#patrioodihoiatus

Minu õppekavas on teiste seas märkimisväärne aine nimega geopolitcal approach to Europe. Õppejõud on vahva. Tema Hollandi aktsent on tugevam, kui härra Ader ja see võib kohati ära süüa mõned tähtsad faktid aga ma ei lase end häirida. Ta on muhe, viskab äärmiselt iroonilisi nalju ja küsib koguaeg meie, kui eestlaste, arvamust Venemaa, Putini ja Ukraina kohta. Oleme talle silma jäänud, kui eestlased, kellele ei meeldi stereotüüpsed arvamused. Antud loengus peame kokku panema esitluse Eestist, immigrantidest ja piiripunktidest. Uurimistöö käigus olen mõtlema hakanud, kui puhas ja turvaline riik on meie Eesti (võimalik, et Eston Kohver ei nõustu minuga). 

Belgias olles olen isegi hakanud armastama venelasi. Võib-olla lihtsalt sellepärast, et vastu hakata kõikidele stereotüüpsetele arvamustele, kuidas eestlased vihkavad venerahvuslasi. Ükskõik, kellega ma ka ei räägiks... alati jõuame ringiga venelasteni. Ja nende kiuste olen vastama hakanud, et tegelikult ei häiri nad kedagi. Eesti Laulu vaheklipp, kus Eesti noor sõimas läbi Vene turisti, viis meid karmi reaalsuskontrollini, et tegelikult peame end ise tagasi hoidma. Näed... elan ja õpin, elan ja õpin.

Venelaste armastusest kodumaa armastuseni. 24. veebruaril kutsusime külla siinsed eestlased ja meie korterikaaslane kutsus omakorda külla kaks kohalikku belglast, kes omakorda võtsid kaasa kasti õlut (ma ei joo õlu!). Vaatasime presidendi vastuvõttu, paraadi, tegime süüa ja kaunistasime tuba Eesti lipuga. Võõramaalased ei jõudnud aga ära imestada, kuidas meid saab üldse huvitada selline asi nagu vastuvõtt. Nad naersid enda (ja meie) üle ning ei suutnud ennast ette kujutada rollis, kui näiteks Genti peaks külastama Belgia kuningas ja nemad reaalselt seda üritust vaatama läheksid. Vedas, kui need tüübid üldse teadsid oma kuninga eesnime. Tundub, et siinsed elanikud pole sugugi mitte seesugused patrioodid nagu meie. Võime seda salamisi alla suruda ja endamisi Eestimaad kiruda aga lõppude lõpuks on kodumaa meile äärmiselt oluline. 

Nad vahepeal ikkagi väidavad, et noored ei tea, kui oluline on isamaa vabadus ja meie austus on justkui hääbumas. Just siis, kui oleme hakanud unustama tähtsat fakti, väntab Elmo Nüganen uue filmi Eestimaa vabaduse võitmisest ja läbi nende filmi ajal valatud pisarate küündib meie isamaa-mootor nullist sajani. Uskuge mind... kui kusagil üldse on mingigi austusega noored, siis asuvad nad Eestis!

Belgia leht kirjutas nädal tagasi, kuidas nende digi-hüppe minister (jah, neil on selline onu siin) külastas Eestit, et täpsemalt välja uurida, kuidas meie, eestlased, nõnda targalt oma id-kaarti kasutada oskame. Nad on võtnud südameasjaks jõuda Eestile järele. Isegi kohalik õppejõud suutis ära mainida, kui kuradima vägev Eesti oma IT asjades on. 

Olen juba maininud fakti, kus kõik jutud välismaalastega viivad lauseni: "In Estonia we can e-vote... In Estonia we don't have immigrants... In Estonia we have real milk... In Estonia we have free public transportation... In Estonia we make this super healthy black bread... In Estonia we have most beautiful women... In Estonia we have the most magical winters... In Estonia we have blue skies and sincere people...In Estonia we have people who we so deeply love".

Pärast seesugust postitust ei tule enam kellelegi üllatusena, kui meetult suur patrioot on Joanna. Vahel ma ikka arvan, et minu kehas on lõksus esimese maailmasõjaaegne mundris kindral, kes suri  võideldes Eestimaa eest. Jah, mis siin salata! Võin küll Starbucksis istuda ja kahtlast kohvijooki lürpida aga kõrvaklappidest tuleb ikka Curly Strings ja kauge küla... 

Jah. Vanematel inimestel on õigus. Mine ja näe maailma aga tule tagasi. Ilusasti öeldud!

Jääme siia elama, pliis!

Kui jätta kõrvale must leib, nigel wifi ja veider piim, siis julgen väita, et elan võimalustemaal. 

Amsterdami saan kahe tunni ja neljakümne minutiga, Pariisi kahe tunni ja viiekümne minutiga, Londonisse nelja tunniga, Luxemburgi kolme tunni ja kolmekümne minutiga, Bruggesse neljakümne kuue minutiga ning Brüsselisse ühe tunni ja nelja minutiga. 

Põrkasime kokku ühe vahva leheküljega, kus on kirjas kõik tuntud artistid, kes esinevad  peatselt lähiümbruskonnas. Järgmise viie kuu jooksul on mul võimalik näha esinemas seesuguseid maailma kõige ägedamaid muusikuid nagu Glass Animals, Selah Sue, Chet Faker, The Script ja Charli XCX. Antud nimekiri oli tegelikult lõputu. Vahepeal hakkas isegi silma Amsterdamis esinev Ewert and The Two Dragons. Olgu öeldud, et ostsin silmagi pilgutamata piletid Glass Animals'i kontsertile.

Ma pole üheski linnas, mis pole Tallinn, kohanud nii palju väärt toidukohtasid kui Gentis. Linnareisidelt leiab üldiselt ülehinnatud ja madala kvaliteediga restorane. Võib-olla on viga minus, kes ma ei oska lihtsalt otsida ja nõuan lihaprae kõrvale ka kurki ning tomatit aga väga vähestes kohtades näeb salateid Kukekese quinoa või More'i beluga tasemel. Nad lihtsalt ei oska või ei tea. Siin... siin nad oskavad. Toidud on maitsvad, suurepärase väljanägemise ning küllaltki okei hinnaklassiga. Okei... Sandra kookidele ei saa vist keegi mitte kusagil vastu. Täna sõin lihtsat õunapirukat, mille hinnaks oli krutitud viis eurot. Aamen!

Olgem ausad - siia tulles valitses minus kõhedust tekitav mõte paksuks minemises. Nüüd olen aga targem ega karda midagi! Rattaga sõites tõmban tihti paralleele MyFitnessi rühmatreeningutega. Meie ülikooli kampused paiknevad küllaltki kõrge "mäe" otsas. Kohale jõudes on tihti hing paelaga kõri otsas. Pealegi ei hellita meid ka ilm. Sõida, mis sa sõidad... vihma pritsib ikka näkku ning tuul raputab korralikult. Peaaegu nagu boot camp. Sel korral on minu motiveerivaks treeneriks Kristiina, kes sõidab sajaga eest minema... ja tagant lähenevad trammid, kes sind üsnapea alla ajavad.

Natuke teemast kõrvale kaldudes räägin paari lausega, millega me siin tegeleme. Ühel sumedal teisipäevasel õhtul külastasime kohalikku kinomaja, et näha oma silmaga, kuidas Dakota Johnson ja Jamie Dornan suurel ekraanil musi teevad. Räägivad, mis nad räägivad, mulle see film meeldis ja ütlen ausalt, et IMDB skoor 4.1 on pisut ebaõiglane. Mulle tuleb kohe meelde Justin Bieber, kes nägi Calvin Kleini reklaamis super, super kuum välja, ent ühtäkki hakkasid kõik jahuma midagi photoshopist. Haters gonna hate, nah, haha! Võib-olla on mul lihtsalt kahju, ma ei tea. Iseenesest on 50 Shades of Grey soundtrack viis pluss, kõik oli kokku pandud kvaliteetselt, kaadrid tekitasid kadedust ning Audid filmis olid küllaltki meeldivad. Okei, ehk oleks võinud kasvõi ühe seksisteeni välja jätta ning natukenegi meile hingamisruumi jätta aga kuulge... kas te mitte ei oota juba uut osa? Mina igatahes ootan!

 Lightopia näitus ja mina koos ungarlasega.

Tegelikult ei ole õues soe!

PS! Panime kirjad teele :)

 Üks maitsvamaid eineid ühes äärmiselt roheliselt mõtlevas kohvikus. 

Peale tohutult seksikat filmi tahtsime edasi minna koju magama. Kahjuks ostutus see võimatuks. Kaks jorssi olid oma ratastega Kristiina ratta ära blokkinud. Asi polnud meis ega meie saamatuses. Ratta kätte saamine oli võimatu! Kutsusime appi kolm kohalikku. Isegi mehed ei saanud hakkama! Helistasime hädaabisse. Politsei saatis meid, kus kurat ja soovitas ise lukud läbi lõigata (loogiline tegevus, mida soovitab iga politseinik ja seadus)! Jätsime neile kurja kirja ning peale ca neljakümneminutilist mässu hakkasime kodu suunas jalutama. Poolel teel võtsime takso (sest Kristiinal on põlv haige ja arstitädi ei soovitanud tal üldse jalutada :() ning hiljem uneski nägin neid mõistuseta naisterahvaid (mehed ei teeks nii!) #sexist

13 sammu Belgia passini

Osta võileiva tarbeks saia bakeryst.

Mulle on selle vähese aja jooksul öelnud kolm inimest, et supermarketist saiatooteid ei osteta. Iseenesest on armas. Kogu see ettevõtmine, et lähed sõidad rattaga pisikese poe juurde ja ostad endale sobiva saia. Ja no...must leib on nii või naa defitsiit... olematu. Meie eelistame sepikut.

Jalgrattaga sõites ära anna autodele teed.

Autod on Gentis madalamad kui muru. Võib-olla on nad lihtsalt targemad kui jalgratturid ja targemad annavad alla. Autod jäävad a-l-a-t-i seisma, kui me teed ületama hakkame. Olgu öeldud, et jalgrattad sõidavad siin autodega ühel joonel. Rattaga jalakäija teel olles võib trahvi saada.

Käi toas välisjalanõudega.

On äärmiselt ebameeldiv harjuda mõttega, et tuppa tulles ei saagi oma saapaid jalast võtta. Susse nad poodides ei müü. Vahel hüppan ringi valgetes sokkides. Puhtast harjumusest muidugi. Halb mõte!

Ära näpi pidevalt oma nutitelefoni.

Ma pole näinud mitte ühtegi kohalikku, kes näpiks telefoni nii nagu seda teevad eestlased. Kohvikutes ja tänavatel toimub selline asi nagu... reaalne vestlus kaaslasega!

Joo Belgia piimalaadset piima. 

Neil pole normaalset piima. Okei, kui sa väga tahad, siis sa leiad tõelise piima jogurtiletist aga see on kaks korda kallim kui tavaline piim ning valik on üsna kesine. Kaks vahe edasi leiad aga terve leti valgeid pudeleid, mis meenutavad plekieemaldajat, vanakooli Ace Delicate'i. Neid ei hoita külmikutes, parim enne kuupäev on tuhande päeva pärast ja need maksavad ebanormaalselt vähe. Ühesõnaga... Belgias tehakse piima pulbrist ja minu mäletamist mööda kuumutatakse seda mingil kraadil... ja viiakse läbi igasuguseid protseduure... ja siis tehakse midagi veel. Meie valisime siiski BIO piima. 

Käi õhukeselt riides.

Ega siin väga soe pole. Eelistan siiski oma talvemantlit nahktagile aga kohalikud pole minuga ühel meelel. Inimesed jalutavad ringi pusades, skaudid jooksevad tänavatel lühikestes pükstes ja tütarlapsed eelistavad baleriinasid saabastele. Prrrrr...

Armasta õlu nagu oma poega.

Ma ei joo õlut ja arvatavasti ei hakka ka seda jooma. Punkt.

Neljapäeviti väldi liha. 

Gent on tuntud, kui kõige vegetaarsem linn Euroopas. Neljapäeviti üritavad kohalikud vältida sootuks lihatooteid ning asendavad selle tofu ja sojaga. Linnast võib leida õige mitu vägevat veggiet pakkuvat kohvikut.

Sorteeri prügi.

Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis pudelid lähevad sinisesse kilekotti, paber ja kartong paberkotti ning üldine prügi oranži kilekotti, mis (tuletan teile veelkord meelde) maksab 17€ rull. Tänavatelt on üpris raske leida prügikasti, kuhu saaks visata oma kohvitopsi. Tuleb ikka hoolega uurida kohalikku keelt, et mõista, millisesse prügikasti sa selle nüüd panna võid.

Ole võimalikult karvane.

Kui suudad kasvatada oma näole habeme, siis kasuta seda võimalust. Jah. Habemed on siin moes. Ja nike jalanõud ka. Ütleme nii, et selle linna hipsterkultuur trumpab Telliskivi oma kõvasti üle.

Söö palju nutellat.

Meie, eestlased, armastame hommikul süüa korralikult. Nii jagub energiat terveks päevaks, eksole! Nemad siin... söövad hommikuti nutellat. Sink ja juust jäävad pigem lõunasse. Muna ega peekonit ei praeta ning, jumal hoia, pudrust ei tea siin keegi midagi! Olen suhteliselt kindel, et Jules sööb tänu meile rohkem puu-ja juurvilju.

Arvesta sellega, et toidupoed panevad tuled kustu kell kaheksa õhtul. 

Bakery suletakse üldse peale lõunat. Pühapäeviti on loomulikult kõik suletud. Planeeri oma aega, muidu jääd nälga!

Sõida nädalavahetuseks vanemate juurde.

Nädala sees õpitakse ja lõbutsetakse. Noored kulutavad raha ja söövad arvatavasti saiapuru, sest peamine sissetulek kulub õlu peale. Neljapäevad on kõige suuremad peopäevad. Reedel sõidavad tudengid koju, sest raha on otsas ja linn on tühi. Vähemalt seal saab sooja sööki, eksole! Mul on muidugi raske koju sõita...

Eelarvamus ja natuke uhkust

Kirjutaksin siia paljustki aga veel on vara. Mul jookseb (alles) kuues päev Gentis. Tekkinud on esmamuljed ja eelarvamused aga mulle ei meeldi eelarvamuste põhjal midagi kokku panna.

Mida ma saan aga raudkindlalt väita on see, et erasmuslased on alkohoolikud. Iseenesest oleks tore, kui välistudengid saaksid pigistada oma 'tiheda' õppeprogrammi vahele anonüümsete alkohoolikute koosolekuid... Ei?

Okei. Mõistan. Paljud on programmi osalema tulnud üksinda ning surve seltskonda sulanduda on üpriski suur. Sul on valida, kas istud üksinda Starbucksis tühja kohvitopsi seltsis ning jõllitad sellele äärmiselt vigaselt kirjutatud enda nime või lähed ja suhtled. Selleks, et asjaga kaasas käia peab pidudel osalema aktiivselt ja aktiivse osalemise all mõtlen ma seitsmest päevast seitsmel päeval räiget joomist.

Minul läks õnneks, sest mina pole just suurem asi... pidutseja. Jah, mulle meeldib kord-kaks nädalas väljas käia ja võib-olla end kergelt švipsi juua aga umbne ühikapidu pole minu värki värk. Mu süsteemist on lihtsalt välja tiritud see räige Duracelli geen.

Täna rääkisime ühe portugallasest noormehega. Ta kurtis, et elab kohalikega ühes korteris ja on õnnetu, et ta teistest erasmuslastest eemal on. Tal pole veel tekkinud sõpru. Mul oli kohe kahju temast. Oleks tahtnud ta endaga koju kaasa võtta. Nii on.

Pinge on peal. Inimesed jooksevad ringi ja otsivad depressiivselt tutvusi. Ma ise võtan asja rahulikult. Olen siin viis kuud. Asi loksub peagi paika. Inimesed õpivad inimesi tundma. Tekivad kindlad suhtlusgrupid. Keegi langeb välja, keegi saab maokahjustuse. Olen ühe korra meie suure erasmuse seltskonnaga kokku saanud. Käisime koos Ikeas. Nagu te kõik teate, meeldib mulle hullupööra suure inimkarjaga poodides käia. Okei. Oli raske aga sain hakkama!

Novot, ja siin tuleb mängu see tobe eelarvamus. Võib-olla mõni nendest õpilastest on minu hingesugulane? Ma ei tea seda, sest mul pole olnud viitsimist asjaga tegeleda. Praegu tegelen sellega, et rattaga liikluses sõites ellu jääda (omaette ooper!). 

Minu ideaalne päev sisaldab üht korralikku jalutuskäiku nendel maailma kõige ilusamatel tänavatel, üht korralikku veggie-õhtusööki, feik-piima joomist ning võib-olla viskaks sinna lõppu sellise karge Belgia õlu degusteerimise, mille viiks läbi meie korterikaaslane (ha-ha).

Minu ja Kristiina puhul on muidugi eelis see, et elame koos kahe kohalikuga. Nendega on vahva. Nad teevad meile süüa, viivad prügi välja, pakuvad veini, viskavad nalja ja kuulavad meie lõputuid jutte teemadel: "In Estonia we... In Estonia they...In Estonia I...E-vote...Skype...Beautiful women...Skype...". Ja nad reaalselt kuulavad!

Ma ei väida, et erasmuslased on debiilikud. Sugugi mitte Nad on vahvad ja ma ei mõista kedagi hukka! Mina olen siin see eksinud debiilik, kes eelistab selles osas kvaliteeti kvantiteedile.

 Nad millegi pärast ajavad meid sassi itaallaste ja hispaanlastega. Käisime udupeenes koogipoes udupeeneid kooke ostma. Süda läigib siiani aga nii hää oli. Siia tulles ütlesin endale, et Belgias saia ei söö. Väga polegi söönud. Paar päeva tagasi proovisin nende croissanti. Ostsin selle maailma kõige armsamast bakeryst aga teate... ei olnud hea! Ootan huviga uut katset...

 Tütarlapsed Ungarist, Noeimi ja Lilla, ja tütarlapsed Eestist. Muuseas Kristiina mainis, et eesti ja ungari keel jagavad ühist sõna - "kummimadrats". Kui kunagi ungarlast kohtate, siis ärge jätke seda märkimata. See fakt meeldib neile jubedalt!

 Täna käisime ja sõitsime paadiga kanalites. Oi, kui ilus! Nagu väike Veneetsia. Giid teadis öelda, et keskajal jõi keskmine belgialane aastas 400 liitrit õlu. Eile kraapis Niels keldrist välja õige mitu õlu. Iga õlu juurde käis spetsiaalne klaas. Olime küll neljakesi aga tuba nägi välja nagu oleksime seal aasta peo korraldanud. Klaasid igalpool! On äärmiselt tähtis juua õlut õigest klaasist.

 Kui me teisipäeval lõpuks oma rattad kätte saime, lendasime ringi nagu seitsmendas taevas. Nii mugav aga nii ohtlik. Liiklus on siis hullumeelne! Kohalikud sõidavad, klapid peas. Autojuhid on see-eest väga ettevaatlikud. Mina aga kiljun, koguaeg. Nii hirmus on! Kui Joanna rattaga ristteele jõudis, olid teised juba läinud...

Siis, kui Jules ei tee meile süüa aga meil on kõht jube tühi. Külastasime gurmeeburgereid. Toidukohad on siin mõnusad. Hinnad on talutavad, toidud maitsvad. Olen märganud, et kõik on vägagi keskkonnasõbralikud. Prügisorteerimine on hoolikas, vee kulutamisel hoitakse silma peal, autosid siin peaaegu, et ei ole. Ja siis tuleme meie, eestlased. Klaaspurgid prügikasti ja nõusid loputame jooksva vee all. Oeh.

22 ei ole viimane taks

Tänavu ei hoidnud ma end tagasi. Teadsin, et sünnipäev ning 'lahkumispidu' langevad ühele päevale, seega pidin vastavalt olukorda tähistama. Mulle meeldib tähistada! Eriti istub mulle pidude korraldamine. Mulle meeldib külalisi kostitada! Eriti rahul olen, kui teised on rahul. Aga pidu oli vägev. 

Olen olnud möödunud päevadel üpris emotsionaalne. Mitte, et see Belgiasse sõit mind kuidagi heidutaks (ainult viis kuud ju!). Lähedased muutusid kõik heas mõttes hädisteks. Nutsime ja naersime. Mina sain kingiks vägevaid emotsioone, kingitusi, ent eelkõige ilusaid sõnu. 

Märkimisväärne on ajakiri minust, mille Kertu ja Elisabeth trükki lasi. Jagan siin mõndasid vägevad ütlusi, mis minu kohta kokku korjati.

"Kohe, kui rääkima hakkas, kasutas täiskasvanute sõnavara ja vestles suurte inimestega nagu võrdne võrdsega, mis pälvis muidugi kõigi imetlust!" kirjutasid minu vanemad.

"Joanna on alati olnud tugev isiksus, kes kunagi ei karda erineda ja öelda seda, mida mõtleb. Tal on imeline anne kõik ilusaks teha ja oma mõtteid osavalt kirjutistes edasi anda."

"Oleme olnud lähedased sõbrannad kõigest 7-8 aastat, kuid nende aastatega on ta õpetanud mulle rohkem kui ükski teine inimene, hoidnud maapeal rohkem kui ükski teine inimene, õpetanud unistama rohkem kui ükski teine inimene ja avardanud mu silmaringi rohkem kui ükski teine inimene," kirjutas Annu ja tõi mulle pisarad silma. 

"Tema kirjeldamiseks pole veel sõnu," kirjutas Marko.

"Joanna on lummavalt kütkestav, paeluvalt ligitõmbav, äärmiselt atraktiivne ning meeldivalt veetlev naine. Hindan tema oskust pakkuda tuge. Tema puhul on tegemist targa, truu, ausa, humoorika ning "alati-habe-aetud välimusega" noore naisega," kirjutas Robert. 

"Tohutult siiras naisterahvas, kellega suhtlemine võtab lihtsalt seest soojaks," kirjutas Ken. 

"Optimismist pakatav, positiivsusest kiirgav ja endast meeletult enesekindla mulje jättev naine. Juhul, kui tegelikkuses on Joanna suur memmekas, siis on tegemist eksperdist teesklejaga, kes väärib igal juhul au ja kiitust. Joanna seltskonnas on võimatu lasta igavusel ja kohmetusel tekkida. Ükski Tinderi pick-up like ei toimi ice breaker'ina nii hästi kui Joanna ise," kirjutas Üllar.

"Joanna on sõna otseses mõttes naiselik naine. Iseseisev, julge, naiselik, ilus, tore ja tark pealekauba," kirjutas Andres.

Ja kõike toredat veel. Sõnadega on raske edasi anda, kui seest soojaks see kõik mind teeb.

 Mu imearmas Mariliis ja Margarita

Võib tulla üllatusena aga tordi valmistas Sandra, kes nüüdsest oskab seesuguseid äärmiselt reaalseid söödavaid roose valmistada. Oma pisikeste näppudega.

 Fookus pole oluline. Imearmas Ann-Christiin

 Imearmas iss ja ema

 Beebikõhtu on näha, Elisabeth ja Kertu kinnitavad

 Lillede üledoos

 Imearmas Ingela, Margarita ja Keith

 Imearmas Ann-Christiin ja Kaspar

 Imearmas Kristel

See roosa värk tuli kogemata. Isa arvas, et oleks hea mõte muidu must-valge dresscode'i eirata ja sünnipäevalapsena silma paista. Nii minust saigi Iiris Vesik number 2.

 Kingiiiiiiid!

 Imearmas Krislin ja Silve

 Imearmas Elisabeth ja Kertu

 Imearmas Anna-Stina ja Mariliis 

 Imearmas Kristiina, Jarmo, Maria ja Marko

 Imearmas Laura ja Ken

 Imearmas Sonja, Saša, Keith, Ingela, Margarita, Leen ja Deivi

 Imearmas Tõnis, Sandra, Robert ja ma

 Napilt mahtusime ära

 Imearmas Kristiina

 Kui vedas, siis pääses kööki ka

 Meie armas kursus kinkis meile siirate soovidega Eesti lipu ja klassipildi...

 Grupipildi tagapool

 Naised, naised

 Üks tuus pilt Jarmost ja Henryst

 Üks vahva pilt meie perekonnast

Viies veebruar oli ülemaailmne Nutella päev, sellest see Nutella uputus. Kusjuures mulle tundub, et Belgia on ametlik Nutellamaa. 

Te teete mind õnnelikuks!