Pole nii pikka pausi varem sisse jätnudki. Võibolla on asi selles, et reedel jutustas ema mulle, kuidas ta nii juhuslikult mu blogi lugema sattus. Nojaa... siin on päris normaalsed asjad kirjas aga see selleks. Reedel saime kolmest viimasest tunnist minema ning läksime virru poola keele kursustele. Jube lahe. Hiljem kolasime Daisyga mööda kaltsukaid ja siis sain annuga kokku, kellega tulime koju. Hiljem läksime Ramueli sünnipäevale, kes nii muuseas sai 18 . Pidu läks mega kiirelt. Magasime umbes üheteist ruutmeetrises toas üheksakesi. Üks kutt magas igatahes voodi alla, seda ma tean. Mul kama, mina sain voodi ! Annu niisama lõhkus Ramueli lillepoti ära. Hommikul tõmbasime temaga minema mingi üheksa aeg. Ramueli juurest Annu koju kõndisime lihtsalt 50 minutit. Asi võis olla selles kontsades või lihtsalt jääknähtudes. Igatahes naersime end ribadeks.

Annu juures magasin kella kaheteistkümneni ning jooksin ruttu koju, kus veetsin järgmised kaks päeva. Olgugi, et meil oli annuga nädalavahetuseks masterplaane oioi, kui palju. Vahelduva eduga sattusin ka välja, nt. kakumäele. Mulle nii meeldib seal käia, kui väljas on suur tuul ja veits hall. Ehtne sügis. See on lihtsalt nauding.
Esmaspäeva hommikul, kui ma suure hurraaga üles ärkasin, avastasin, et õues sajab. Ja mitte niisama, vaid megahüppersuper padukas ! Vahtisin paar minutit tühjalt aknast välja ning lausisin ainult kaks sõna - KURAT KÜLL ! Selle peale oskas mu ema kosta ainult mhmhh ... Nii ma siis keerasin end teki alla tagasi ning ärkasin üles just siis, kui ise tahtsin. Mulle nii meeldib koolipäevadel kodus olla, selline chill tunne. Lõuna paiku sattusin linna ja istusin paar tundi bestselleris, mis on vaieldamatult mu lemmik koht, kus mõtteid koguda. Tellisin endale kaks kakaod ja passisin mööduvaid inimesi.



Täna sai Jürgen koolis peksa ning Raudsepp tahtis mind tunnist välja visata. Lisaks sain matemaatika kontrolltöö kahe ja Kersti sõitis kuuks ajaks Kreekasse.Õhtul jalutasin Annuga ning tegin oma kutsadest pilte.

hugzzzz and kizzezzz ,
dšõuanna .

saatus.

Arvatavasti pinevamad blogi lugejad juba teavad, et olen põhjalikult juba mitu nädalat oidipus'i lugenud. Täna oli koolis selle vastamine. Eile ma ettevalmistusi ei teinud, sest olin kindel, et mina vastama ei lähe. Kuulsin juba paralleelklassilt, et tunnis jõuab niikuinii ainult kaks õpilast vastata. Täna, enne tunni algust, avastasin, et tahan vastamisega ikka ühele poole saada ning tegin kähku ettevalmistused ära. Sain vastama kümme minutit enne tunni lõppu, sest olime järjekordselt Kaideriga 30 minutit elu pisiasjadest rääkinud. Kui olin peaaegu, et ära vastanud, küsis Kaider mu käest kas usun saatusesse ? Arvatavasti oli asi närvis, aga vastasin, et ei usu. Hiljem avastasin, et asi on vastupidine, ma ju usun saatusesse ! Peale esimest küsimust, tuli kohe teine - mis asi on saatus ? Olgem ausad - mitte keegi ei oska sellele küsimusele vastata. Kaider päris mu käest, et kes on saatuse meile ettekirjutanud ? Mina ei tea. Ei hakka kunagi teadma aga ütlen, et usun sellesse. Tundide lõppedeski mõtlesin selle üle ning jõudsin arusaamisele, et saatus on organisimi ettekirjutatud elukäik, mille on määranud universum. WTF ? :D Nii palju siis oidipusist. Verepilastusest sujuvalt saatusesse.
Nädalavahetusel kell 8 sõitsime klassiga Lõuna-Eestissse. Käisime Taevaskojas, Piusas ja siis VÕRUS ! TARTUS ! Kaubamajas kaaa! Nalja sai palju. Ei oska seda kõike siia kirja panna.

twoanns...

REEDE !!! Sõna otseses mõttes (lahku kirjutatuna) REEDE !!!
Kolme hüüumärgiga . Koolis ma niisama surin (nagu alati). Inglise keel oli eelmine aasta mu lemmik tunde, nüüd annab seda lihtsalt lõdva püksikummiga tädike. Ülidselt tal on nägu ka jube lõdva. Nõme naine on. Kui seitse tundi läbi sai ning rattaga majas ära käisin, tulin koju ja viskasin end paarikümneks minutiks voodisse pikali. Mõtlesin, et mida kuradit ma õige teen ? Ma ei taha käia koolis , see on nii vastu tahtmist mulle, et paha hakkab. Üsna pea tuli Annu minu juurde. Tal tuli üks päev mõte, et võiks minu garderoobist pilte teha ning nende jaoks eraldi blogi teha. Nii me siis panime kõik riided, üks haaval, selga ja tegime maja ees pilte. Kahjuks kõik riided meile selga ei jõudnud, sest kell hakkas kaheksa saama ning Mari sünnipäev tuli peale. Nalja sai palju ja läbi selle sai mulle selgeks, et mul on palju riideid. Ma lihtsalt ei käi nende kõigiga. Panen siia ka paar pilti. Varsti tuli Kersti ning läksime kõik kolmekesi säästu, sest tahtsime Marile lilled osta aga noo... selge, et säästumarketis ei müüda lilli, mille õied ei oleks alla poole surnult vajunud. Seega ostsime talle barbie ajakirja, mullitaja ja palju roosasid komme. Mitte, et see oleks kõik olnud. Lisaks lilledele, ei olnud seal isegi kinkekotte. Asjaolude sunnil võtsime suurest kastist, kus oli palju kaste, väikse kasti. Müüja oli nii tore ja pakkus meile tasuta säästuka kilekotti aga me ütlesime sellest kahjuks ära, sest noo... kui rotiks annab minna ? Babykas sõime ennast kõik surnuks ning saime minu kinopiletite eest tasuta magustoite. Siin kohal mainin, et olen aasta algusest peale kõik kinopiletid alles hoidnud, et näha palju ma kaheteist kuu jooksul kinos käin. Ühesõnaga ... me saime süüa palju creme brüleed. Õigemini , Käroli ja Minna sõid need ära... Hetkel leban surnult voodis ja ootan homset, et hommikul kell 8 bussiga Lõuna-Eestisse sõita.

seniks ...

musimusi ja kallikalli ,
Joanna

Msnnis ringi vaadates, leian vähe inimesi, kelle nime taga poleks märksõnu seoses haiguse või halva enesetundega. Ma ei tea, palju õnne neile vm. aga mul on juba täitsa okei olla. Neli päeva sai kodus istutud ja ravisin ennast. Või noh, enamasti, sest pühapäeval käisin Kakumäe rannas jalutamas ja esmaspäeval ning teisipäeval chillisin linnas. Täna hommikul, mäest üles minnes, avastasin maast punaseid vahtralehti. JEI ! See annab aga omakorda märku, et AJÕU - Joanna, sul oleks aeg ratas nurka visata, sest õues oli niiiiiiiiii külm ning hetkel tunnen, et jäin sellepärast veel rohkem haigemaks. Täna Annuga naersimegi, et ma ei saa süüa, sest mu nina on kinni ning kui ma suu kinni panen, et midagi mäluda, siis ma ei saa hingata :D Tahaks hullult siia midagi ägedat kirjutada, aga kahjuks pole mu elu nagu R.E'l või gossip girl'i tegelastel, seega peab leppima sellega, kui ma kirjutan, kuidas koolis kalasupp maitses või Mari sünnipäeva kuupäeva sassi ajasin. Nüüd jõuangi otsaga sinnamaale, et kui neli päeva kodus olla, siis ikka ei tea küll, kas on 16. või 17. september. Koolis sain üli hea uudise teada, et gümnaasium on vabatahtlik, täpselt samamoodi nagu rebaste ristimine. Geograafias avastasin, et 30. september on tähtpäev, mil peab igaüks meist kaheteist realise luuletuse Kaiderile esitama. Mingil määral mõtlesime selle juba välja, seda muidugi üleväsimuse ning haiguse ja kroonilise ninakinnisuse vahel. Üks salm oli seoses vääniku välja võtmisega püksist. Ei tea , ei tunne . Kõigele lisaks tahaks ilgelt oma telefoni garantiiremondist kätte saada, sest noh - ma tahan ka normaalse inimese kombel elada vm. Homme lähme klassiga KUMU'sse . Haige tüüp on see Kaider ikka :D ebanormaalne, koolis käima pm. ei pea. Seni aga ilusat sügise jätku, sest olgem ausad, see on nende kaheteist kuu jooksul üks ilusam aastaaeg !

good luck and best wishes ,
Joanna

Inimesed on erinevad. Nad väljendavad oma emotsioone erinevatel viisidel. Mõni kukub nutma, teine läheb jooksma, kolmas kirjutab blogi. Mina ei tee neist kolmest kumbagi. Tavaliselt otsin inimese, kellele saan rääkida, kui närvi mind üks või teine asi ajab. Enamast ei leia ma kunagi seda õiget . Viga on ilmselgelt minus, sest ma ei oska, ei taha, ei usalda ning arvatavasti kardan oma tunnetest rääkida. Pikemat aega igatsen oma tuba. See oli lihtsalt parim koht maailmas. Nüüd on rohkem kui aasta möödas, mil ma viimati seal magasin. Ma ei mäleta, millal ma nii hästi oleksin maganud, kui oma toas. See on kirjeldamatu. Selles toas oli kõik perfektne - valgus, värvid, feng shui ja muu pask. Ja mis kõige parem ? Ma sain olla seal üksinda. Varem ei sallinud ma absoluutselt oma maja. Sügiseti juhtun sinna, sest seal kasvavad maailma parimad õunad. Juhul, kui päike paistab, on seal lihtsalt nii maaliliselt ilus, et paha hakkab. Kunagi saan rikkaks ja ostan selle koha uuesti ära ning teen korda. Hetkel olen aga nii sitas olukorras, et elan oma ema ja õega ühetoalises korteris. Muidu saan nendega hästi läbi, aga nad hoiavad alati kokku ning kui mingi asi on jamasti, siis olen selles mina süüdi. Varem oli isa see, kes oli minu poolt. Nüüd pole teda ka . Ühesõnaga - tahan oma maja, oma kodu, oma tuba, oma elu, oma tahtmist ja üksi olemist. Ma vajan üksi olemist, tõsiselt ka ! Natuke on veel jäänud. Varsti olen piisavalt vana, et tegutseda omapäi.

Mitte, et mulle laupäevad ei meeldiks, aga mõnikord need kipuvad olema jube rutiinnsed. Muidu nädalavahetus on ju hea. Ei pea õppima, koolis käima, vara ärkama ning enamasti võib teha, mida ise tahad. Juhul, kui sa reede õhtul oled kusagil peo peal käinud, siis on just laupäeva hommikud need, mis nõuavad kella kaheni päeval voodis lebamist. Täna ei ole mingi erand. Eile käisin sünnipäeval ning jõudsin kell viis hommikul koju. Minu õnneks, pole mul kedagi täna kodus, seega saan rahulikult voodis lebada ning teha mitte kui midagi. Väljaarvata üks väike ebameeldiv pisiasi - olen nii haige, et pole nii haige olnud 20 aastat. Palavik, nohu, kurk on valus, nõrkus, pea valutab ja veel sada jama. Võibolla on asi selles, et ma pole just tihti haige aga mulle meeldib haige olla. Või noh, mitte haige olla aga siis ei pea koolis käima ja saab kodus passida. Mulle meeldib ilgelt kodus tühja panna. Ma olen just nimelt seda tüüpi inimene, kellele meeldib tunde surnuks lüüa, ilma, et peaks midagi tarka tegema. Ja kõigele lisaks, ma saan oma blogi kirjutada ning lemmikumast lemmikumat raamatut lugeda. Eilne õhtu oli minu jaoks liiga raske, sest ärkasin kell kuus hommikul üles ning kui sa oled peol täiesti kaine, siis ei suuda isegi kõige kõvemad tüübid kella viieni hommikul üleval olla. Seega tegin vahepeal paar nap'i. Pidu oli iseenesest vist isegi normaalne. Ei tea. Igatahes, helistage mulle ning tulge külla !

with sickness and in health,
Joanna

väike masu anna kasu, teda karta küll ei tasu . LÄIGE RÄBU !

Oleme nüüdsest kümnendas klassis ja sellega tuleb enamasti alati kaasa uus klassijuhataja. Meie õnneks on selleks Kaider . Ta pani juba aasta alguses paika kuhu, millal ja miks me lähme. 19.-20. september on meil klassiekskursioon Lõuna-Eestisse. Tema nimetas seda " tutvusmisreisiks ". Eks näis, mis sellest välja tuleb. Tean üht, et päev enne reisi (reedel) on mari sünnipäev, millest saab arvatavasti läige räbu.EI, aga bussis on järgmine päev hea magada. Mõnus lehk võib seal olla. Selline parmune. Peale Lõuna-Eestit, on meil au külastada detsembris Picasso näitust Soomes. Kujutan juba ette, kui kift see võib olla. Helsingi on päris panokas enne jõule. (tahaks jõule!) Eile aga tulid meile kooli Poolast mingid piffid ja kutid. Kümnendal klassil oli õnneks üheksa tunni asemel ainult kolm esimest (meil olid selleks kaks kunsti ja eesti keel, teistel aga matemaatika, kus Pallas tegi tunnikontrolli, muhhaha). Ühesõnaga, meie tegelesime nendega. Muidugi need lapsed olid jube kompud. Daisyga tutvustasime neile powerpointiga Eestit ja Tabasalu, hiljem jamasime õues, kus masu andis tunda. Nimelt tõi Raudsepp pliiatsite asemel muru ja lilli, millega pidime maalima, hmmm... Pärast saime endale sõbra Patriku, kellel oli üpris lahe peapael. Tänagi veel jäljendasid meie klassi poisid teda ja sidusid paelu pähe. Kell kolm läksime bussi peale ja sõitsime Vabaõhumuuseumisse. Mõned läksid rolleritega, mõned bussiga, mul soovitati rattaga minna aga noo, see-selleks. Seal oli hullult kift. Mereäär, külakiik, grillimiskoht - ideaalne koht 12. klassi lõpupeoks... Nägime rebast ka . Kerstiga leidsime maja, mille sarnase Lõuna-Eestisse ehitame. See oli lihtsalt võrratu. Hiljem läksime sööma. Saime end juuatäis juua ingverishotidest . Karaskit pakuti ka. Markot aga ligidal polnud. Pärast sain tantsida nende samade kompude poistega. Pole ammu nii naernud, tegelt ka. Ma ei saanud midagi aru. Seda on võimatu siin kirjeldada, aga ... jube. Ma hakkan praegugi naerma. Daisuga saime paelaga poisse püüda (me ei läinud sinna vabatahtlikult. Mingi mees torupilliga tiris meid sinna). Mari tantsis niisama Kaideriga valssi ja Ruuben tatsas ringi Alttoaga. Ühesõnaga , tekkisid uued kuumad paarid. Kuulasime torupillimuusika vahele ka veits reivi ja siis läksime koju. Tuttu ära. Muidugi mina läksin kooli, võtsin oma ratta ja alles siis sõitsin koju !

Täna aitasin Elisabethil kolida. Koolis nägin lihtsalt geograafia tunni ajal und ning füüsikas tabas mind üleväsimus - OUOU , MAREKU JUURES ON REEDEL PIDU ! a, ja VILLEM NING AET PANID ILA! ei jaksa enam. ei lähe kooli enam.

Täna, lõpuks ometi, tuli sügise tunne peale.

sügis - be my Valentine!

TEGELT KA ! Ma peaksin endale mingi hobi leidma või hakkan hoopis vabatahtlikuks, kes pimedaid invaliididest lapsi aitab. Mina ei tea. Tuleks midagi korda saata. Nagu ütles superstaari saates üks tore mees : ,, Ma tahan jätta endast mingi jälje ! " Jälgedest ei tea mina midagi aga tegelt ka. Peaks midagi tegema. Raha ka pole. Kes see loll oli ja ütles, et õnn ei peitu rahas - COMEOON ! Mingu kusagile puu taha ja arenegu seal oma rahata. Kuna me Annuga eriti tihti ei näe, siis kujunes meil välja ühine reede. Eelmine aasta käisime me põhimõtteliselt kinos või söömas, aaaga see aasta annab tunda majanduse raske olukord vms. (persse see !) Seega reedel läksime ratastega sõitma - wtf ? :D Ühel imelikul hetkel avastasime ennast suht kesklinnast. Lahe. Igapäev sõidan niisama 20 kilomeetrit, sest noh - igav on. muhahhahaha! Hah, ja me huiii viitsisimegi tagasi sõita pluss vihma hakkas sadama -.- Hiljem sõime luccast tellitud pitsat ja vaatasime tõmmatud filme (nagu ma ennist mainisin, et raha mul pole, seega sain õe käest tasuta pitsa ja annu maurise käest tasuta filmid. Kujutasime ette, et käisime just coca-cola plazas ja hiljem läksime vapianosse sööma)

Ükspäev tahtsin lugeda oma lemmikumast lemmikumat raamatut - Kuningas Oidipus ? Ei saanud noh. Lihtsalt ema räägib, õde räägib, tädi räägib, akna taga väike poiss räägib. Ei suutnud lihtsalt süveneda. Seega võtsingi oma jubelahemusinunnu ratta ja läksin Kakumäe randa lugema. Viimasel ajal ma käitun imelikult ja teen imelikke asju.

Eile käisin niisama linnas ja sõin jäätist üle nädala aja. Jumala hea oli. Õhtul läksin välja/ÕUE. Lõbus. Kergelt poole üheteist ajal sain voodisse, kuni Priidul igav hakkas ja mind uuesti välja kutsus. Niisama rääkisime autodest? ja istusime rõdul.

Täna olen terve päev voodis lamanud. Ei viitsi midagi teha. Koeraga käisin korra õues, tegelt ka!

A. Reede hommik oli jumala hea. Ärkasin üles ja õues sadas paduvihma. HAHA - Joanna , kuidas sa küll kooli saad? Läksin magama tagasi ja ootasin , et vihm üle läheks. Kuradi ilma tõttu ei jõudnud ma Peerna tundi :( ano. Kristi Jaansoni tundi suutsin ma ikka joosta :)

Enne esimest septembrit käisime Kätlini ja Mariga kinos L.A Gigolot vaatamas. Sellest nii palju, et alla 16. aastastele rangelt keelatud. Liiga palju erootikat. Esimesel septembril kordasin oma rituaali ja aktusele ennast kohale ei vedanud. Selle asemel läksime ema ja õega tähistama. Sõime Vertigos ja hiljem lasime linna peal ringi. Ma uhkusega ütlema, et minu kallis õde astus see aasta Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasiumisse.

musi .

Hommikul läksin kooli, olin koolis ja sain teada, et kool on ikka päris masendav. Pärast seitsmendat tundi saime koju, käisin raamatukogus ning hakkasin kohustuslikku kirjandust lugema, mis on masendavalt igav. Pole kunagi raamat käes magama jäänud, aga näe - täna tegin ajalugu. Põhimõtteliselt põnev, põnev on see elu. Praeguseks naudin vaadet üle oma ratta, mille järel ma täitsa ise käisin :) olen nii uhke ...