Kuu tagasi rääkisin Kertule, et ideaalis näeksin ennast töötamas "Pulss" laadses ajakirjas, sest god knows, ma ei ole just Postimehe "materjal". Paar nädalat läks mööda ja märkasin, et kirjutangi artiklit aprillikuu Pulssi. Ei tea päris täpselt, mis juhtus ja kuidas juhtus aga nii juhtus.

Kuna tänapäevalikult (ajakirjanik peab oskama filmida, monteerida, pildistada, intervjueerida ja olla ilus) oli minu kanda ka fotograafia pool, siis kuidagi sujuvalt viisin selle "kohustuse" üle Mardile. Jumal tänatud, et seda tegin, sest pildid tulid taevalikud.

Point on aga selles, et artikkel räägib minu õest. Jah. Naljakas juhus, mis?

Hiljuti, kui paar päeva haigena diivaneid vallutasin, oli aega mõelda ja ... ülemõelda. Täiesti pekkis, mis see poolaastat koolis mulle andnud on. Kirjutame iganädal uudislugusid, sealjuures saame kokku allikatega ja vorbime uudiseid täpsete teooriate põhjal kokku. Õpime meediaesinemises kirjutama mõjuvaid kõnesid, sealjuures õigesti tähelepanu keskpunktis riietuma ning väärikaid žeste tegema. Saame tugevat ja motiveerivat tagasisidet, sealjuures nii positiivset, kui ennast parandama panevat negatiivset. Kogu see tamburai on väga lahe. Olen ilmselgelt sattunud õigesse kohta. Nii tundub praegu...

Cavalli trühvlid ja Itaalia mupo

Pidu Mirjami kodus sai läbi ja igapäevane joomine leidis pausi. Võtsime Milaanos vastu minu ema ning Sandra ja suundusime oma uude koju. Põhimõtteliselt kõik need kohad, mida me esimese kolme päeva jooksul külastasime, nägid meid teist korda uuesti, sest kõike on vaja omakorda Sandrale ja emale näidata. Duomo, katusekohvikud, kodu Zara, kus kaotan aru, park, lauajalgpall, udupeen kaubanduskeskus jnejnejne. Marko on vaikselt alla hakkanud andma. Naistega ringi jalutada pole lihtne. 
Täna sain lisaks pitsa kogemusele ka ehtsat Itaalia pastat nautida. Lõpuks vaheldus nendele gelatodele. Kui me teisipäeval täpselt Duomo kõrval katusel kokteilidades õhtust linna nautida saime, siis täna oli kõik ülerahvastatud. 
Tegelikult pole Milaanos arhitektuuriliselt midagi ahhetama panevat. Ta trumpab Eesti üle ainult materiaalsete asjade suhtes... kotid, kleidid, parfümeeria ja kodu asjad. 
Lisaks langesime Itaalia mupo ohvriteks. Sõitsime trammis jänest (inetu, ma tean). Meie käest küsiti dokumente. Ütlesime, et neid meil pole. Meie käest küsiti 36€. Ütlesime, et meil pole. Küsiti krediikaarti. Ütlesime, et pole. Viidi trammist välja ja ähvardati, et politsei tuleb ning siis läheb trahv 500€ peale. Mõtlesime, et mis siis ikka. Ega Eestisse jõudes see trahv niikuinii ei toimiks. Nad said aru, et ähvardades ei jõua me kuhugi ning meie külm närv ei suuda meid endast välja viia. Niiviisi lastigi meid minema. Nüüd näen unes ka neid õudsaid mehi aga peamine on jääda rahulikuks :D
Oleme leidnud mitmeid kohti, millel tulevikus silma peal hoida... Näiteks California Bakery või & Other Stories. Ootan huviga, kui Eesti endale mõne neist saab.

Ja nüüd hästi palju pilte Duomos...

 Piknikule minek...

 Pärast mupo šokki leidsime lohutust high-end poodidest...

 Ja lõpuks meeletult hea söök ning Roberto Cavalli trühvlite vahelt söödava kullani. Vot sellised kaubamajad on siin...

Õues on soe. Hästi soe aga kuuldavasti ei hellita meid ilm pikalt. Pühapäeval ja esmaspäeval tuleb vihm ning igakuine kurikuulus vintage laat tuleb sajus vastu võtta :(

Ma ei ütleks, et söömine siin kallis on. Võrreldav Tallinna restoranidega aga juurde tuleb liita 2€ service fee'd. Nii, et kõik on tip-top ja täpselt minule sobiv!

Homme lähme rongiga järvesid avastama. Sõidame korraks sellest metsikust linnamelust välja. Ootan huviga...

Pissine Milaano ja koerad Louis Vuittoni poes

Jah. Just sellise näoga ma praegu olengi. Õues on sama ilus, kui Eesti perfektne suvi. Me saabusime siia ja mind tabas pisikene šokk aga hästi tilluke. Esmalt bussilt maha astudes magasid igalpool magamiskottides kodutud, vihma sadas, põhiline rongijaam haises nagu ehtne tualett ning mustanahalised tahtsid mulle igasugu asju pähe määrida. AGA. Nagu ikka... hommik on õhtust targem.

Teekond on meid viinud kõige kõvematesse butiikidesse, kõige ägedamasse terrassikohvikusse, kus õhtul on soe, kokteilid imelised ja vaade Duomole ning parkidesse, kus päike teeb põsed mõnusalt roosaks. Pealegi olen ma aperatiivodel avastanud 10€ maailma, kus maksad selle summa ühe kokteili eest ning kaasa tuleb Rootsi lauaga õhtusöök, kus saad süüa palju jaksad ning kanalite ääres vaadet ja õhtust päikest nautida. Kõik naeratavad... poemüüjad, bussijuhid, imalad Itaalia mehed.

Natuke on veel aega. Pealegi Veneetsia ootab...

 Täna sattusime lauajalgpalli eufooriasse. Uskumatu, kui halb ma selles olen. Iga võistkond, kus mina olin, kaotas. Jälle asi, milles ma ei hiilga... aga nii naljakas oli!

 Gelato... see gelato.

Pealegi siin pargis kõnnivad ringi lisaks partidele kilpkonnad...

APPI. Kas ma mainis seda veini? Me joome IGAPÄEV veine ja see on nagu kohvi hommikusöögi kõrvale. Hullumaja. Aeg läheb kiirest ja ükskõik palju veini sa poest ostad... (täna ostsime 15€ eest umbes 7 pudelit ja ühe Limoncello) ikka saab otsa.