niiiniiiniii ... meile kõigile tuntud sügisvaheaeg on jõudmas lõpukorrale. Küsimusele, kas oli ka tore? , vastata ma ei oska, sest ei jõudnud mina ei Egiptusesse, Taisse ega ka Soome, rääkimata Paidest või Rannamõisast. Aeg läks nii kiiresti. Ma ei salli tegelikult üldse neid nädala pikkuseid vaheaegasid. Tekitavad minus mingil määral masendust, eriti siis, kui teistel ümberringi on vaheaeg masterplaane pungil täis.
Mis ma vaheajal tegin ? mmm... Laupäeval olin sünnipäeval. Pühapäeva ma ei mäleta! Esmaspäeval käisin Kadriorus. Teisipäeva hommikuks olid Sandraga suured plaanid. Käisime Elisabethi juures hommikusööki tegemas, kui Sandrale helistati ja tööle kutsuti. Ülejäänud päevast tšillisin kodus nii tugevalt, et kella kümneks oli tuba nii ära laksinud, et ma ei saanud enam mitte midagi aru. Kolmapäeval vist käisin kuskil... aga ma ei mäleta. A! Annu juures olin. Me tegime kooki ja kakaod ja teed ja, siis... Üritasime mingilmääral leida endale tegevust, mängides lauamängu aga see oli nii teadmisi täis, et pärast viit minutit mängimist viskasime kaardid nurka. SIIS, läksime youtube'i ja vaatasime Arnold Oksmaa videosid. Päris võimas oli. Arvatavasti vaheaja tipphetk. BTW - Annu käis teisipäeval hambaarsti juures, kus tal lõigati pool suud lõhki. Neljapäeval käisin korraks toast väljas ja pidin šoki saama. Õues oli nagu nii külm, et mul ei jätku sõnu. Isegi Mona värises. Õhtul käisime Priiduga kinos Jacksonit vaatamas. Hea film oli. Natuke masendav, sest see kontserttuur, mis pidi tulema, oleks tulnud NII võimas, kui üldse üks asi siin olnud on. Peale kino jäime KÕIGIST asjadest maha - nr. neli buss, marsad, trollid, trammid... Isegi autosid polnud Rannamõisa maanteel, et hääletada. Nii me siis helistasime taksosse ja telisime Laki endale järele. Ülihea... :D Eelarve oli 60 krooni, taksoarve oli 53. Jätsime isegi 7 krooni tippi ! Nii palju tahaks siia kirjutada veel ja veel aga ma ei oska ... Täna on igatahes masterplaan minna Türisallu rebastepeole...

3 aastat tagasi olin sellel ajal Pariisis. Jalutasin mööda Champs Elysee'd, arveldasin crossanti'putkades eurode eest, vaatasin unistades chaneli vaateaknaid, tundsin, kuidas kõik unistused on täide läinud, kui õhtuses hämaruses Eiffeli tornist Pariisi linnatulesid nägin ning leidsin rõõmu igast hetkest, mis hiline oktoobrikuu Prantsusmaale oli andnud.
Täna aga vaatan välja Tabasalu rannale ning võin ainult unistada Pariisist, Vatikanist või Londonist. Lepin sellega, et olen noor ja jõuan veel paljupalju oma elus korda saata. Kes teab, võib-olla saan tulevikus kümme korda meeldejäävama reisi osaliseks... (?)!

Choose to experience peace rather than conflict

Olnud kaks päeva järjest täiesti üksi kodus, tunnen kuidas vajan suhtlemist. Ema on olnud reede ja laupäev pikalt tööl, seega pole teda näinud. Õega on lood samasugused. Peamine on see, et kõigil on jumala kama kaks, kas Joannal kodus süüa või juua leidub . Ühesõnaga , olen kaks päeva järjest ilma rahata üksi kodus nälginud. Nii palju siis sellest ...













Eile oli aga mul võimalus minna Maurise sünnipäevale Türisallu. Oh, seda õnne ! Sain kahe päeva jooksul kaugemale Tiskrest. Nagu sünnipäevadega ikka on - algul ei saanud vedama, pärast ei saa pidama (või midagi sinna kanti. Pidama tegelikult sai...) Mulle on alati meeldinud pidudele hiljem minna. Püüan vältida tunniajalist vaikusepausi, kus kõik alles kohanevad antud olukorraga. Selle asemel chillin kodus ning paari tunni jooksul vean end kohale. Sellest võidan palju. Õhtu venis tohutult. Mitte halvas mõttes aga kella kolme ajal öösel avastasin, et tahan koju, oma voodisse. Seda kahjuks ei juhtunud. Ümberringi kõik tahtsid magama minna. Mina aga chillisin asjaolude sunnil Annuga vannitoas. Kui ma siis lõpuks endale diivani välja valisin, hakkas kamm pihta. Ühel hetkel olid KÕIK kutid(v.a Mauris, sest tema ajas rätikuga neid kutte taga) bokserite väel ja ajasid üksteist taga. Mingi aeg siiski avastati, et aitab naljast ning kobiti magama ära. Ei, aga õhtul toimus muudki kui, et tatsati aluspesu väel ringi. Näiteks Maarja tegi friikartuleid ja kutsus Maurise purejast koera tuppa, niiet kõik jooksid minema. Maarja oli ilmselgelt ainuke, kes ei teadnud, millise koeraga tegemist on :D Õhtu läks korda. Nägin Põtsi, keda pole poolaastat näinud ning sain pikalt juttu rääkida maailma asjadest inimestega, kellega poleks iial arvanud end rääkimast leida. Põhiline on see, et 42'st pildist, mis õhtul tehti, leidsin end kahe pealt.
Hommikul sain kella üheksa ajal koju. Oma voodi, oma padi, oma tekk. Suutsin seda nautida nii kaua, kuni hakkas järjest telefonikõnesid tulema. Kella üheteist ajal ajasin end püsti ning... siin ma olen, taaskord, pühapäev, pikali voodis, läpakas süles ja kirjutan blogi.

Kui keegi küsib, et miks me Annuga reedel öösel kell üks kärutamas käisime, siis meie vastame teile, et gangsta rap made me do that !


Kui keegi ütleb mulle, et nooruses tuleb elult võtta kõike, siis mina vastan, et ma võtangi. Iga päev teen antsu, korgijooki, panen matsu, teen spice'i ja panen pakki. Sellegi poolest, gangsta rap makes me do that.
Kui keegi kuulab reedel õhtul youtube'st prantsuskeelset romantilist lugu http://www.youtube.com/watch?v=Q3Kvu6Kgp88 , siis vastan mina selle peale, et gangsta rap made Annu do that !
Kui keegi ütleb, et ma kutsun politsei teile, sest te ei lase reedel öösel kellelgi magada, siis mina vastan ainult üht - sorri, gangsta rap made me do that :(
Kui reede õhtul on flindi esine noori purjus lapsi täis, siis meie Annuga harrastame selle peale kepikõndi, sest siiski, gangsta rap made us do that ...
Kui reede õhtul tahab keegi shortcutti teha, kuid ei saa, sest terve põld ujub veest, siis Joanna ütleb selle peale, et lähme ikka otse... Gangsta rap makes us do that !
Kui reede õhtul tuleks sulle pimedas vastu mees, kelle nägu on must ja kaetud litridega, siis ära muretse. Gangsta rap made him do that ! , meiega koos sa kirgastud ... wtf?

... siiskisiiki , GANGSTA RAP MADE US DO THAT !

Soovitan südamest kõigil süüa nii palju šokolaadi, kui seda kannatab süda. Sööge nii palju ja nii kaua, kuniks jätkub jaksu, raha ning isu. Šokolaad on kirjeldamatu. Kõige haigem on see, et kui sa sööd üksi poole tunni jooksul peaaegu, et tahvli šokolaadi ära, siis ... lõpuks sa lihtsalt naerad, naerad, naerad, hingad ja naerad. Täna sain kinnitust, et šokolaad on maailma parim tujuparandaja. Mitte, et mu tuju oleks nullis olnud aga see olukord on lihtsalt nii naljakas. Googeldasin välja ning sain teada, mis minuga täna juhtus. Jutt järgmine - šokolaadis on selline kemikaal nimega fenüületüülamiin(wtf?), mis tekitab meis õnneliku tunde või midagi ... olen nüüd tark ja laksu all aga ma luban, et järgmine kord, kui juhtub midagi halba, mis rikub tuju, siis saan oma energialaksu kätte šokolaadist. Seega nüüdsest, kui Joanna tuju on halb, siis tooge talle lihtsalt tükike šokolaadi. Ma ei tea, mis see on, mis mulle nii mõjub, võib-olla see fenüületüülamiini asi, aga see aitas. Aitäh sulle, šokolaad...

Leidsin pildi, millel oli jutt ajast ...

Kujutle, et on olemas pank, mis saadab su arvele iga päev 86400 krooni. Arve tühjendatakse igal õhtul, hoolimata sellest, kas oled raha ära kasutanud või mitte. Mida sa teeksid? Loomulikult võtaksid kõik raha juba hommikul välja.
Igal ühel meist on selline pank. Selle panga nimi on aeg. Igal hommikul saadetakse su arvele 86400 sekundit. Igal ööl arve tühjendatakse, hoolimata sellest, kuidas ja kas oled neid sekundeid kasutanud. Sellele arvele ei saa korjata sääste ega seda ei või ületada. Iga päev avab su pank sinu jaoks uue arve. Öösiti see jälle tühjeneb. Kui sa ei ole oma summat kasutanud, on kaotus pöördumatu. Tagasiteed ei ole. Pole võimalik jätta pisut homseks - sa pead kasutama antut just täna.
Investeeri targalt, nii et saaksid selle summa eest võimalikult palju õnne, tervist ning edu. Aeg ju jookseb, kell tiksub! Tee parim, mis sa suudad juba täna!
Arusaamaks ühe aasta tähendusest, küsi seda üliõpilaselt, kes jorutas aasta kooliajast maha. Mõistmaks ühe kuu tähendust, küsi seda emalt, kelle laps sündis kuu aega varem. Nädalast saad selge pildi, kui vestled nädalalehe toimetajaga. Küsi tunni tähendust armastajailt, kes ootavad omavahelist kohtumist. Minuti tähtsusest saad aru, kui räägid inimesega, kes jäi rongist maha. Kui pikk saab olla sekund? Sellest teavad jutustada inimesed, kes on läbielanud raske õnnetuse. Sajadisekundite mängust saab aimu jälgides tippsportlasi.
Hinda iga hetke, mis sulle antud, eriti veel neid hetke, mida saad veeta koos lähedastega, kes tahavad oma aega just sinuga jagada. Pea meeles, et aeg ei oota kedagi. Eile on ajalugu, homne müsteerium, tänane aga kingitus!

On ju selge see, et kõik on ilusam läbi värvide. Keeruliseks läheb aga asi siis, kui päevad on päevast-päeva, nädalast-nädalasse hallid, pimedad, masendavad. Inimesed muutuvad, rääkimata nende tujudest. Mõistan, kui on halb päev. Meil kõigil on olnud aga ma ei salli absoluutselt, kui kellelgi või millelgi on s... tuju ja siis KÕIK ümberringi peavad laskma selle pärast iseendi meeleolul langeda. Ma ei väsi kordamast, et püsige kodus, kui teil on regulaarselt vingvingving ja nänänänä . Ise olen seda tüüpi, et kui keegi ikka midagi jälle vingub minu (või siis kellegi teise) kallal, siis vajun temast lihtsalt sujuvalt eemale, vältides nõmedat kõnetooni ja paska, mis suust välja tuleb. Soovitan SÜDAMEST teil kõigil mõelda teiste peale. Võtke tablette või siis magage oma toas teki all, ilma, et peaksite puutuma kokku inimeste või tsivilisatsiooniga, kes on õnnelikud ja pigistavad välja ka kõige negatiivsemast asjast viimasegi positiivse, erinevalt Teist, kes te olete depressioonis mõttetute asjade üle.

Nii palju siis sellest, et see nädal käin korralikult koolis. EI PUUDU, ÕPIN HÄSTI JA OLEN MUIDU TUBLI... huiiii? Kolmapäev ja neljapäev ennast kooli ei vedanud. Võtsin julmalt endale kaks vaba päeva. Teisipäeval käisin kinos. Plaanipäraselt oleksime alguses pidanud minema solarisse aga noo, kui laed kukuvad, siis laed kukuvad. Käisime hoopis plazas inetut tõde vaatamas. Naljakas. Reedel võtsin ennast kokku ja läksin kooli. Esimeses tunnis ei käinud. Ülejäänud neljas käisin ning kahest viimasest pidin ära minema seoses sellega, et mu nägemine on kohutav ja kella poole kaheks oli silmaarsti juurde aeg pandud. Arst ütles aga nii palju, et miinus 0.75 . Lahe, ma saan endale prillid. Üliiiheaaa! Hiljem jooksin juuksurisse, kus mind värviti suht emoks. Olen täitsa musta-pruuni vahepealne. Õhtul läksin sakku, seal oli sünnipäev. Laupäeva hommikul üles ärgates ei mäletanud eilsest midagi. Lahe on see, et ma läksin mingi poole kahe ajal magama. Laupäeva hommikul tuldi eelviimasele koerale järgi. Nüüd jookseb siin ringi koos Monaga viimane põnn. Eile õhtul käisin annuga solarise vapianos. Sõime ceasari salatit ja pastat ning läksime edasi bestsellerisse. Päris hea oli süüa, eriti siis, kui ma olin seda viimati teinud eelmise päeva koolisööklas. Ilm oli jalutamiseks lihtsalt ideaalne. Tuul oli 200 meetrit sekundis ning taevast sadas padukat. Bestselleris istusime mingi poolteist tundi? Lihtsalt ei viiiiitsinud ennast koju vedada. Võibolla oli asi selles, et ma polnud palju maganud. Vahepeal tuli tunne, et oleks nagu laksu all. Mitte midagi ei saanud aru. Lihtsalt naersin, üksi. Annu vaatas, kuidas ma seda teen. Koju jõudes, viskasin ennast voodisse, kus olen nüüdseks veetnud juba 16 tundi. Mõnus. Lihtsalt liiga hea.

persse kõik !

Never take someone for granted. Hold every person close to your heart because you might wake up one day and realize that you've lost a diamond while you were too busy collecting stones.

Öeldakse, et gümnaasiumi raskeim aasta on üheteistkümnes klass. Mina ei oska selle kohta midagi kosta. Tean, et elan hetkel päev korraga ning kümnes tundub piisavalt jõukohane. Reedel ütles Kaider, et meil, õpilastel, ei tohi elu olla. Tema jutu järgi peaks iga korralik kümnenda klassi õpilane õppima vähemalt kolm tundi päevas. Kõik muu - trennid, poisid, söök, pere, kodu - need jäägu viimasteks, kui aega jätkub. Ei tea, kuidas teised reageerisid, aga mina läksin küll närvi. Kes saab nii öelda? Mismõttes meil elu ei tohi olla ? Võibolla reageerin üle aga ... nii ei tohi öelda ! Tahan, et tulevikus, kui olen 30-40 aastane, mäletada muud, kui kuiva koolitööd ning koduseid ülesandeid. Tõsiselt ma igatahes Kaiderit selle koha pealt ei võta. Jõuan otsaga nüüd siia, et täna, kui esimene tund pidi eesti keel olema, tuli hoopis kirjandus. Umbes 10 minutit oli tund peal olnud, kui äkki sadasid klassi 12. klass . . .

Jah - meil oli täna retsimine.

Nii siis viidi alla kunsti õpetuse klassi. Poisid pandi tüdrukutest eraldi, sest ilmselgelt toimus riiete vahetus. Põrandale kallati hunnik pükse ja kampsuneid. Tänu kiirele reaktsioonile, sain endale maailma kõige armsamad tudupüksid. Need olid roosad lehmadega ning kõigest 4 numbrit suuremad. Püksid jalas, kampsun seljas, tehti meile meik, pandi jala külge umbes kolm-neli-viis plekkpurki, jalga sinised haiglasussid, pähe ühekordsed valged mütsid ning koolikoti vastu vahetati ämbrid. Pole iial nii suurt tähelepanu tundnud. Enne mainisin, et tund oli. Nii me siis läksime üles tagasi, plekkpurgid jalgade küljes. KÕIK mööduvad klassiuksed avanesid, sealt piilusid välja õpetajad, kavalad irved peas. TERVE koolimaja oli täis lärmi, mida plekkpurgid tekitasid. Ma ei kuulnud isegi DAISY naeru, rääkimata iseendast. Kõige tipuks muigas isegi õp. Pajumaa ! Vahetunnis viidi meid õue, kus moodustati kaks võistkonda. Võistlus nägi välja, et tooli peal on kauss, kus sees on koeratoit ja kasekese kommid jahuga segamini. Suuga pidime kasekommid sealt välja kookima ning teise kaussi sülitama. Mõnus. Terve nägu oli jahu täis, rääkimata koeratoidu haisust. Inglise keele tund toimus, sest pidime kirja kirjutama. Täiesti lõpp, millised klassi inimesed välja nägid. Fredil oli seljas hõbedane liibuv üheksakümnendatest pärit naiste diskokleit, mida varjas tumeroheline pusa ja tutimüts. Thoril oli seljas tibukollane lagoste kampsun, jalas siidist roosad triibulised tudupüksid. Henri oli üleni helesinises pidžaamas ning Pätu punastes pükstes ja pusas. Ta nägi välja nagu tõeline joulupukki. Vahetunnis teibiti meid fuajees postide külge nelja-viiekesi kinni. 12. klass sodis meie nägusid, tegi pilte ja pritsis mingi pasaga. Väikesed, 1.-2. klassi lapsed, vaatasid meid imestunud pilkudega ning hoidsid ettevaatlikult paari meetri kaugust distantsi. Kaks tüdrukud andsid meile kohukest, mille nad just sööklast saanud olid. Aitäh tagantjärgi neile pisikestele. Kirjanduses vaatasime trooja lõpuni ning niisama mängisime parme. Neljanda tunni ajal läksime aulasse, kus ma naersin ennast idioodiks. Ebanormaalne. Pidime moodustama kaks võistkonda. Katsumus seisnes selles, et pidi posti ümber kümme ringi tegema ning toolini ja tagasi jooksma. Pealt näha lihtne ülesanne, aga proovi ise järgi teha! Haaa-haaa... Olin esimene. Pärast viiendat ringi ümber teiva, tundsin, et siia ma jään. Ma ei saanud mitte midagi aru. Olles kümme ringi ära teinud, asusin jooksma. Mitte s*ttagi ei saanud aru. Ma ei mäleta, kas ma ka kukkusin, aga leidus väheseid, kes trajektoori kohe kindlaks tegid ning otse joostes, ilma kukkumata, toolini ja tagasi jõudsid. Naeran praegugi selle üle. Mõtlesime Mariga, et peol pole jooke vajagi. Lihtsalt alguses kõik teevad sada ringi ümber posti ja siis tunnevad, kuidas maailm kõigub ja silmad ei vaata selgelt. Mõni võib isegi ropsida, kes teab ? Pärast seda, pidime sinepivett suhu võtma ning koti jooksu kahekesi paaris tegema. Lõime Daisyga pead kokku. Mõnus oli. Hiljem pandi meid kõiki, kolmekümnekesi, väikesesse pimedasse ruumi kinni, kus pidime las ketchupi ülimega ägeda loo asereje ? (http://www.youtube.com/watch?v=RFzyYYZsxGc) sõnad pähe õppima. Laul pandi täiega põhja, me reivisime ja laulsime täiest kõrist kaasa. Sõnu küll ei teadnud, aga õnneks oli pime ja keegi ei näinud midagi. Vahetunnis saime seda laulu sööklas, kõigi nähes, laulda. Lõpuks pidime lugema põlvili rebaste vannet, et austame, ja orjame ja teenime ja blablah, 12. klassi igavesti.

Päeva peale oli ilm nii ära keeranud, et kui ma rattaga koju tulin, ei saanud mitte midagi aru. Vihma tuli igalpoolt. Koju jõudes, panin riided seljast kuivama, hõõrusin maha järelejäänud "make up'i", tõmbasin kampsuni selga, sokid jalga ja hüppasin voodisse. Nüüd ma siin naudin üksi, akna taga sajab padukat, koerad magavad ja perekond linnas. Väsitav päev on olnud. Tänaseks aitab. Olen seda blogi juba viimased 50 minutit kirjutanud. Enam ei jaksa.

musi,
Joanna!

Kuhu ma olen oma järjega jõudnud ? Täna on pühapäev, mis tähendab seda, et taaskord olen ennast kokku võtnud ning avanud blogi lehekülje. Nagu kõik nädalavahetused, leian end tänagi üksi kodunt. Mõnus on ärgata teadmisega, et päeva jooksul ei ütle sulle mitte keegi midagi käsutavat või halba. Reedel viidi esimene kutsikas uude koju. Järele on jäänud viis. Ootan seda päeva, kui saan öösel magada, ilma, et peaks kuus korda üles ärkama koerte nutmise ja kraapimise peale.

Ilmselgelt kirjutasin viimati teisipäeva päeval, seega alustan sellest. Kui ma kell seitse õhtul lõunauinakust üles ärkasin, helistas mulle priit ja kutsus kadriorgu. Pole kunagi nii kiiresti valmis saanud, sest mul oli 13 minutit aega nelja peale jooksmiseks. Kadriorgu jõudmiseks kulus mul poolteist tundi, mille sisse mahtus sõit number neljaga, maha jäämine trollist(kaks korda!), pubekate sõnasõda, vestlemine venelasest vana daamiga teemal, mis kell on ning taaskord kümme minutit ootamist trammi järele. See aeg oli seda väärt, sest midagi nii ilusat pole ma ammu näinud. TERVE kadrioru park oli täis küünlaid ja tulesid, ilutulestik. Kumbki meist ei teadnud, mis kadriorus täpselt toimub. Me lihtsalt jalutasime teadmisega, et ... ma eitea! Kell 23.13 läks viimane neli, mille peale ma pidin jõudma. Suure kartusega mahajäämisest, jõudsin bussijaama 40 minutit varem. Päris hea. Raha polnud, et marsaga minna ning isegi rimi oli kinni. Külmetasin. Kõige hullem oli see, et ma ei saanud telefoniga välja helistada, sest õde oli arve maksmata jätnud. Minu õnneks kohtasin Kristinat, kes laenas mulle 18 krooni marsa jaoks. Pole paha, kell 23 olin kodus.

Kolmapäeva ma ei mäleta. Mõttetu oli vist. aa... isaga chillisin. mm, ja mu koerad sõid läpaka klaviatuuri pealt c-tähe ära. Mõnus.

Neljapäeval räägiti, et koolis toimub rebaste ristimine. Mitte keegi ei võtnud isegi kehalise asju kaasa. Kui kõigile aga kohale jõudis, et 12. klass ei tee mitte mingit retsimist, oli pettumus suur. Mina ja Daisy jalutasime kehalisest ära. Ilm oli ilus. Päike paistis. Selline ehtne oktoobrikuu. Ostsime poest kaks jäätist ja istusime teeservale maha ning rääkisime paarkümmend minutit juttu. Hiljem läksin koju ja sealt edasi linna. Istusin bestselleris ja lugesin dekameroni. Jumala hea raamat on. Ma naersin esimest korda lugemise peale. Pole kunagi raamatut lugedes naernud.

Reedel magasin kodus, käisin linnas, leidsin kaks tooli, ühe laua.

Laupäeval käisin Annuga linnas, solarise avamisel. oiappi, kui palju inimesi seal oli. Arvatavasti terve Eesti oli kohale tulnud. Vägev oli. Ostsime hiinakat ja läksime vabaduse väljakule pingi peale päikese kätte sööma. Niiiiiichill pole ammu olnud. Hiinakas oli nagu filmides, nendes pappkarpides. Jalutasime vanalinnas. Terve harju tänav oli armeenlaste moodi mehi täis. Jalgpalli fännid. Kuuldavasti sai eelmisel sõpruskohtumisel Eesti Bosnia&Hertsegoviina käest 0:7 peksa. Ma ei teagi, mis seis see aasta oli. Nad vaatasid naisi nagu näeksid neid esimest korda. Ostsime jäätist, jalutasime rotermanni ja siis veel virru ja siis... läksime koju. Õhtul oli igatsus Annu järele nii suur, et läksin tema poole filmi vaatama :D:D Siis me jälle sõime ja... tulin uuesti koju :D

Täna, üllatusüllatus, läksin Annuga rattaga sõitma :D Käisime majas, sõime õunu, tulime minu juurde, tegime kakaod kaasa ja läksime kakumäele. Monalisa püherdas kala sees, mina suutsin endale kakao peale ajada ja Annu oli lihtsalt normaalne.

Nüüd ma siin olen, voodi peal, läpakas süles ja mõtlen, et mida järgmiselt nädalat ootan...

Õ: ,, Miks sul kodune töö tegemata on ? '' T-E: ,,No, pff... ütleme nii, et BMX on põnevam ! ''

Joanna ärkas täna hommikul täpselt kell 7.00 , sest valmis pidi saama kolmekümne minutiga, kuhu sisse mahtus riidesse panek, hammaste pesu ning söömine. Täpselt kell 7.24 hakkas taevast alla kallama rahe/lume/vihma pealset paska. Tuul vilises akente taga ning mõte rattaga kooli minemisest purunes sekundiga. Lahe on see, et kooli jalutades, lendas vihmavari tagurpidi ning selle küljest tulnud tükke lendas igas suunas. Ebanormaalne. Pole vist kunagi hommikul nii närvis olnud. Kui minu kõrval oleks jalutanud inimhing, siis poleks ta rahus kõndida saanud. Kunsti tundi hilinesin kümme minutit ning järgmised kaks tundi ei teinud mitte midagi. Või oota... Terve päev ei teinud mitte midagi. Matemaatikas joonistasin ruutjuure külge ülespoodud kriipsujukusid ning maalisin vihikusse suurelt lintvalgendajaga ,, MA EI VIITSI !!! ,, Inglise keeles sodisime Daisyga õpikuid ning naersime lihtsalt ... kõige üle.

Täna tulin selle peale, et kui kahe saan, siis ei tee sellest välja. Leian, et elus on tähtsamatki, kui stressata end ja teisi halva hinde pärast.

Neljapäeval on arvatavasti rebaste ristimine, seega tuleb reedeks pidu sebida. Kaks kohta, mida tahtsime rentida, on kinni. Mina ei viitsi sellega tegeleda. Keegi võiks mind lihtsalt kutsuda ja öelda, et ou joanna... ära põe, ma võtan enda peale selle kohustuse ! Eks näis, mis reedel saama hakkab.

Hommikust !

Leian end taaskord, pühapäeva õhtul, oma voodist ja mõtlen, et hui viitsingi homme kooli minna. Väike poiss piilub mind akna tagant . Ta on seda teinud juba 10 minutit. Terve päev, kui mitte terve nädalavahetus, on olnud šokolaadi isu.

Täna ärkasin üles kell üheksa, sest koerad ei lasknud mul magada. Kella ühe aeg läksime Annuga majja, sõime kilode viisi õunu, rääkisime juttu ning tegime pilte. Tagasi tulles oli kõht üli tühi. Loivasime siis minu juurde ja hakkasime vaaritama. Annu tegi vahvleid ja mina pastat. Kõik, mis külmkapis oli, läks kaubaks. Jube hea tuli. Hiljem pildistas Annu voguedest pilte ning oli niisama õnnelik !

Eile ärkasin samuti kell üheksa, tegin riisiputru ning läksin ema ja õega kesklinna. Virus oli moelaat ja ma kaotasin ema päikeseprillid riietuskabiini. Päris hea tunne on. Ta ei tea veel seda, aga eks ta kunagi märkab, et neid enam ei eksisteeri. Koju jõudes olin surm väsinud ja läksin magama. Ilmselgelt väsitab suur rahvamass ning lõputu poodlemine ära.

Reedel kooli ei läinud. Ei viitsinud ennast paariks tunniks kohale vedada. Meil oli õpetajatepäev. Kuuldavasti olevat see olnud mõttetu. Kella kahe aeg läksin linna ja sain Annuga kokku. Tahtsime käia kaltsukates aga ainuke kaltsukas, kuhu me jõudsime, oli Humana. Vaatasime niisama ringi ja läksime paariks tunnis bestsellerisse. Võtsime end kokku ja tegime oma blogi valmis (http://annujonnu.blogspot.com/). Jõime ära kaks kakaod ning sõime crossante. Kella kaheksa aeg jõudsime Tabasallu ja hiljem sain priiduga kokku. Tohutult hea ilm jalutamiseks. Väljas oli kõike muud kui soe. Taevast sadas rahe ja vihma vahepealset asja ning jalad olid läbimärjad.

Ikka veel ei taha kooli minna ning ikka veel ei taha raamatuid lugeda. Olen sama depressioonis edasi nagu alati. Vajan vaheldust, vajan midagi uut, vajan midagi head...