Ah, jälle see sama Positivus...

Oeh, Positivus, kallike... Tahtsin järjekordses järjekorras seistes leida selles kõiges midagi positiivset ja tegelikult leidsingi. Samal ajal, kui Annu kuivkäimlas ebameeldiva mustusega võitles ja ma teda oodates ringi vaatasin... jõudis minuni mõte. Ma ei jõuaks ju Positivuse võlu mitte kusagil mujal märgata ja jäädvustada, kui mitte järjekorras olles! Pidevalt on vaja midagi teha, midagi kogeda, näha, kuulata-vaadata. WC või burrito saba, The Kooksi kontserti lõpp või telklast randa kõndimine - pealt näha ebameeldivad tegevused jätsid meie tihedasse graafikusse aega ringi vaadata ja talletada seda sooja õhku, päikeseloojangut, kerget merelõhna, ilusaid inimesi, muusikat, lõputut heinamaad, esimest pitsa ampsu pärast lõputut nälga... 

Tihe juulikuu ajas mul alguses üldse Positivuse isu ära. Jumal tänatud, et end kokku võtsin ja sinna kohale vedasin. Ei tea, kas asi oli ilmas, inimestes või Kihnu Markis aga nii vägevat asja pole ma varem kogenud. Esinejad võisid küll kehvad olla, mustus kehal tekitas päikesest tingitud jume mulje ja mitte keegi ei taha telgis magada, kui hommikul on päike sinna kerge neljakümnekraadise kuumuse tekitanud aga mul jummala kama. Inimesed olid sõbralikud ja see, kui suvaline kõnnib su kõrvale, et koos selfiet teha või, kui tantsides jõuab sinu veinipudel lahedate tundmatute kätte tekitab naljakal kombel sooja tunde.

Ah, mis siin ikka nunnutada. Lahe oli. Kahju ainult, et keegi minuga kell kaheksa hommikul ujuma ei tulnud. 

 Minu õnnetunne algas sellest hetkest, kui lilled pähe sain!

 Need puhtad jalanõud...

 See on esimene hetk, kus ma saan seda teha: #nofilter #nomakeup #selfie

VUHUUU!

 Wifi- ja laadimispunkti salapunktis

 Siis, kui võrkkiiged olid hõivatud paarikeste poolt ja meie käbide otsas istusime

 Kolmas päev: natuke nõrk on olla aga jumala vapper ikka!

 Ryan, sina või???

Eestile süda ümber

Sõitsime Jõhvi. Jõhvist Peipsi äärde. Peipsilt Tartusse, kus saime tunda palavust, mis ajas südame läikima. Järgmine päev sõitsime Võrru, imetlesime Taevaskoda ja võitlesime sääskedega, ujusime Kubijal, vaatasime 'suurt' munamäge, eksisime google mapsi tõttu Rõugesse ja pöörasime otsa Pärnu suunda. Pärnus ootasime 20 minutit Steffani järjekorras, jalutasime promenaadil ja imetlesime suvepealinna. Hommikul ärkasime kell viis, ostsime statoilist kohvi ning vaatasime jõekaldal kalamehi. Hiljem ootasime Supelsaksade ukse taga, et seal kell kaheksa hommikust süüa aga siis selgus, et nad ei paku hommikusööki ja köök avatakse alles kell 12. Lesisime rannas, mina magasin pleedi all. Külma tõttu pagesime Haapsallu, sõime Dietrichis (Eesti ilusaim ja armsaim kohvik) lõunat, tsekkisime üle promenaadi ja sõitsime Tallinnasse. Niiviisi veedataksegi aega Eestimaal!

Nädalavahetus Eestimaa paradiisis

Möödunud aastal, kui me Pädastesse sisse piilusime ja seal kerge lõuna tegime, nõudis unistades ema, et oma viiekümnendat sünnipäeva tahab ta just seal pidada. Väikese seltskonnaga, ainult kõige kallimad ja paremad. Aasta möödus nõnda kiiresti, et käes oligi juba 26. juuni ehk päev enne ema sünnipäeva. Muidugi olid kõik asjad jäetud viimastele minutitele - kingitused, broneeringud, kes tuleb? Palju meid tuleb? Kas üldse lähme? Isegi teel Pädastesse polnud me veel päris kindlad, kuidas miski toimima hakkab... Tagant järele võin öelda, et meie meelekindlus viis sihile ja saime pidada maha uhkemast uhkema sünnipäeva. Emale väärilise sünnipäeva.

Pädaste on justkui teine maailm. Mina, kes ma elan Koidu tänaval, magamistoa aknad tänava poole, oskan hinnata kõrvulukustavat vaikust, linnulaulu, tuule kohinat. Meie toa terrass oli päikese poole ja kardinad lendlesid akente ees nagu mõnes vanas heas Eesti filmis. Pädaste territooriumile võõraid naljalt ei lasta. Sissesõidul küsib tähtis poiss sinu käes perekonnanime ja alles seejärel avanevad väravad uhkele mõisa territooriumile. 
Õhtusöök Eesti number 1 restoranis Alexander on juba uus muinasjutt. Muinasjutt muutub teisejärguliseks siis, kui just tollel õhtul, kui sina Alexanderit külastad, laulab maailma armsaim ameeriklannast pranstsusepärane tüdruk klaveri saatel jazzi. Itsitada sai palju, kui presidendipaar restorani sisenes. Pidasime plaani, kuidas härra ja proua endaga pildile saada.
Peale õhtusööki saime nautida jalutuskäiku sadamasillale, sest ilm oli meid õnnistanud ja vihmapilved ei ähvardanud kedagi. Isegi padjad ja tekid olid imelised. Hommikusöögist ma isegi ei jaksa rääkidagi. Midagi nii maitsvat pole ma ammu saanud. Uskumatu elamus! Kahjuks pidime paradiisist välja tulema üsna pea, sest mind ootas sünnipäevapidu Tiskres ning Sandrat tüdrukuteõhtu Tallinnas. Kurb, et nõnda lühikeseks see nädalavahetus jäi. Oleksin tahtnud veel hommikumantlis terrassil maasikaid süüa ja võimalikult kaua seda vaikust nautida, sest praegu kuulen ma ainult mootorsõidukite mürinat ja kassi kräunumist. Paradiisist maapeale tagasi tulemine võiks kergem... või siis üldse olemata olla.

Sünnipäevaline, Iris Janvieri kleidis, näeb välja parem kui kunagi varem

 My big ashh...

Tõestab, et lihtsuses peitub võlu

Vutt tuli koos koivaga. Sõna otseses mõttes koivaga. 

 Väike Baileys ja jalutuskäik?

Hommikusöök ja padjanäod

Parim pilt!

 The 'making of'

 Cookie, Pädaste?

Oi, kel vähegi võimalik, võtke see ette ja proovige ära. Pädaste on nagu Prantsusmaa Pariis või Itaalia Veneetsia.