"Ma olen eluaeg rääkinud, et ära muretse asjade pärast, mis pole veel juhtunud," ütles ema mulle, kui mõni aeg tagasi saja erineva murest tuleneva stsenaariumiga lagedale tulin. Minu mõtetes lendavad juba mõnda aega uued tuuled.
18. augustil täitus aasta sellest, kui kolisin oma kodinatega Brüsselisse. Aasta kõlab aga nagu juba täitsa okei ajana, et koguda töökogemust, elukogemust, ja üleüldse kõiksugu kogemusi. Minu CV on üsna asjalik ja ühtlasi olen kasvanud iseseisvaks ning päris tõsiseltvõetavaks inimeseks. Et siis... milles viga, sa küsid?
Kui ma juulis Tallinnast naastes tööposti istusin, tabas mind ärevus. Ma teen tööd, ja teen seda enam-vähem hästi, aga ma ei tee seda südamega. Buduaaris töötades täitsin samamoodi vajalikud tööülesanded, aga mis tegi minust hea töötaja oli see, et armastusest tehtud töö vastu, meeldis mulle teha ka kõike muud, andes väljaandele kõik, mis minust tulla võis - loovus, eripära, uued ideed...
Kommunikatsioonijuht organisatsioonis, kus kõik on justkui olemas, tagamaks hea ja mõnusa töökeskkonna, ent olen rahutu. Mõtlen ja piitsutan end igapäevaselt, et ei tee piisavalt ja ei anna endast parimat ning eks see paistab ka välja. See omakorda sööb minu enesekindlust. Enesekindlust, mille kallal olen ma töötanud ja mida olen üles ehitanud liiga kaua, et lasta sel taas minema hiilida. Minu idee oli Brüsselisse tulles teha midagi, mis omab suuremas pildis tähtsust, ja seda ma olen ka teinud. Olen võidelnud (mõõkade ja kahuritega) ausate põhimõtete ees Euroopas ning seisnud väljas õige asja eest aga nüüd... nüüd ma tahan midagi muud...
Ma olen aru saanud, viimaks, milles ma olen tõesti osav. Mul on olemas ideaalne siht, kuhu jõuda tahaksin ja mida tehes ma ausõna õnnelik oleksin. Olen kreatiivne inimene. Saan teha tööd hästi, kui see mind puudutab. Praegune LGTBQI+ temaatika on vägagi oluline aga mulle ei tule kananahk ihule, kui mõtlen sellest, et Malta hääletas paar kuud tagasi abieluseaduse poolt. No ei tule, mis sa teed?
Niisiis... ma tulen Eestisse!
Kui sa küsiksid minult praegu, et millal täpsemalt ning millele põhinedes ma Brüsseliga lõpparve tegemises otsusele jõudsin, siis ma ei oska sulle vastata. Arvatavasti ei oska ma sulle vastata ka kolme aasta pärast, mis ikkagi oli see, mis ajendas mind tagasi Tallinna suunas vaatama. Lõppude lõpuks viib üks asi teiseni, pisem detail suurema pildini ning kombineerituna mängib alateadvus sinu käitumismallides tugevasti pilli.
Pärast nelja kuud IGLYO's ja seitset kuud Youth Forum'is, võin ma öelda, et olen õppinud rohkem ja enamgi veel. Esimest korda vallaline, esimest korda enda üüriraha maksmise eest vastutav, esimest korda iseenda peremees. Elu Molenbeekis on mind pannud tolereerima ja mitte märkama (positiivses mõttes) minust teistsugusemaid inimesi, töö LGTBQI+ murede keskel on mind pannud avastama tõsiseid-tõsiseid probleeme, mille olemasolust polnud mul aimugi ning olemine Youth Forum'is pani mind mõistma, kui olulise tähtsusega on teha oma tööd tõelise kire ja armastusega.
„Ma julgustaksin kõiki noori astuma oma esimest sammu, minema ja õppima kusagil mujal. Kusagil kaugel kodust. Tavaliselt viib see kahe tulemuseni: esiteks hindad sa oma kodumaad senisest enam ja teiseks mõistad sa, et inimesed on erinevad ja see on okei!“ märkis Ilves väljaandele Thought Economics.
Kolm põhimõtet, mida ma poleks oma praeguse elu juures ealeski selgeks õppinud lasteaias, koolis või Eestis elades, ja mul on tõsiselt heameel, et olen tallanud antud teed täpselt niiviisi nagu ma seda teinud olen.
Nüüd on mul soolas õige mitu käekatsutavat unistust. Ja just murest nende mitte-täitumisest ma emale Facebooki vahendusel halasingi. Kardan, ja kardan palju, et minu praegune imeilus illusioon tegevustest sügiseses Eestis võib lennata vastu taevast, et siis seista seal külmas mures, et miks küll ma nõnda ennatlikult oma Brüsseli elule joone peale tõmbasin? Mis siis on, kui kõik ei lähe nii nagu plaanitult...
... and here we go again:
"Ma olen eluaeg rääkinud, et ära muretse asjade pärast, mis pole veel juhtunud!"
Homme Tallinnas näeme!
Rootsis
Kopenhaagenis kohvil @Cafe Auto
Kopenhaageni kõige ilusamas muuseumis Glyptoteketis.
Minu vaprad vanemad pakkisid mu terve elu autosse ja tõid mind läbi Taani ja Rootsi Eestisse.
