, kui teil on ideid, mida võiks tänase ja homse päeva jooksul korda saata ! ;*

Täna tehti mulle koolisööklas märkus, et pole ammu blogi kirjutanud ning inimesi oma kirjutistega lõbustanud? :D ( mida iganes see pidi tähendama...) Lasin koolist jälle kolm tundi varem minema. Matemaatika kontrolltöö ning kaks kunstiajalugu suutsin ära teha, kehalises poolteist tundi kossuproo mängimisega sain ka suhteliselt hästi hakkama aga noo... vene keel, ajalugu ja inglise keel - päris viitsingi ju ! See nädal pole olnud midagi erilisit teiste kõrval, olgugi, et nii on jube inetu öelda. Ei käinud ma Tais, Muumimaal ega saku suurhallis dinosauruseid vaatamas.
Nüüd mulle aga meenus, et reedel istusime Annuga Vertigos poolteist tundi ja hiljem kella üheteistkümneni uues Mäkkkk coffees, kus mõtlesime välja pikalt ja laialt kavandeid moeshow jaoks. Laupäeval käis Annu minu juures. Me jõime HÄSTI palju teed ja kakaod. Selline tohutult chill värk. Kuulasime 104 korda lemmiklaulu ja rääkisime juttu. Pärast avanes võimalus Priiduga kinno minna! Nagu wtf? 2012 ... seanss lõppes kergelt kell 23.40 :D pm. on nii, et sellel ajal olen ma tavaliselt sügavas unes. Film midagi erilist ei olnud. Võin julgelt väita, et päev pärast homset on parem variant looduskatastroofidest ja maailma lõpust. Küll aga ei mängi seal Juhan Urb ! 2012 ajal oli mul võimalus Juhan Urbi jälgida tervelt 15 minutit !
Esmaspäeval tegime romantikat ja käisime kadrioru pargis parte toitmas :D:D NII NUNNU! Teisipäeval kooli ei jõudnud. Käisin tennises (aka. EESTI KOONDIS) ja valisime minu tuppa tapeedi välja. Kui hästi läheb, siis saate kõik jaanuaris mulle külla tulla. Eile õhtul murdsin rutiini - läksin kell 12 õhtul magama. Hommikul on PÄRIS kerge ärgata. Varsti tulevad aga jõulud ning homme kooli pole, sest koolis on natuke alla 50% õpilastest haiged :( good for me, bad for them ... muhahaha! Nüüd annan aga kaks varianti - kas lumi või suvi? ROHKEM variante pole! VALI RUTTU!

PS! Panin Annust pildi, sest nii on lahe .

20. november ja väljas sajab vihma. Kolmekümne nelja päeva pärast on jõulud aga kus on kauaoodatud lumi? Kus on jalgeall krabisev lumi? Kus on kõike ilusaks teev valge, puhas lumi? Lumi, kus sa oled? Lõpeta nali ja tõmba end vaheludseks Eestisse!
Täna pidime eesti keele tunnis kirjutama luuletusi. Võinoh, valida sai. Kes tahtis luuletada, kes tahtis juttu kirjutada. Teema oli aga üks - vaatan aknast välja/vaatan aknast sisse. Täpselt kolmekümne minutiga kirjutasin valmis kuueteist realise luuletuse, kus puudutasin sügismasendust, vihma, lumetust, depressiivseid inimesi ning motivatsiooni puudust. Arvatavasti olin ainuke emo, kes nii masendava luuletuse kirjutas. deemit!!! Vahepeal mõtlesin, et ei kirjuta nime alla... äkki saadetakse psühholoogi juurde või midagi. Inglise keeles tõmbles taaskord Daisy, kes suutis mind pisarateni viia. Seda muidugi naerdes. Nutmiseni ta päris mind viia ei oska. Keemias joonistasime Mariga vihikusse pilte. Vahelduva eduga liitusid meiega ka Kersti ja Daisu. Päris hea oli naerda. Mari mängis vahepeal telefonis sims-pet'si ning Daisy karjus üle klassi, et me võiksime kõik endale neopetsi kontod teha. Mariga avastasime CS'i võlud. Ma päris täpselt ei tea, kus seda mängida saab aga see tundub päris põnev. Ikkagi 3 ja pool miljonit inimest mängivad seda. Võib-olla isegi rohkem :O Vihm ei lakka alla tulemast. Istun laua taga ning ootan number nelja. Lähme Annuga vertigosse kaua oodatud lõhe ceasari sööma. Olen sellest unistanud 2 kuud. Mõelda vaid, et täna on mul see võimalus. Nüüdseks olen Regina Spektori - Man Of A Thousand Faces 'it kuulanud kergelt tuhat korda. Sõnad kuluvad pähe KINNI! A ja BTW - ma sain eile uue külmkapi - Ülikõva !!! (H)!!! ning mõttetu kirjutatakse kahe t-ga ja Mona kuses diivani peale -.- Muud vist polegi. Olge tubli ja hoolige üksteisest, sest kes siis muidu meist hoolib.

Kuulasin laulu ja tundsin ära ühe lause, mis käib absoluutselt minu kohta. On see võimalik ?

and I'm crying for things that I tell others to do without crying . . .

Tegemist ei pruugi olla nutmisega aga üldisemalt vaadates !

HAA-HAA, YA ALL BITCHESSSS ! Ma läksin tagasi trenni , nänänänänääää! Üliäge, selline kasulik tunne on kohe ja noo, tennis on nii muska, et oioioioi! Birgit tahab mind juba võistlustele, olgugi, et ma vihkan konkurentsi ja pinget KÕIGE ROHKEM MAAILMAS ! Päris lahe on see, et koolis ma praktiliselt ei käi, sest trennid on kooli ajal. Kõigele lisaks on mul vaja nii palju teha. 26. november on meil kuldne nõelake, kus tuleb õmmelda viis kostüümi. Tulge kõik vaatama! Tabasalus kell 18.00 . Järgmine päev 27. november on meil Türisalus piduuu ning 15. jaanuar on missid, kus me frediga õhtujuhid oleme. Terve eilse päeva rääkisin potensiaalsete piffidega, kes võiksid osaleda. Veensid neid ümber, et see on kasulik kogemus. PLUSS peame välja kuuluma detsembri lõpus toimuva heategevusliku jõululaada. Ühesõnaga - õmblemaõmblemaõmblema, korraldamakorraldamakorraldama ... õppima peaks tegelikult ka, aganoo!!! Muidu on selline rahulik. Kõik kohad on trennist valusad. Ei saa isegi koolikotti kanda :D Täna rääkisime kunstis, et kuidas on inimestel aega blogi kirjutada. Mina ei tea. Mul on seda aega! Aega tuleb leida! Ärge unustage END ära kõige muu kõrvalt. See on oluline! Õppimine, trenn, kool... leidke aega endile, tegeltka!

Usu või ära usu aga täna on pühapäev. Mul on imelik olla. Kuidagi jube imelik. Ma ei tea, mis toimub. Pole terve nädal siia midagi kirjutanud. Üks õhtu ei tulnud mul und. Siplesin vaevalt 3 tundi voodis, püüdes magama jääda. Pea on lihtsalt nii pulki täis. Palju asju on vaja teha, liiga palju! Öeldakse, et selle vastu aitab kirja panemine. Seda ma ka tegin. Võtsin pastaka ja paberi ning kirjutasin paar mõtet üles. Ega see asja eriti paremaks ei teinud. Aga üldiselt möödus koolinädal kiirelt:

Esmaspäev - Koolis ei käinud, selle asemel läksin õega kinno. Vaatasime Couples Retreat'i. Õhtul sain Priiduga kokku.

Teisipäev - Hommikul läksin kooli, kuhu polnud sattunud tervelt nädala aega. Esimese tunni ajal tekkis suur masendus, et kõik on jube pahasti. Minu õnneks möödus see kiirelt.

Kolmapäev - Koolis oli tervelt viis tundi!!! Sai ruttu koju magama. Tegelikult käisin oma suure famiiljaga Komeedis. See on lihtsalt nii super koht. Anni Arro on läbiaegade kõige geniaalsem inimene üldse!

Neljapäev - Koolis oli mul ainult kolm esimest tundi. Kahest kehalisest hiilisin lihtsalt minema, sest Priit ilmus Tapsi ja selle asemel, et koolis passida, läksime niiiiiizaamaaaa chillima. Hiljem saime tundidest ära seoses muusika/saksa näitusega, kus tegime Daisyga endale "I LOVE TOKIO HOTEL" märgid. Pärast seda viisin Daisy taaskord Komeeti. Näitasin talle ka selle koha võlusid. Jõime kakaod ja lihtsalt ... rääkisime. Kella neljaks oli meil polütehnikumis aeg kinni pandud seoses stuudiopildistamisega. Annu, Keku, Marie ja Krista. Annu tungival soovil käisin poest läbi ja ostsin mandariine. Selline jõulutunne tuli peale, et täitsa lõpp! Pärast stuudiot, hüppasin läbi Roccast, mis oli just lõplikult avatud. Palju ringi ei vaadanud, tahtsin ruttu koju magama.

Reede - Hommikul, teise tundi minnes, sain šoki. Inglise keele klassi astudes märkasin Kerstit, keda polnud näinud sadamiljon aastat, sest ta oli vahepeal meil seoses modellindusega Kreekas. Tervel üks kuu ja kaks nädalat. Super! Ma sain oma pinginaabri tagasi! Pole midagi paremat ! Nii naljakalt kui see ka ei kõla, viisin peale kooli Annu Komeeti ! Nüüdseks olin seal iga päev käinud , suht lahe! Istusime paar tundi. Annu sõi pastat ja mina jõin kakaod. Hiljem sattusime Tartu maanteele, kellegi Artjomi? korterisse :D Annu jäi viimasest neljast maha, seega tuli koos minu ja Priiduga Kadriorgu.

Laupäev - Terve päev vedelesime Priiduga toas. Lihtsalt olime. Minu õnneks oskan ma lihtsalt olla. Õhtul jõudsin kaheksa aeg koju. Läksin magama. Magasin kaua!

Pühapäev - Täna ärkasin isegi hiljem kui tavaliselt. Kell 9.30 ... Pean palju tegema - õmblema, õppima, koristama, pesema. Kell neli on trenn Birgiti juures. Jube on minna. Kardan! Pole ammu tennist mänginud. Loodetavasti saan endaga hakkama. Millegi pärast pole mul hetkel tuju midagi teha. Lihtsalt olen ... nagu juba enne ütlesin - ma oskan suurepäraselt lihtsalt olla.

Mõnikord tahan lihtsalt teada, et mu ümber on inimesed olemas. Mõnikord tahaks, et inimesed oleks pisut positiivsemad, võib-olla, et isegi naiivsed. Mõnikord ma tahangi kuulda, et kõik on hästi, olgugi, et olukord on vastupidine. Mõnikord tahan uskuda pigem paremasse kui halvemasse. Kõik ei saa ju olla nii robustne või julm või karm või vastik või ebaõiglane või vastutulematu. Jätke see endale meelde.

okei... Väljas on KAUA oodatud lumi suhteliselt ära sulanud. KÕIK kohad on täis vett ja paska ning mina olen nonii haige, kui üldse olla saab. Reedel koolist tulles otsustasime ikkagi, et ma lähen estoniasse balletti vaatama. See käis hästi - autoga toodi mind kontsertimaja ette ära ning pärast tuldi järgi ka. Ballett iseenesest oli hariv. Seda vaadates kordasin endale pidevalt, et olen jube kultuurne ning selliseid asju peab vahete-vahel vaatamas käima. Kaks ja pool tundi hüppasid ning kargasid mööda lava ringi retuusides mehed, kelle jalalihased olid lihtsalt ... WHAAAAT? Kena :) Iseennast ajas ka naerma praegu .
Eile pidin kodus olema. Igatsus õue järgi on nii suur, et nutt tuleb peale. Igatsus on üldse suur. Täna hommikul silmi lahti tehes, avastasin, et need on tulipunased ning mul on vist mingi PÕLETIK. JÄLLE!!! Ilmselgelt seagripp . Täna käis mul külas Annu, kellega polegi kaua midagi teinud. OPPA! Tegime kaks kannu teed ja siis mina sõin bilareid, mida ta mulle Soomest tõi. Vahelduseks on hea inimesi näha, muidu tunnen end nagu oleks tsivilisatsioonist täiesti eemaldatud. Selline kolm tundi juttu ja siis läks Annu perega kinno isadepäeva veetma. Minul seda see aasta pole. Istun üksi kodus. Kõik tööl. Saatsin isale sõnumi, et head isadepäeva. Rohkemat kahjuks pakkuda ei saa. Täna käisin hommikul korra Elisabethi juures asjade järel. Ta küpsetas pannkooke oma isale, kes oli Elisabethile külla tulemas. Tore, kui inimesed traditsioone ei unusta. Leian, et kui pole traditsioone, siis ei ole ka mingis mõttes pere. Igatahes homme kooli ei lähe. Ravin end. Joon kuus tassi ingveri teed(mida ma kusjuures üldse ei salli) ning söön tablette hommiku-,õhtu- ja lõunasöögiks. NÄNÄNÄNÄNÄÄ!

oijah! Seagripp mis seagripp.

Iga kord, kui ma blogi kirjutama hakkan, tulevad mulle meelde oma lemmik eesti keele õpetaja sõnad, et juttu tuleb alustada kohe tabavalt. Nii tabavalt, et inimene tahab seda edasi lugeda. See on tegelikult raske ülesanne, sest antud juhul on mõtteid peas nii palju, et see on lihtsalt kirjeldamatu. KIRJELDAMATU! Ma tahaks kirjutada seda sõna siia veel ja veel ja veel ja veel. Eilne päev oli super. Käisin õpilasesindusega nuku- ja noorsooteatris konverentsil ,, Lahe Koolipäev 2009 ,, Selle kohta ma isegi ei jaksa kõike siia kirja panna. See korraldus oli lihtsalt super, rääkimata esinejatest ja programmist ning sealsetest inimestest. Peale söömise, saime me tegelikult targemaks paljuga. Neeme Raud ja Martin Saar rääkisid, et kas tasub minna Ameerikasse oma õnne otsima või on see lihtsalt miljonite unistus. Pean ütlema, et kes ei tahaks minna New Yorki... Central Park ja the 5th avenue, rääkimata sealsetest võimalustest. Kui me hommikul bussiga vabaduse väljaku poole sõitsime, siis Ruuben või keegi rääkis vahetusõpilaseks minemisest. Ma eriti ei süvenenud. Mõtlesin peas, et see on tegelikult asi, mis tuleks ära teha. Kõige haigem on mõelda, et me oleme ühe korra noored ega saa enam MITTE KUNAGI välismaale kellegi perre võõrasse kooli võõrast keelt õppima minna, missest et see kogemus on unustamatu aga nagu... KÕIK ju maksab. Kust kurat ma võtan selle 100000 krooni, et minna aastaks ajaks Ameerikasse õppima? Siin kohal jõuan sinna maale, kui meeltesegaduses ma täpselt olen. Tahaks nii palju teha aga ei tea kust ja kuidas alustada. Selle konverentsi raames anti üle preemia eeskujuks olemise eest ning 20000 krooni stipendiumi. Ühesõnaga mõte oli selles, et sõbrad anda teada kellestki, kes on saatnud korda tegusid, mis on olnud teistele eeskujuks. Point on selles, et kui lõpuks see tüdruk, kes võitis, lavale kutsuti, siis tõusis terve saal püsti ja lihtsalt aplodeeris... Ma ei tea, mis see oli aga peaaegu kõigil oli nutt kurgus. See oli midagi, mis pani mõtlema, et tahaks ka midagi head teha ning korda saata. Peale Martini ja Neeme, rääkisid meile Contra, Jaagup Kreem, Ivo Linna tulevikust ning õppimisest ... Eilse päevaga sain positiivse laengu.

Paar linki eilsest -

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/tv3-hiiumaa-neiut-toodi-noortele-eeskujuks.d?id=26725095

http://www.postimees.ee/?id=184297

aaagaaa täna...

Rääkimata sellest, et öösel kella kahe aeg hakkas mu kõrv nii hullult valutama, et ma ei saanud elust midagi aru, läksin hommikul ikka kooli. Eilse õhtu jooksul olin isegi koduse töö ära teinud. Vene keeles õpetaja aga vihastas ning rääkis, kuidas nad arutasid, et inimene puudub nii palju aga siis ikka saab minna konverentsile, kuid kooli ei jõua. Ta lisas veel sinna asju, kuid ma lihtsalt ei viitsinud enam kuulata ning sulgesin korraks oma mõtte ja lasin kõik kõrvust mööda. Tunni lõpuni oli jäänud vähe minuteid, kui mu kõrv ootamatult valutama hakkas, masendus tuli peale ning pisarad voolasid tahtmatult koos ripsmeduššiga põske mööda alla. Mitte, et mind oleks huvitanud, mida Peerna ütles aga ... mida kuradit? Õpetajad isegi ei tea põhjust, miks ma olen puudunud nii palju. Nad lihtsalt on õelad ja vastikud. Kui inimesel puudub motivatsioon, tahtmine, siis sinna ei saa midagi teha. Tule ja küsi minu enda käest, miks ma pole koolis käinud, mitte ära klatši õpetajatetoas tühja. Äkki mu suri mu vanaisa ära või tõsteti kodunt välja? Äkki tegid mu vanemad autoavarii või koer jäi veoki alla? Inimesed peaksid rohkem hoolima, vähem eelarvamusi tegema. Muud ei oskagi öelda. Vahelduva eduga ei oska enam midagi teha. Hakkan raamatuid lugema, toon majast õmblusmasina ära ning korjan kokku kõik asjad, mida ei kasuta ja viin inimestele, kes neid vajavad. Lumi tuli maha... Jõulud pole enam kaugel ja head peab tegema !