November on üks suur isale kuuluv kuu. Esmalt isadepäev ja nüüd, eile, sai ta meil vanemaks ka. Täna tööl mõtlesin ikka päris mitu tundi sellest, kuidas kunagi temast raamatu kirjutan. Idee ja püänt on rohkem kui olemas. Nüüd pean endas leidma selle ...mmm... tahtejõu! Igatahes käisime isadepäeva kingitust vaatamas Draamateatris reedel, kus mängisid nii mitmed super eestlastest näitlejad, et ikka veel ei usu, kuidas nad kõik korraga lavale saadi. Etendus oli nii ja naa aga A.Tšehhovi kirsiaia põhimõte on lõpuks ikkagi liigutav. Ja olgem ausad - Jan Uuspõllul oli küll kõige väiksem roll aga publik nautis seda enim. Eile sattusin kuidagi täiesti kogemata Sandra, Elisabethi ja isaga aastavahetusprogrammi võtetele Teatrisse. Peeter Oja vs kivipallur Jürka ja Bläkk rock it! Enam koomilisemaks olukord minna ei saanud. Üks hetk pidime teineteisele head uut aastat soovima, šampust lürpima, tantsima nagu oleks terve öö veel ees, hoolimata faktist, et kell on 15.00 29. november ja teisipäev.


Tööga jõudsin lõpusirgele. Nüüd lukustan end ausalt ka tolle maja suhtes igaveseks! Saan korralikult tagasi koolilainele.

... Ja Sanna loomulikult ei saanud midagi aru.

Meie jaoks ongi nüüd aasta 2012!

 Kuulsin, et keegi ütles, kuidas trumm läks ja seejärel pulgadki. Minu ja Vertigo Gourmeti suhe on just selline! Ma ei saa enam seal mitte käia... abua! Istusime eile Sannaga ikka päääris pikalt. Isa ostis veel kojugi kooke kaasa. Õnneks mina nende söömisel kaasa ei löönud aga jubeee head on nad ikka!

 Ja Sanna tegi isale trühvleid ka. Ega jah... meie perekond ei õhka just tervislikust toitumisest - koogid siin, koogid seal. Ulalalalala!

Teisipäeval täitsin päevikut ja ruttasin natuke ette. Lõpuks, tänu Mariliisi abile siiski selgus, et esialgsest segadusest tingitud kahe nädala asemel on ainult kolm nädalat jäänud vaheajani!!!

Oi! Eelneva postituse kohta veel nii palju, et kellele ei meeldiks endast rääkida või lugeda? Vahva! Tean, et minu vaimustused kestavad vähest aega aga antud hetkel on see taaskord esile kerkinud. Käisin Pöffil. Tom Fordist (... ja Yohji Yamamotost) tehtud ning nüüd nähtud dokumentaal oli täis niivõrd inspireerivaid ja äärmiselt tõeseid tsitaate, et peas pani mõtlema, miks küll paberit ja pliiatsit kaasa ei võtnud. Ta rääkis elust nii lihtsalt ja tabavalt. Pani imestama. Tom Ford on ... kahe jalaga maapeal aga samas oi, kui eduteeritud/tavaline/tark! mees. Soovitan soojalt!


“I could absolutely die tomorrow—I would not care,” Ford says. “I feel like I’ve lived, I feel like I’ve had a great life. There are lots of things I’d like to do, I don’t want to die, but I’m comfortable enough with having lived and having experiences that death does not freak me out at all.”


... mis oleks viga nii öelda, kui elus on tänaseks kõik saavutatud. 

Lisaks vägagi inspireerivale Tom Fordile ja vähem inspireerivale Yohjile, käisin eile Annuga veetmas äärmiselt romantilist õhtut linnas. Sõime mmmmmmmmmmuahis aga hiljem... oeh... nii palju kooke Viru tänava Gourmet'is. Istusime seal kergelt kaks tundi, kui mitte rohkem. Hea oli olla. Kuhugi polnud kiiret. Annust mul pilte ei ole aga see-eest oli radiaator tähtsal kohal.

Ja arvuti on endiselt segane. Kurvaks teeb. Mina naasen nüüd tagasi oma vaimustuse lainele ja ehk näeb kunagi. Olge tublid!

*Kass ei saa endiselt elust aru*

Minu arvuti on lolliks läinud. Jube raske midagi korda saata, kui terve elu tiirleb virtuaalmaailma ümber aga arvuti pidevalt näkku hüppab. Nädalavahetus ja sellele eelnev on olnud vahelduva eduga meeldiv, vahel tuli jube palju vihmas jalutada, külmetada ning uute inimestega vaielda. Videviku käisin vaatasin ära ja olgem ausad - kui seal Robert Pattinsoni ei oleks, poleks see pooltki nii vaadeldav. Pikaks oli venitatud aga saan ju aru, et raha tahetakse teenida ja säärase suurejoonelise saaga kiire lõpp oleks piinarikas. Ei. Tegelikult on see film selline mõnus vahepala, kus saab unistada, et ehk röövib  mindki kunagi seksikas sädelev vampiirhärra ja peab minu üle võitlust mees-hundiga. Reedel olin tööl ka. Sõin Luccas mõnusalt kõhu täis, käisin kinos - mis oli VALLUTATUD teismeliste tüdrukute poolt ja õhtul suundusin Mariliisi ja Monsaga sünnipäevadele. Ma ei tea ikka veel, kus ma käisin aga kindel olen selles, et kell kuus hommikul ma sealt ära tahtsin tulla aga so-called takso pani mind middle-of-nowhere maha. Tekkis väikene arusaamatus. Mhmh... Koplis! Ei, vahva oli! Jalutasin sealt jala koju. Vihma käes. Üldse ei kartnud elu pärast. Telefoni pole. See jäi sinna. Pean asendustelefonile asendustelefoni leidma. Pole meeldiv. 
Oi, ja laupäeval. Meie läksime Priiduga söömistuurile. Polnud just palju maganud. Kell pool üksteist õhtul täiskõhu ja üleväsimusega ei ole just suurt peale hakata. Ja toitu oli nii palju! Jätsin Mozzas imesupertruper maitsva salati järgi, mis on ime, sest ma söön alati kõik ära. Nii kurb on praegu mõelda sellele. Kooki ja teed nautisime Komeedis. Puudu jäi ainult lumi. Juhei! 
Reedel maksin lennukipiletid ära. Täitsa ise teenitud raha eest! Tükike stipendiumit ja palka ning voila! Ma nüüd lähen. Ja unistan. Ilus elu!

Tasakaal. Just nimelt tasakaal. Üritan seda hoida ja seni on päris hästi välja kukkunud. Töö-trenn-kool. Hinded neljad-viied, tänu tööle üks samm lähemale Londonile ja trenn on lihtsalt nauditav. Praegu on kõik positiivne, nüüd pean lihtsalt oskama seda hoida joonel. Tasakaal. Jah!

Vahel tekib säärane tuhin kirja panna, mis peas toimub. Aitab mul aru saada, kus olen ja millega silmitsi seisan - klišee missugune! On ju nii, et meie kõrval olevad inimesed mõjutavad meid enim. Olen sellest juba ammu aru saanud ja arvatavasti isegi kirjutanud. Esmalt on kindel see, et mina olen, kes ma olen. Punkt. Jah. Nõme lugu küll! Ei tea küll ise päris hästi, kui hull olla võin ja mitte tihti ei tunnista endale, veel enam teisele, et olen eksinud. Oi, kui harva midagi taolist juhtub aga vot, kui juhtub, siis on selline tunne nagu oleksin kellegi maha lasknud. Konkreetselt pea ostast saaginud. Miks ma käitun inimesega halvasti? Ei, ma pole sugugi mitte paha inimene. Ausalt. Ennast võin kiita sellega, et püüan näha ka kõige halvemas olukorras midagi seotud päikese, suhkruvati ja vahukommidega. Seega, kui halvasti käitun on see ju tingitud millestki. Millest? Väsimus? Ei. Igavus? Tüdimus? Ei. Nii palju ma siiski valitsen ennast ega lase enesetundel teiste meeli mõjutada. Jah. Kui siin pikalt seda analüüsida, siis lõppude lõpuks on kindel see, et igal asjal on kaks poolt või nagu teadjad räägivad midagi mündist ja selle kahest poolest. Jätkem siis meelde ja raiugem pealuude sisse, et mees(või naine!) võib tuua teavast alla kuu koos sodiaagimärkidega aga nii kurb, kui see ka pole on kogu sellel imelool alati teine pool. Ahahh, just nii! Uudis missugune!


Nüüd aga jookseme kõik kinno vaatama super-truper filmi nimega 'Koduabiline', sest oi, kui hea asjaga on tegemist. Oioi!

It's never too late to live happily ever after... and after and after... and after. And again happily ever after.

 A little something always leads to something more.

Lasin natuke luusi...

Muidu juhtus teisipäeval nii, et läksime Sandraga Tiskresse Elisabethi juurde filmislashburrito õhtule. Seven pounds on äärmiselt, ja seda kõige siiramas tähenduses, suurepärane film! Maailma kõige paremate filmide edetabelis, foshooo! Will Smith näitleb lihtsalt ... aah... vaimustus on nii suur! Aga palju kommi meil oli ja nalja sai ka.

 

Ja... oi, kuidas minu süda valutab. Ei käinud täna koolis. Kaks päeva olen ka trenni vahele jätnud aga lihtsalt... nii hea oli vabalt võtta. Ja pealegi - järgmisest nädalast hakkan kohusetundlikuks (vana hea ettekääne!) Ärkasin täna Tiskres, Sandra juures... läksime Luccasse, kus ta mulle isetehtud trühvleid maitsta andis, jõime kakaod ning lendasime linna. Haarasime ema ka kaasa ja läksime jalutama. Bestselleris on endiselt meeldiv ja kuna kinos on kõik filmid nähtud, siis otsustasime tower heist'i kasuks, mis... kusjuures... on väga hea film. Üllatus-üllatus! 

Ja kuidas ma saan need kaks päeva kokku võtta? Ilmselt nagu kõik teised juba aru said, koosnes päevakava toidust ja filmidest... aga sellele lisaks, kõige tähtsam osa, kallidest inimestest. 

Selle järgi tuntakse Sandra ära...

Mina lähen nüüd kohusetundlikkust õppima. Tänane ilm oli ilus... oli ilus!

Selle looga peab kaasnema rohkem kui arvestatav helikvaliteet, kõva bass ning kõlarid ja ehk natuke mõttetööd. Laulu keskel astub mängu seksika häälega naine. Uuh, kui hea! Drive'ga on lood nii, et hakkasime seda vaatama aga ei suutnud - liiga palju häirivaid ümbritsevaid tegureid. Ma nii tahtsin kõigile öelda enda arvamust drive'i kohta aga ei... ei tea endiselt öelda, kas tegu on minu meelest jura- või kvaliteetfilmiga?!

Beauty isn't about having pretty face. It's is about having pretty mind, pretty soul and a pretty heart.

Otsisin kõvakettalt vanu pilte ja vahepeal sain korralikult naerda, üksi muidugi. Ilusaid pilte nägin ka. Ajaga muutub hinnang - fotod, mis vanasti ei kõlvanud minu arvates kuhugi, leidsid uue avastamisrõõmu. Kurb on see digitaalne ajastu. Mis saab kõikidest nendest äärmiselt vägevatest mälestustest, mis praegu arvuti albumites chillivad? Jah. Võin need ju välikõvakettale tõmmata aga kes siis sealt neid pilte vaatama hakkab? Tänagi otsisin ning uurisin kus, mis kaustas on. Tüütu ju. Nukraks teeb!

Näiteks need debiilsed pildid. Iga ühega meenub üks suur-suur sündmus.

Rebaste retsimine, mis oli meil Daisyga ühtlasi viimane poolaasta Tabasalus. 2009. Kaider ka pildil!

 Või siis Miss Tabasalu 2009 korraldus ja osavõtt. Hullumaja!

 Ja Grand Prix Kuldsel Nõelakesel. Meie etteaste Daisyga - flööt ja viiul.

 Ja jõulupidu, kus ronisime papist majja peitu. Palju punši sai joodud. Jube paha hakkas praegu...

 Ja siis see ajuvaba aastavahetus minu juures Tiskres, millest kõik alguse sai. Antud pildi kohta ei mäleta ma täpset selgitus, mis toimus aga tean, et minu all oli peidus Ann. Hommikul pilte vaadates avastasime, et olime midagi sellist ka teinud...

Aga tegelikult olen äärmiselt õnnelik, et mul on, mida meenutada! Viimased aastad Tabasalus olid väga ägedad ja loodetavasti!!! jäävad meelde kauemaks.