Kui ma nüüd üdini aus olen, siis pole ma pikemat aega väga aus olnud. Ja see on mulle raske, sest kui on maailmas üldse midagi, mida ma kvaliteetse šokolaadi kõrval kõige enam väärtustan, siis on see ausus. Veider, onju!
Ja siis ma hakkasingi mõtlema...
Olen tõmmanud võrdusmärke aususe ja austuse vahele juba pikemat aega ning leian, et kui austad kedagi, siis sa ei saa talle ka valetada.
Hiljuti rääkisin sõbrale, et mul on suuremat sorti foobia viisakusvalede ees. See on tobe olukord, kus valetaja peab vaevama oma pead valeleiutistega, mis kõlaksid piisavalt usutavalt, ja sina oled rollis, kus sind tehakse lihtsalt lolliks.
Näiteks, kui keegi ei julge sulle otse öelda, et viitsi sinuga jamada või ei hooli sinuga kohtumisest. Ja sellest tulenevalt võtab kätte ning valetab, et sõbra autol läksid kõik seitse rehvi pauguga puruks või vanaema sattus puusaluumurruga haiglasse ning nüüd ei saa ta kohe üldse sind näha, kuigi ta NII väga tahaks!
Teine variant on see, kus sa oled kellegagi suhtes aga tegelikult nagu väga ei viitsi olla selles suhtes. Ja siis sa oled seal ja mingis mõttes vindud niisama, osaliselt valetades, sest sa lihtsalt ei viitsi aus olla ja tegeleda tulemustega ning öelda, et kuule, lõpetame selle jama ära ja asume oma elude kallale. Näen seesuguseid nõiaringe kahtlaselt tihti. Ja selles osas on juba natukene keerulisem, sest siinkohal on tegemist "parem õudne lõpp kui lõputu õudus" stsenaariumiga.
Hea näide viisakusvalest on ka see, kui sa veedad kellegagi aega ja mingil hetkel muutub teine osapool sinu jaoks tüütuks ning sa soovid, et ta läheks minema ja hakkaks oma asju tegema, et ka sina saaksid jätkata oma elu-olutsemistega. Ja siis sa lihtsalt kannatad. Kannatad ja ootad, et ehk tuleb see inimene ise selle peale, et oleks aeg kodinad kokku korjata ning minema tõmmata. Kurb on antud olukorra juures see, et võib-olla see muidu tore aga hetkel tüütu inimene ei oskagi aimata, et sina ei viitsi enam temaga aega veeta. Ja võib-olla, kui ta seda teaks, siis ta tõmbaks kohe minema. Aga sina oled viisakas ja ei taha ju teist ebameeldivasse olukorda panna, olgugi, et sa parasjagu paned ta hullemasse olukorda, kui aususe korral oleksid seda teinud. Ja siis te teatud mõttes mõlemad kannatate - sina teadlikult ning tema varjatud moel.
"Cut the bullshit!" mõtlen mõtetes ning muigan endamisi.
Ausus tuleb välja teenida. Ja pean silmas sinu reageerimisvõimet otsekohesust vastu võtta. See on inetu tõde aga, kui sa oled maakeeli saiko pitsh, siis on vahest tõesti lihtsam välja käia aususe asemel valge vale.
Olin hiljuti olukorras, kus helistasin sõbrannale, kellega pole miljon aastat näinud (ausalt ka miljon aastat!). Kutsusin teda endaga välja ebamaist maikuu ilma nautima. Leppisime kokku, et suhtleme hiljem, et siis juba viru kombel hängida. Paari tunni möödudes tuli sõnum, et meievaheline tähtis miiting jääb ära, sest sõbranna otsustas olla kodune. Järgmisel päeval me siiski nägime ja jutu sees tuli kogemata välja, et ta ometigi käis linnas ja sai kokku mingi tüübiga. Temapoolne reaktsioon, kui imetilluke valge vale päevavalgele tuli, oli selline "eeeäääuuhhiihi". Minu reaktsioon oli aga midagi seesugust: "Ah, ma ka ei viitsinud enam hiljem midagi teha!", ja see vastas tõele, sest ma ausalt ei viitsinud.
Mida kergemini sa inimeste siiraid soove ja viitsimisi vastu võtad, seda lihtsamaks sa nii enda kui teiste elud teed. Olen alati korrutanud tõde, et kahjuks elame vaid korra ning teha midagi, mida me eriti ei taha teha, on lihtsalt ilusa päeva raiskamine. Seega reageerida millelegi solvumisega, suurendab lihtsalt veresoonkonnahaiguste riski ja varajase suremise ning stressimäära ohtu.
Aususe aspekt ei puuduta ainult ühte inimest. See on miski, mis on kahe inimese vahel ja sellest tulenevalt on ka teine osapool aususe teenimisega tugevalt seotud. Ma mõtlen siin seda, et kui sa valetad kellelegi, siis on see ju vähesel määral teise inimese poolt välja teenitud. Ju ei meeldiks sulle tema reaktsioon, kui räägiksid tõtt või äkki langeksid suurema viharahe osaliseks?
Igatahes julgen öelda, et valetades kellelegi, on see ka teise inimese süü. Ma ei väida, et sina siinkohal Savisaarele omaselt puhas kui prillikivi oleksid. Mida ma aga väidan on see, et nii tugevad, kui meie arvamused ka ei oleks, siis mida enam me aktsepteerime teise inimese valikuid ja tegemisi, seda enam me teenime ausust ja austust.
Ja nagu varasemad ning igati truud lugejad teavad, siis postitan endast siia tavapärase random foto, kus peidan end taaskord mudamaski taha peitu. Tutvu teistega SIIN!
