Intelligentseks ei saada sündides

Kui ma seletasin eile inglise keeles sõbrale, et tuleval nädalal tegelen suures mahus koolitöödega, sest 'dates' on lähenemas, küsis ta minult seepeale, et kas mul on palju kohtinguid plaanis?

Deadlines on see, mida ma mõtlesin... 

Kolm kuud on läinud lennates. Lennanud olen nii mina kui aeg. Lennanud olen üle linnaruumi, loengute, parkide ja meeletute virrvarride. Kätte on jõudnud hetk, kus hakkan korralikult tööd tegema, et läbida edukalt kõik loengud ning hoida end kohutavast katastroofist, kus läbikukkumise korral pean Euroopale tagasi maksma oma stipendiumi (mitte, et ma seda asja kaaluksin...)

Õppimise käigus pole mitte ainult mina aga ka Kristiina selgusele jõudnud, kui kuradima intelligentsed ja kõrge haritustasemega inimesed on eestlased. Kultuuridevahelise suhtluse loengus peame paraku lõputööna esitama grupitöö käigus valminud küllaltki mahuka projekti. Olgu öeldud, et ülesande ja grupiliikmed saime teada juba märtsis. Siinkohal mainin taaskord, kui väga ma grupitöösid jälestan...

Esiteks ei liigutanud alguses keegi lillegi, et kuidagi oma grupp üles otsida ja midagigi tegema hakata.

Teiseks võtsin ma kätte ja toksisin Facebooki ükshaaval viis meeletult keerukat nime.

Kolmandaks liitsin ma nad kõik grupivestlusesse.

Ja sealt edasi kulus kaks kuud, et selgusele jõuda, mida keegi tegema peaks. Vahelduva eduga pidasin grupis maha meeletuid monolooge teemadel: "Kas me ei peaks oma tööga alustama?". Parim selle kõige juures on see, kui sa mõistad selgelt ja ilma luuludeta, et kõik on sinu öeldut näinud aga keegi ei vasta.

Joanna möllab... Aitäh aga Hiina poisile Rexile vahva emoji eest!

Lisaks emarollile langes ka minu õlgadele grupitöö teema valimine. See tehtud, tundsin südames kergendust, et asjad siiski liiguvad... aeglaselt aga siiski.

Tähtaegadest on kõigil suva. 

Lõpuks, kui sain kätte mõne üksiku kirjaliku osa, sattusin ahastusse. Need olid nii lühikesed ja hädised! Ei jaksanud mina enam midagi kurta. Mulle ei meeldi targutada ja jätta muljet, et olen pedantne eestlane, kes pole millegagi rahul, kuigi siin on tegemist rohkem minu harjumusega, kus Eestis tehakse asju siiski natukene ... teistmoodi. 

Kirjutasin need osad üle. Lisasin juurde. Uurisin internetist seda, mida nemad uurima oleks pidanud. 

Samas... ma ei kurda. Mul on meeletutes kogustes vaba aega. 

Täna hommikul sai Kristiina ühe oma grupitöö osa kätte. Pidime naeru kätte ära surema. Ei, tegelikult me ei naernud, sest see oli kurb. See nägi välja nagu minu konspekt... halvematel aegadel. Midagi seesugust, kus sa joonistad ja kirjutad suvalisi sõnu segamini tärnikeste, noolte ning joontega, mis ühendavad omakorda poomismängu kriipsujukut peenikeste lillekeste keskel. See kõik on iseenesest vahva, kui ülesandeks oleks olnud oma segaste mõtete esitamine word-failina...

Mind lihtsalt paneb imestama. 

Eelmine nädal olime Kristiinaga "külalisesinejad" kohalikus loengus. Rääkisime Eestist, riigipiiridest, suhetest Venemaaga, Eston Kohvrist, immigrantidest ja kõigest seesugusest. Õppejõud lisas meie esitluse lõppu, et Eesti on äärmiselt kõrge haritustasemega riik, kus kõik areneb meeletul kiirusel ja kus üliõpilased on niivõrd targad...

Naeratasime ja tundsime uhkust.

Nalja Eestist Belgiani ja natuke Prantsusmaalegi...

Möödunud nädala alguses sain nautida üksinduses täielikku kvaliteetaega. Laadisin täis oma akud ning mõtlesin välja oma ideed. Kui ma kepslesin ringi mööda linna ja ajasin taga kuuma päikest, tabasin end mõttlelt, kui ammu pole ma saanud tunda üht korralikku kõhutäit naeru. See mõte ei heidutanud mind, sest olles väikestviisi selgeltnägija, teadsin, et paari päeva pärast saab minu naeruteraapia täistabamuse.

Ja nii oligi... Külla tulid kaugelt eestlased - Elisabeth ja Kertu.

Esiteks oli mul suur-suur rõõm neile oma kodulinna tutvustada.

Teiseks oli minul suur-suur rõõm neid kostitada.

Kolmandaks oli mul suur-suur rõõm teha hommikusööki rohkem kui kahele inimesele.

Neljandaks oli mul suur-suur rõõm näha omasuguseid... muredega ja muretuid inimesi.

Viiendaks olin ma hiljem heameelega neile giidiks armastuselinnas (nii palju, kui ma suutsin...)

Esimestel tundidel Gentis istusime kohvikus, tellisime süüa ja lasime südamed valla. Rääkisime nii heast kui halvast, ent enamasti siiski positiivsetest asjadest. Käisime poes, ostsime veini ning nautisime enam mitte nii väga sooja Genti päikest.

Kolmel korral neljast üritasime end peole ajada, ent tulutult, sest linnareisid pole mingi naljaasi.

Nalja aga sai.

Lõppkokkuvõttes jõudsime järeldusele, et Joanna siiski peab tüdrukutega Pariisi minema.

Ja nii me läksimegi. Ööbisime imelises korteris, kuhu paistis sisse päike just nii nagu mina tahan, et minu koju päike kunagi paistma hakkaks. Koguaeg ja täistabamusel.

Pariisi turistiraamatut lugedes jõudsin selgusele, et viiest korrast Pariisis veel ei piisa. Endiselt on palju teha ja palju näha. Seekord tegin südame külmaks ja käisime mööda neid radasid, mida mööda mina varem käinud ei olnud. Näiteks avastasime Ladina kvartalit, olime täiesti pöördes Luxembourgi pargist ja sõime Pizza Hut's XXL pitsat (lausa kaks XXL pitsat, HAPPYHOUR!)...

Taasavastasin enda jaoks absoluutselt võrratu vanakraami ja igasuguse antiigi marketi. Marche aux Puces de Saint-Queni kaup sarnaneb Veranda või Elle Decor ajakirjadest välja lõigatud esemetega. Kõiksugused kapid-kummutid, kuldsete jalgadega söögilauad, võrratud peeglid, ananassikujulised lambid, vintage rõivad, millest isegi unistada ei oskaks... Ma küll hindasid ei vaadanud aga eks me kõik teame, et need asjad maksavad nii mõndagi... Metroosse jalutades tilkus minu süda verd ja unistuste ämber voolas korralikult üle ääre.

Laupäeva pärastlõunal läksime koju, avasime elutoa aknad ja veinipudelid, sõime maasikaid-vaarikaid, kuulasime suurepärast muusikat ja lasime end päikesel paitada. Elisabeth kostis seepeale: "Elu ei saa enam ilusamaks minna!"

Ja mina noogutasin ning teadsin, et antud momendil oli tal täiesti õigus.

Pariis oli aga imeline... nagu alati. Puud olid rohelised, inimesed äärmiselt sõbralikud ja kui aus olla, siis ma ei pannud tähele enam kerjuseid, hirmsaid psühhopaate ega ka kahtlaseid immigrante. Võib-olla olen Eestist juba küllalt kaua eemal olnud, et mitte pöörata tähelepanud värvilistele ja teistsugustele kodanikele.

Graslei ja tšill...

Minu lemmik toidukohas meie lemmik majalimonaadid...

 Meeletutes kogustes selfisid...

Naised said korralikult turistitada. Ostsid Eestisse kaasa Belgia õlut, sõid ehedaid Belgia vahvleid, shoppasid isukalt ostutänaval ja tegid mõnusalt fotosid...

 Pariis ja Tuileries

Fenomenaalne foto Kertust...

Ehe ja klassikaline turist...

Vaieldamatult kõige uhkem vanakraamiturg...

 300€ vintage Burberry trench-coat eest... Ei tea, kas liiga hea, et olla tõsi? Kahtlane.

Prantsusmaal ei saa ju söömata jätta üht korralikku tarte'i

 Võrratu Luxembourgi park...

 Meie võrratud hommikud...

Meenutasin möödunud aastal külastatud Milaanot ja tellisin kõige suurema valikus oleva gelato!

Kolm karpi vaarikaid nelja euro eest ja kolm karpi maasikaid viie euro eesti. Eesti, miks sa nii ei tee?

Puhkepaus... 

Aitäh, Elisabeth ja Kertu!

Kui mina suureks saan, siis hakkan õnnesepaks

Vahepeal olen ära unustanud tähtsa fakti, et viibin siiski Gentis, mitte oma kodulinnas Tallinnas. Miks see märkimisväärne on? Ma ei tohiks mitte ühtegi päeva raisku lasta ning isegi mitte mõttesse võtta ideed, et mul on igav. Kodu uksest paar sammu edasi ootab mind endiselt küllaltki avastamata (no nii 70% avastatud) linn. Nii ma siis kasutasingi juhust, et olen täiesti üksinda ja mul on võimalus veeta aega oma lemmiksõbraga - iseendaga.

Pean ära mainima fakti, et ei lahkunud kodunt (kui mitte öelda oma voodist) paar päeva ja vaatasin ära kõik võimalikud filmid ning seriaalid. Värske õhk tundus lihtsalt ainuke asi, mis mind koomast välja suudaks tuua, et siis edaspidi juba tublimalt kodutöödega tegeleda saaksin (uskumatult kiiresti jõudsid need lõputööde tähtajad minuni).

Kristiina mässab veel viimaseid päevasid Roomas ning Kertu ja Elisabethi tulekuni on kah veel paarkümmend tunnikest aega, seega ärkasin täna vara, sõin suhkrute asemel teravilju, tõmbasin selga lemmik kleidi ja asusin teele. 

Tegelikult polnud siht väga selge, ent tuletasin endale meelde, et paar kuud tagasi hüppasin tihti kodunt välja ilma, et teadsin, kuhu minema hakkan. Sõitsin kesklinna. Vaatasin ringi tundmatutes, ja tuntud, poodides, unistasin ning ostsin asju, mida tegelikult üks erasmuslane ostma ei peaks. 

Parkisin end Starbucksi terrassile (paratamatult linna kõige mugavam koht), sain kohvipoistelt tasuta kohvijoogi (sest ma olen nii lahe), tõmbasin kotist välja piinlikult kaua lugemata raamatu, keerasin näo päikese poole ja sattusin sügavasse zen-tsooni. 

Paar tundi hiljem (ja üks nina punasem) otsustasin jalutada Graslei suunas, et siis turistide üle, igati positiivses mõttes, naerda. Istusin jõekaldal, nägu taaskord päikese suunas ja booom... zen-tsoon.

D-vitamiinidest üledoosis, läksin tagasi rattani, pistsin kõrvaklapid kõrva ja hakkasin väntama, ise ka ei tea kuhu. Ma pole just suurem asi muusika austaja aga sellistel puhkudel tundub see justkui kirss tordil.

Teelt ostsin koju kaasa ananassi, pirne, ploome, õunu ja igasuguseid vajalikke ensüüme kehale ja vaimule, et lõpuks sellest tobedast tõbisest perioodist välja murda. 

Sandra kirjutas mulle ükspäev, et sõitis rattaga koju ja tundis kohe, et on õnnelik. Ma ei tea, kas asi on tõesti kaherattalises mobiilses sõidukis aga täna ma tundsin end äärmiselt õnnelikuna.

Ja nüüd igasuguseid pilte... Igasuguseid (voodi ja toit)!

Minu maailma äge kruus koos mitte nii maitsva... asjaga... Tõestus sellest, et Joanna langeb aegajalt kena-väljanägemine-mõttetu-maitse ohvriks...

Brugge, hotellituba, jalad ja MTV...

Siis, kui me veggie burgerit sõime ja ise ka päris täpselt aru ei saanud, millest see pihv seal vahel tehtud oli...

Üks errriti mõnus kodune laupäev...

Kristiina kallis mängis lihavõttejänest!!!

See oli see õhtu, kus me Kristiinaga Glass Animals kontsertile läksime, täiesti hullupööra rahule jäime ning seejärel koju sõitsime, et sõna otseses mõttes helisüsteemile tuld anda ja laudadel tantsida. Pole ammu nii lõbus olnud. Hommikul muidugi vaatasime ahastusega neid pilte ja videosid, mida me selles suures joovastuses (veinist) klõpsinud olime.

 Ja üks üpriski keskpärane eestlanna selfie...