Tiina põhimõtted

Andy Warhol oli geniaalne mees. Ütles midagi seesugust, et as soon as you stop wanting something you get it. Aamen. Ei tea, kas asi on selles, et antud tsitaat meenub mulle ainult siis, kui selline olukord tekib või see reaalselt peabki paika aga... nii on.

Mul on üks sõbranna. Poolteist kuud tagasi oli ta pööraselt sees ühest noormehest. Polnud ta suurem asi mees. Sõbranna oli suhtlemisel see, kes kõike ise oma järjepidevusega üleval hoidis. Mingi hetk, kui ta ära väsis sellest, et peab ise pidevalt juttu alustama, helistama, sõnumeid saatma, jättis ta asja katki. Ja sinna see suhtlus jäi. Oli ta natuke aega kurb ja ei tea, võib-olla on tal siiani see hingel. Terve selle aja vältel oli tal tegelikult silmade ees teine noormees, Prints valgel hobusel. Ega ta temast väga ei hoolinud. Sõbranna oli paraku pime, sest esimene kutt oli tal selge mõtlemise võtnud. Mingi hetk, kui aeg oma töö tegi ja asjad unustama pani, märkas sõbranna, et prints valgel hobusel ongi reaalselt prints valgel hobusel. Nende suhe kogus tuure ja mingi hetk avastati, et tegu on vist selle situatsiooniga, kus ollakse peaaegu, et teineteisele loodud. Paar päeva tagasi pani sõbranna Facebooki üles foto. Sellise super püss foto. Silmad särasid peas, musi roosa ja kiharad terved ja läikivad. Näha oli, et muresid polnud. Elu tundus ilus. Ja kes selle pildi peale talle kirjutas? Too sama esimene noormees. Ja mida ta kirjutas? Midagi seesugugust, et "näed super välja ... ".

BÖÖÖH... Metsa mine.

Meie mõtlemine on nii kergesti mõjutatav.

See on see moment, kus sa proovid poes jalga kingasid, mida parasjagu keegi teine ka proovib. Nüüd, kus Tiina tahab osta võib-olla samasuguseid jalanõusid, mida sina ka võib-olla osta tahtsid, muudab asjade kulgemist totaalselt. Nüüd tahate nii sina kui ka Tiina järeleandmatult antud jalavarjusid ära osta. Mine või üle laipade, need jalanõud pead sa saama! Pekki see Tiina no.

Või siis see klassikaline lahkumineku musternäidis. Oletame, et just sina lõpetasid suhte oma noormehega. Paar kuud hiljem tekib sinu kutil kerge 'fling' kellegi Tiinaga. Sina näed neid näiteks loomaaias, käest kinni käimas. Ja mis juhtub sinu peas? KDHSHHEIFKDSLÖJFSOJOIJVNXMOW. "Mismõttes keegi Tiina hoiab minu kutiga käest kinni?" MISMÕTTES? Varem kindlameelne sina on nüüd veidike segaduses. Sa tead, et saaksid oma endise mehe kohe tagasi ja muidugi hakkad sa seda ka tegema. Rikud kõik ära, näitad Tiinale, kes on nendel jahimaadel perenaine ja ajad oma kutil pea täiega sassi. Ja seda kõike ainult põhimõtte pärast.

Mul tekib küsimus. Miks me peame sellisel moel hullu panema? Miks on nii raske kahe jalaga maa peal olla, enda esialgsele arvamusele kindlaks jääda? Kas probleem seisneb tõesti meie enesekesksuses. Selles, kuidas esmalt tuleb MINAMINAMINA ja siis alles MEIEMEIETEISED. Arrogantsed inimloomad, ma ütlen!

Ma ei tea, kuidas teiega on aga alates tänasest püüan ma normaalne olla (defineeri 'normaalne').

Need on põhimõtteliselt ainukesed fotod Barcelonast, mis mul alles on. Kurb.
Tervitused Barcelona taksojuhile!

Ajaa, nimi 'Tiina'... jumala suvaline nimi.

Rikume tuju ja sööme lohutuseks pitsat

Ütlen kohe ära, et hakkan teie tuju rikkuma. Kõik, kes ärkasid täna üles tundega, et tuleb üks ilus päev, siis ärge edasi lugege. 

Alustan kolme lihtlabase näitega ja teie leidke nendes kõigis üks ühine joon. 

Näide A

Leiad Barcelonas kaua otsitud turu. Seal on letid kirjud värsketest puuviljadest. Üks isuäratavam kui teine. Maasikad magusamad kui vanaema põllul. Kõik värske meeletult odav. Smuutid kirjud ja kokku on pandud maitsed, mille olemasolust ei teadnudki. Kalaosakonnas ainult värsked saadused. Pagarid on tubli töö teinud, sest värskete küpsetiste lõhn levib üle kogu turu. Kommilettidest ärme üldse isegi räägi. Tegu on unistuste turuga (mul on mingi teema turgudega...). Satud hoogu, ostad palju asju, teiste seas neli ploomi, mis näevad välja lihtsalt võrrratud. Koju jõudes avastad, et tädike oli võrrrratute ploomide asemel kotti pistnud krimpsus ja pea, et veiniks käärinud ploomid.

Näide B

Neli näidet kaugemast minevikust põimitud üheks näiteks - väga luuleline.

Ostad antiiksed, ent kõvasti hoolitsust vajavad tugitoolid ja diivani ning kalli raha eest kanga, et need ära restaureerida. Annad kanga ja ettemaksu tegijale, kellest sa mitte kunagi enam mitte midagi ei kuule. Kangas läinud. Raha läinud. Alles üks katkine diivani ja kaks hädist tugitooli.

Saadad tütre autokooli. Maksad sõiduõpetajale 5000 krooni. Keda paari nädala pärast enam pole - sõiduõpetaja!

Elad üürikorteris. Kappides sinu riided, riiulitel sinu lapse klassifotod, köögis sinu uhked masinad. Lukud vahetatakse ära ja järgmine nädal näed külapoes korteriomanikku, seljas sinu uued talvesaapad, peas sinu D&G talvemüts. Klassifotodest ja vastostetud rösterist võid und näha. Politseil on suva.

Kolid välja oma lapsepõlvekodust. Loomulikult ei võta üürikorterisse kõiki oma asju kaasa. Mingi hetk avastad, et riided, mis olid oma vanasse garderoobi jätnud, on nüüd sinu 'endise' 'parima' sõbranna seljas. Tema eitab asja. Tema ostis need riided kirbuturult. Ausalt ka! Riideid sa otseloomulikult kätte enam ei saa.

Näide C

Ärkad kell kolm öösel, et jõuda kella kuueks lennujaama. Koristad korteri, pakid kokku viimased asjad, astud padjanäoga tänavale ja jätkad retke kodu suunas. Bussijaama jõudes avastad, et kella neljane buss lahkus hoopis kell 3.45 ja järgmine liin sõidab Gironasse alles kell 6,15. Mis sa nüüd teed? Lennujaamani on ca üks tund sõitu. Peale busside sinna muu ei liigu. Ega väga midagi üle ei jää, pead takso võtma. Maksad selle eest 155 eurot. Maksad ja nutad, maksad ja nutad. Tahan ära märkida fakti, et bussipiletid olid meil eelnevalt ostetud, seega hävisime niigi juba 50 eurot. Tollis avastad käekotist tühjuse. Sinu pea, et aastavanune macbook air on kadunud. Pole. Kõik reisipildid, koolitööd, konspektid, dokumendid, kirjutatud artiklid, fotod - läinud! Ja siis nad ütlevad, et sa ei tohiks sõltuda materiaalsetest asjadest...

Taksojuht pani piistu mu arvuti. Nagu 155 eurot polnud piisav. Ma pole vist kunagi nii kurb olnud.  

Mida leidsid sarnast nende lugudes?

Üks variant on see, et inimesed on huiarid. Huiavad ja varastavad ja teevad kõike, et nende elu etem oleks. Varastavad, vassivad ja valetavad. Issand, kui palju ma sellega kokku puutunud olen. See arv asjadest, millest teiste tõttu ilma olen jäänud, on tohutu.

Teine variant, mida ma tegelikult ka öelda tahtsin, on see, et kõik hea lõppeb halvaga. Kartus halva ees, kui tunned, et kõik on liiga hästi, on õigustatud, sest tavaliselt tulebki mõni nõel, mis su mulli katki lööb. Lööb su mulli katki ja sina alustad jälle otsast peale. Sõuad ülesmäge ja sõuad nii kaua, kuni kohale jõuad. Kohale jõudes hakkad jälle allamäge veerema. Hea, mõnus tunne.

Tegelikult õpetasid need kolm juhtumit mulle seda, et ära ole loll ning hakka nõmedaks kontrollfriigiks. Ära oma kalleid asju, millest ilmajäämine sind kuidagi mõjutada saaks. Ära usalda kedagi ja koli üksikule saarele.

Kas keegi palun tooks mind maapeale ja annaks vihjeid lugude kohta, mis ei lõppenud mitte kunagi halvasti?

Aitäh.

Ema, ma olen Barcelonas!

... mitte, et selles midagi ebanormaalselt uskumatut oleks. Me ei ela ju Nõukogude ajas, eksole. Pealegi saab lennupiletid Ryanairist ca 160 euroga. Hiljem tsekid airbnb.com'st endale muheda kesklinna korteri ja no... sinu ülesanne on lihtsalt kohale tulla.

Ma ei hakka valetama. Mul puudusid igasugused ootused. Barcelona... möh. 

Lennukist maha tulles võttis mind vastu soojamaa päike ja meeletult mõnus tuul. See sama tuul, mis mind augustikuu alguses Komeedi terrassil paitas. Oktoober 13 ja mina tahan kõik riided seljast võtta (naissoost liputaja?) ning lihtsalt murule pikali heita. Tundsin, kuidas keegi mu akud laadima pani. Nägu läks naerule.

Kõik endine oluline oli nüüdne kama.

Pole ime, et need lõunamaalased teada-tuntud ludrid on. Siin nii kuradima chill ju.

Väike tapas. Väike sangria. Väike häng.

Räägin kõigest pikemalt, kui oma 'kama-tsoonist' välja tulen ja asjadest reaalselt hoolima hakkan.

See nahktagi oli tegelikult ebavajalik. Mul oli palav. Väga palav.