Palun võta endale aega

Kevadel, kui tallasin veel kooliteed ja siplesin täistööajaga kahe leeri vahelt, kirjutasin loengu raames olemusloo õest. Täna, õige mitu suvekuud hiljem, leidsin antud kirjutise oma nüüdseks tolmusest "koolitööd" kaustast. Lugesin, ja tundsin, kuidas nimetatud lugu jõudis minuni justkui kellaajalise täpsusega, sest just nüüd on see aeg, mil vajame muutusi.

"Üks üüratu suur akendeta hall ruum Balti Jaamas peidab endas meistrite saladusi. Kotta astudes võtab mind vastu isepärane lõhn, seinad on kaetud tarvikutega, maast laeni riiulid vajuvad viltu koostisainete raskuste all ning mulle ei anta jalga ei susse ega pakuta istet mugavas tugitoolis, sest siin majas on puhkus defitsiit. Olen sattunud magusamaailma epitsentrisse, Ristikheina Kohviku kondiitritsehhi ja mind tervitab oma tiitli auga välja teeninud koogihaldjas ja ettevõtte üks omanikest Sandra: „Palun tuletage meelde... kas meil on ikka kevad? Või on sügis?”. Tema küsimus on igati õigustatud. Õues ei ole aprill, õues on november! 

„Suursuguseid ja ülekuhjatud torte tasakaalustavad üllatavalt hästi omavahel põimuvad maitsed. Iga retsept peidab endas pisikest kiiksu, mis on äärmiselt vajalik, sest meie köögiharjumused on pärandunud perekondadelt järgmistele juba väga pikka aega. Vajasimegi midagi, mis muudaks küpsetamise taas ettearvamatuks,” laulab kiidulaulu meedia.  

Sandra (29) on kroonitud kokandushuviliste poolt magusamaailma kuningannaks. Ta on andnud välja kokaraamatu, pidanud edukat toidublogi, kirjutanud retsepte meediasse, võitnud mainekaid kokandusvõistlusi, töötanud Eesti tipprestoranis Tchaikovsky, vastutanud Arvo Pärdi 80. juubeli sünnipäevatordi eest ning avanud äärmiselt populaarse kohviku ja ettevõtte. 

„Armastus toidukultuuri vastu tuli isalt ja kõvasti aitas sellele kaasa lugu, kuidas kokaametisse sattusin,” meenutab äärmiselt tõsise ilmega Sandra. Nimelt oli neiu 19aastane, kui tema kodukohas avati nimekas restoran, kuhu ta  läks ettekandja tööd küsima. Tuli välja, et  ettekandjaks teda ei tahetud, ent kokaamet ootas sobivat. „Nii ma siis sattusingi kööki. Too suvi oli raskemast raskem. Mul puudusid igasugused teadmised söögist, masinatest, tarvikutest ning tehnikast. Olin ainult mina ja mu naiivne ettekujutus kõigest,” meenutab Sandra ja tänab jumalat, et see  „hirv autotulede valguses” aeg tema elus läbi sai. 

Väide otsekui raamatust, ent 11 aastat tagasi, enne ametit restorani köögis, alustas Sandra oma karjääri tegelikult kohaliku pubi nõudepesust. „Ma ei tea, kust ma selle saanud olen aga mind pole kunagi raske töö hirmutanud,” tõdeb Sandra. See on lausa uskumatu jõud, mis teda töö tegemisel saadab. Teatud eluetappidel on tööpäevad kiskunud 17-18 tunnisteks ja vaid kuu tagasi ärkas naine 23 päeva järjest kell 4.00, et minna küpsetama saiakesi, sest kohvik avatakse kell 7.30 ning Eesti töömaastikul on tööjõupuudus. See on ehe näide vastutava isiku hapudest telgitagustest. „Tänaseks oleme uue pagari leidnud aga ta läheb maikuus kaheks nädalaks haiguslehele, seetähendab, et ma pean taaskord ohjad üle võtma,” itsitab Sandra aga ma näen tema pilgus, et tegelikult see pole isegi naljakas. 

Kuuldes kontimurdvatest kohustustest äripidamisel, tekib mul küsimus, mida on siin nautida? „Oi, ikka on! Mulle meeldib uue unikaalse asja välja mõtlemine. See mega lahe, kui tuled välja millegagi, mida teised pole teinud,” veenab mind Sandra ja kinnitab, et tegelikult armastab ta ka küpsetamise puhul rahu, mida hetkel küll ei ole aga ta loodab siiski, et varsti see naaseb.  

Aastate jooksul on Sandra tuttavad ikka ja jälle tema uusi ideid maha teinud. Küll hoiatati naist kohviku pidamise raskuste eest, küll loeti sõnad peale enne üksinda pangalaenuga korteri ostu. Kõigest hoolimata on Sandra see inimene, kes kirjutab paberile üles enda unistused, et need siis mõne aasta pärast vihikust leida ja nende taha linnuke märkida, sest endalegi märkamatult on suured soovid täitunud. „Raskustest ja kohustustest hoolimata on kohviku pidamine mõnus. Eriti mõnus on siis, kui sa kuuled lakkamatut positiivset tagasiside. See annab jõudu juurde!” räägib Sandra.  

Naastes Sandra poolt esitatud esimese küsimuse juurde, kus kahtlasime üheskoos kalendri õigsuse üle, jõuame kohani, mille üle on ehk nii mõnigi teine eestlane mõtisklenud. „Eestis on raske!” ütleb muie näol, ent ärritunult Sandra. Ta tõdeb, et tegelikult pole see aus, kui isegi ettevõtja, iseenda peremees, sipleb siin ja seal rahalistes raskustes. Naise sõnul ei ole asi kehvas majandamises või tühjas vingumises. Asi on tasakaalu puudumises. „Elan üksi. Maksan üksi laenu. Maksan makse. Ostan süüa. Ja see on kõik! Ning ikka ei jää mulle piisavalt raha kontole, et nautida elu, mida on meile tegelikult antud ainult korraks. Ja see teeb mind tigedaks!”. 

Sandra on mõelnud Eestist lahkumisele korduvalt. Esmalt plaanis ta minna Austraaliasse, ent siis lendas taevast alla raamatutehing. Aasta hiljem naases idee mõttesse, ent paar kuud hiljem tuli kohviku rajamise kontseptsioon. Kuu tagasi oli ta kindel, et jätab siinse rajatu ja kihutab Euroopasse reisima, tehes siin-seal lihttööd, ent nüüd sadas kaela märkimisväärne võimalus Ristikheina Kohviku laienemiseks. „Ma tahan minna välismaale, sest sealsed palganumbrid, isegi lihttööliste palganumbrid, lubavad sul ikka elada. Reisida, puhata ja elada,” tõdeb tõsimeeli Sandra „aga midagi tuleb koguaeg vahele! Miski nagu hoiaks mind siin kinni.” 

Naine on ikka ja jälle reisides tõdenud, et Euroopas napib lahedadest koogikohvikutest, kus koostisained on ausad, hinnad kvaliteedile võrdväärilised ning miljöö armastusväärselt aus. Küsimusele, miks on Sandra jõudnud karjääriredelil sinna, kuhu ta tänaseks jõudnud on, vastab naine „Me segame midagi täiesti ootamatut millegi täiesti tavapärasega.” Seepeale ulatab ta mulle kadakamarja-tumeda shokolaadi koogilõigu, kuhu on sisse pistetud peeti ja ricottat. Mul vajub karp lahti aga hiljem ei saa ma seda enam avada, sest see tort on jumalik!  

Sel hetkel muutub ilmastikuprobleem minu jaoks tühiseks, sest suvesoojuse mitteilmumisel saan ma veeta oma kuud kohvikus ja nosida kooke, kus on segatud midagi täiesti ootamatut millegi täiesti tavapärasega."
---

Tegelikult pole see miski uudis, et Eestis on raske. Varasemalt meeldis mulle öelda, et igalpool on keeruline, sinu elukoht ei oma selle juures tähtsust, aga täna olen ma kogemustega targem ning tean öelda, et Eestis on raske. 

Laupäeval avastasin oma Instagrami postkastist kirja kallilt kaasmaalaselt Johannalt, kes oli minu kasutajat sirvides avastanud, et elan ja töötan Brüsselis.

Läksime too sama päev üheskoos välja ning juttu jätkus algusest lõpuni. Oleksin teda justkui aastaid teadnud, ent tegelikult oli ta mulle tol hetkel võhivõõras. Rääkisime ja rääkisime ning jutu käigus jõudsime järeldusele, et eestlased kipuvad unustama, milline on üks elurõõm. On justkui kirjutamata reegel, et igasugune lõbu on lubatud ainult reedeti ning laupäeviti ja teiste päevade valguses roomatakse tagasi oma "koobastesse", et siis ennast lolliks rabada. Ja mille eest? Palk on suhteliselt niru (niru ehk kõrvale panemiseks või reisimiseks jätkub vaevalt), toit kallis, üür kallis, elu kallis.

Tean, et on tobe vinguda millegi üle, mis on paratamatu. Ma olen viimane inimene, kes tahab midagi äärmiselt kriitilist oma maailmaarmsa kodumaa pihta loopida... aga nii on.

Ma olen õnnega koos, et end Brüsselisse vedasin. Usun, et minu vaimustus võib raugeda aga õpin igapäev elama just tänases päevas. Õpin looma ka esmaspäevast täisväärtuslikku esmaspäeva. Ei heiduta mind hall ilm ega õelad inimesed. Siinne elukvaliteet paneb mind avastama, kuidas tegelikult asjad käivad. Ja mitte ainult majanduslikult, vaid ka üleüldises põhimõttes, et töö ei määra seda, kes me oleme või mida me teeme. On nii oluline leida endale aega hingata ja puhata. Istuda üksi päikselisel kohvikuterrassil, jalutada pühapäeval kunstinäitusi mööda, unustada igasugune tööalane pinge ning jumala eest - nautida iseennast ja enda elu, mida on meile (India põhimõtetest hoolimata) antud ainult üheks korraks. 

Mulle meeldib tasakaal, tuues välja negatiivne üheskoos positiivsega, ent täna ei ole mul tavapäraseks tahtmist.

Sa ei pea olema rikas, et lubada endale puhkust.

Palun võta endale aega.

The good news is we create our own opportunities

Olen endale lubanud, et postitan vähemalt korra nädalas.

Kui ma neljapäeval Bramiga endalegi ootamatult after work'il lõpetasin, ei suutnud ära imestada, kuhu olen sattunud. Midagi nii mõnusat kogesin ma viimati kaks suve tagasi, kui Komeedi katuseterrassi legendaarsed peod alles hoogu koguma hakkasid. Ja see eufooria ei pöörle "peo" või "alkoholi" ümber, vaid puänt peitub selles, kuidas mõnus õhkkond, erakordne vaade ning kõrvupaitav muusika suudab luua ühe hetkega midagi vägagi meeldejäävat. Omaette ooper on muidugi sealsed klassikaliselt stiilsed mehed, naiste vähemus ning mõte sellest, kuidas sul ei kulu õhtu jooksul mitte ühtegi senti, ent klaas käes on pidevalt täis. Sellest kirjutame eraldi... hiljem... kunagi...

Vaade Kunstbergilt Brüsseli vanalinna suunas, kus künka otsas istub pisike, ent stiilne baar, mis korraldab soojade ilmade lubamisel terrassil lahedaid after work kogunemisi.

Ja mainitud õhtust alates (ehk pisut varemgi) jõudis mulle kohale, et olen õiges kohas ja ajan õiget asja. Hommikul tööle minnes ei varjutanud minu ärkamist pisut hõre olemine, sest väljas paistis niikuinii päike ning olgem ausad - kui sa teed seda, mis sulle meeldib, siis pole probleemi hommikul üles tõusta. Ning nii ma veetsingi ülejäänud päevad justkui lenneldes, siia-sinna, igalepoole.

(Kuigi olen viimasel ajal mõelnud, et tunnen kirjutamisest kui ajakirjandusest puudust).

Eriti ilusaks tegi elu minu jaoks tõsiasi, et külla sõitis perekond Veeremaa. Nad tulid autoga, et ikka mulle asju tuua. Haha. Selleks hetkeks olin ma Brüsseli enda jaoks rohkem kui selgeks teinud ning minupoolne oli rõõm näidata neile linna.

Kolme päevaga jõudsime üheskoos selgusele, et siinne teenindus on nullilähedane ning liiklus hullumeelselt korrapäratu. Lisaks suutsime parkida auto nii valesti, et see viidi minema ning trahviks kujunes kõigest 230 eurot. Väga mõnus.

AGA!

Meil oli ikka väga tore. 

Ilm tegi meile pai. Sõime vahvleid. Jõime õlut. Käisime Sandraga kaks õhtut väljas. Kolasime mööda antiigilaatasid- ning poode. Jalutasime õhtuhämaruses ja täielikus suvesoojuses Brüsseli vanalinnas. Tegime Manneken Pis'i ees kohustusliku perekondliku selfie. Näitasin Sandrale Belgia šokolaadimaailma tõelisi jumalaid (Pierre Marcolini ja Mary). Pidasime Meert'is maha ühe daamiliku lõuna tee ning koogi seltsis. Sõime (otseloomulikult) öölinnamelus friikartuleid. Ja loomulikult pidasime maha ühe kohustusliku osturalli.

Esmaspäeval, olles kogenud ühte kõige kiiremat tööpäeva ever, istusin kodus maha ning tõmbasin lahti Kertu kingitud raamatu (aitäh sulle, armas!), mis räägib eneseotsingutest. Tuli välja, et eile polnud antud raamatu lugemise aeg. Ehk avan selle uuesti kevadel, kus pean ennast arvatavasti jälle otsima hakkama. Siis räägime sellest raamatust uuesti. Seni võib see riiulil pisut tolmu koguda, sest mul on hetkel kõik hästi!

 @Le Pain Quotidien

@Cafe Capitale

 @some super random Asian place in the Old Town

@Toukoul

@Grand Place

'

@Bourse de Bruxelles

 @Le Café du Sablon

 @Meert

1. Külasta marketeid

Brüsselis pesitsev Euroopa Liidu kvartal võib küll nädalavahetuseti apokalüpsisele kohaselt välja surra, ent üks, mis kindel - asemele tärkavad gigahiidlastest marketid. Laupäeviti ja pühapäeviti teavad kohalikud külastada turge, mis on siia-sinna mööda Brüsselit laiali pillutud. Tark ostleja teab, et marketilt saab ta värske kraami (kui ka näiteks jalanõud, lambipirnid, sukapüksid, potid-pannid, vürtsid jms) kordades soodsamalt kui toidupoest. Nii ma ostangi oma mangod-maasikad-tomatid-nektariinid kokku pühapäeviti kodu lähedal pesitsevalt turult (mango hinnaks 1€, karp maasikad 1,5€). Tubli tüdruk, Joanna!

2. Ära viska prantsuse keelt kõnelevatega nalja

Kui varem olin ma surmkindel, et prantslaste inglise keele oskused on nullilähedased, siis nüüd võin ma oma sõnad tagasi võtta ning need vahvlite ja vahukoorega tagasi suhu pista. Nendel trajektooridel, millel mina liigun, oskavad kõik prantsuse keelt kõnelevad ka ludinal inglise keelt. See-eest tegin ma aga avastuse, et neile ei meeldi, kui sa teed nalja. Päris tõsiselt! Olen paar korda poes või kohvikus teenindajatega (lisaks elementaarsetele viisakustele) vahetanud ka lõõpimise kombel alati toimivaid nalju, ja nad lihtsalt vaatavad mind nagu ma oleks lausdebiil. Samas õige ka. Elu on jube tõsine.

3. Varu kõike võimalikuks apokalüpsiseks

Ma ei tee nalja! Sa pead varuma, ja pead sellega algust tegema kohe!

Kui ma siia sisse kolisin, siis tervitas mind kööginurgas kaherattaline ostukäru, mis lubab mahutada endasse rohkem kilosid, kui üks hädine kilekott või pappkast seda suudab. Seesuguse vanaemale kohase käruga käiakse Belgiamaal toidupoes. Peamiselt seetõttu, et vaja on kappidesse koguda võimalikult palju pastat, riisi, konserve, küünlaid, tikke, granaate... okei. Mitte päris. Ma ei mäleta neid kombeid Eestis, kus toidupoodi minek on justkui üritus omaette ning seda vaid korra kuus, mil ostetakse kokku hästi palju kuivaineid, mis varutakse omakorda sügavatesse kappidesse justkui enam mitte kunagi toidupoodi ei satuks. 

Ma ise teen nüüd samamoodi...

4. Unusta ära elementaarsed viisakused

Üks päev üritasin trenni lõppedes saalist välja saada aga... ei saanud. See oli võimatu, sest järgmisesse trenni tulijad ei lasknud mind lihtsalt välja, sest neil oli vaja enne ruumi sisse tulla, kui eelnevatel välja minna. Ja neid usinaid rosinaid ei olnud mitte vähe - ca 40 aktivisti. Nii ma siis ootasin seal, kuni nad KÕIK sisse tulid ja seejärel minu välja lasid. Väga chill!

Vahemärkusena võin öelda, et tegelikult ollakse siin ikka viisakad ka. See on lihtsalt üks tähelepanek. Tunnen end igakord justkui Disney printsess, kui keegi mulle ukse avab või enda ees ruumi lubab.

5. Tööpäevadel ei jõua sa mitte kuhugi

Poed panevad uksed kinni kell 18.00 ja kohvikud lõpetavad tegevuse kell 16.00-17.00. Selle peale ma tahaks küsida: "Aga mina? Millal mina oma asjad ajan ja ostan?". Jah. Süsteem on juba seesugune, et kontoritöölistel on valida kas:

A) Käid poodides-kohvikutes laupäeviti (sest pühapäeviti on enamik niikuinii suletud)

B) Unusta ära ning mine hoopis treeningsaali, mis on avatud 24/7. No jah...

Küll aga toimuvad kolmapäeviti ja neljapäeviti väga lahedad after work kogunemised, kus kõik kontoritöölised unustavad igasuguse ametialase pinge, saavad kokku baaris ning jutustavad mõnusa kokteili-õlle saatel end õhtutundidesse.

6. Ära usalda maaklereid

See punkt võib tunduda naljakas aga tegelikult on asi jumala veider. Nimelt, kui sa otsustad valida endale elamispinna läbi kinnisvarabüroo ning leiad sobiva internetis pesitseva kuulutuse kaudu, siis ära veel äksi täis mine. Neil on kombeks näidata sulle korteri vaatamisel hoopis mingit kolmandat elamispinda. Ehk siis meelitatakse kunde ilusate fotodega kohale ning siis veetakse ninapidi, et näe, võta hoopis see korter, kus on valitud nelja toa asemel üks lahtikäiv köök ja diivanvoodi, mida toetab üpriski toekas WC-pott (+ sa saad end selle kohal pesta!). Sobib? MUIDUGI! Võtame ära!!!

7. Meeste ilu niidab jalust

Ma olen surmtõsine ja ütlen ausalt välja, et ma pole kunagi, mitte kunagi, olnud ümbritsetud nii paljude ilusate meestega. Nad on igalpool! Kontoris, trennis, poes, metroos, ja isegi mul kodus! Ma ei tea, mis värk on aga see tuleks ära keelata. Ükski mees ei tohiks minust ilusam olla. Kõigele lisaks on nad veel ülimalt toredad ka. Kas nad on seda ka tõsimeeli, seda ma veel ei tea, aga hetkel on väga vahva. Seega, tulge mulle külla!

Disconnect and enjoy your own company

Olen alates esmaspäevast üle seitsme aasta (väikeste eranditega) taas vallaline. 

Ma ei kirjuta seda üles ega hõiska välja, sest tunnen ilget vajadust kõigile oma suurt uudist kuulutada. Ma kirjutan sellest, sest läbi aastate on mul alati olnud mingisugune kangemat sorti hirm üksi olemise ees...

...mulle tuleb seda öeldes muie näole. Kas ma mitte ei põrutanud kaks nädalat tagasi üksi Brüsselisse seiklusi ja töökogemusi jahtima?

Üksi olemisega on juba veidrad lood. See on nagu mingisugune pisike koll, kes elab sahtli põhjas ja aegajalt, puhaste püksikute ja sokkide lõppemisel, räige hooga kapist näkku kihutab. Seetähendab võin teatud aja enda individuaalset ja kvaliteetset seltskonda nautida, ent mõne hetke möödudes kipub kuklas pesitsev alateadvus signaale segama. "Kas ma tegin õige otsuse?", "Kas ma saan ka parimaid sõbrannasid tinderdada?", "Kas see vanatädi vaatab mind haletsusega, et ma üksi kinno tulin?" ja lõpuks see kõige tähtsam küsimus: "Kas ma võin õhtul üksi baari minna?".

Mulle pole kunagi olnud probleemiks üksi muuseumis jalutada või üksi kinos nutta. Ma naudin seda, kui saan rahus ja vaikuses mõelda ning olla. Aga nagu ma mainisin, siis aegajalt teeb küll küllale liiga küll. Sa lihtsalt hakkad mõtlema veidraid, üldsegi mitte vajalikke mõtteid.

Hiljuti rääkisin kohalikuga, kes tunnistas mind julgeks, et seesuguse sammu astusin. Kolida üksi suurde  ja tundmatusse linna. "Got to have them ballz," nagu ta ütles. Ega ma temaga väga nõustu. Täna liiguvad tuhanded ja tuhanded noored ihuüksi põneva tuleviku suunas, kompides tundmatus, ent positiivselt harivas situatsioonis. Seega ma ei usu, et olen mingisugune vapper erand. Mida ma aga usun on see, et vaprad on need, kes julgevad olla üksi. Kes jaksavad tasapisi kohaneda, kes ei lase end häirida oma tumedatel mõtetel vaiksel ja tegevusetul pühapäeval.

Mõnikord saan seesugustest situatsioonidest inspiratsiooni luua see kõikse parem "mina". Loen raamatuid rohkem kui kunagi varem ning olen tervislikum ja aktiivsem kui kunagi varem. Jalutan kontoris ringi, suu ammuli, ja kuulan ning talletan kõike seda, millest mul varem aimugi polnud. Ma säran ja seda märkavad ka teised. 

Eks mul olegi kaks võimalust. Ma kas veedan oma vabad hetked kodus ja peidan end Netflix'i saidil (been there, done that) või otsin välja maailma kõige kasulikuma blogi S Marks The Spots ning käin tasapisi ja ükshaaval kõik mainitud kohad läbi. Muuseumid, pargid, kohvikud, raamatupoed, marketid ja kirikud. 

Inspiratsioon on kerge tulema, kui asud linnas, mis on uus ja põnev ning peidab endas miskit kummalist vaibi, justkui oleks tulevik helgem kui kunagi varem. See võib olla naiivselt poeetiline aga ma usun seda, et mind ootavad ees uskumatult ilusad ajad. Üksi või kaksi - vahet ei ole.