Müsteeriline teine pool. 

Jube, kuidas noored, kes tahavad näida kunstiinimestena, mind on ära tüüdanud. Jubeee! Terve K' on neid täis, rääkimata VHK'st ja blogidest. Nende juttu kuulates tekib mul tülpimus. Tahaks pidevalt vahele öelda, et jumal hoidku, võtku easy'sti! Nii... nüüd sain südamelt ära öeldud...

Reedel käisin siis trennis ja värki ning õhtul tuli Annuška minu poole. Passisime, mis me passisime aga peagi otsustasime kella poole kaheksase neljaga Roccasse sõita. Kõhud olid jubee tühjad. Läksime mäkki (keegi tark kunagi ütles, et peale kuute õhtul ei tohi süüa, rääkimata mäkist... anoo... tühja sellega!). Tellisime veitsa süüa ning naersime niisama. Suht herned olime lõpuks. Edasi läksime Roccasse, kuhu selleks ajaks oli ka Priit välja ilmunud. Ostsime hirmkalli šokolaadi ning mässasime kõhud kõveras nelja peale. Bussis nägime Kristat ja Kerlinit. Kuulsin, et midagi maailma lõpu sarnast on tulemas. Nemad olevat seda lugenud, et me upume ära ja värki. Minu juurde jõudes, olime nii väsinud, et ma ei jaksanud enam isegi rääkida. Annu ja Priit mängisid niisama hullu ning vedasid saja krooni peale kihla igast värke... ööööömmm... Kella kaheteist ajal otsustas Annuška kodu poole minna, sest talle ei meeldi hommikuti magada. Nimelt käib ta esmaspäevast reedeni koolis, laupäeva hommikuti ülikoolis keemia loengutel ning pühapäeva varatundidel Kullos õmblemas. Siinkohal tahaksin talle teha ühe suure aplaus ning lausuda vaid üht - respect neeger! Meie Priiduga asusime aga magama. Hommikul ärkasime kella kaheksa ajal, et Rakverre minna. Seal saime veitsa ujuda ning niisama chillida. Teel koju sõime jube palju kommi. Jube! Juubee!!! Kadriorgu jõudes olime nii väsinud, et paha hakkas. Edasi jooksime juba nelja peale, et minu juurde tulla. Priit jäi magama ning mina tegin talle lihtsalt näomaski :) 

Täna käisin tööl ning magasin hiljem kella kuueni. Tore päev see pühapäev.

Nii ajaviiteks tšekkan vahel pilte. Oeeeeh... lõpetamineee... oeeeeh! Soovin kõigile üheksandikele õnne, kes sel aastal lõpetama hakkavad. Kadedaks teeb. Jube kadedaks!

 

 

Teate mis? Reisisaatjad on ühed väga toredad inimesed :)

 Miks olen mina see ainuke tropp ning elu pole, kes kirjutab faking kakskümmend korda päevas blogi? :(

Igatahes. Täna, kui ma kell kümme neljaga linna läksin, olid mul kaasas juba päevased trenni asjad, eesotsas reket. Pärast kosmeetikut, trenni ning mitmeidmitmeid ühistranspordi tunde hiljem, astusin haaberstist pungil inimesi täis nelja peale. Väiksed poisid jooksid edasi-tagasi, maha ja uuesti peale. Rammisid mind nagu oleksin actionman. Mina igatahes endaga hakkama ei saanud. Olin nii abitu. Ühel hetkel tuli minu juurde, läbi rahvamassi, reisisaatja, kes võttis kinni trennikotist, asetas selle kaugemal asuva tühja istme peale ning kutsus mind sinna istuma. Olete te midagi nii armsat enne kuulnud? Oeh! Aitäh talle.

Lumi sulab. 

Tänase päeva seisuga pidin saapad kaugemale nurka viskama, sest nendega hakkas palav. 

Nagu whaat?

Küsimus: Kuidas hoida positiivset joont ning säilitada õnnelikku meelt, kui ümbritsevad inimesed kiirgavad mustast masendusest?

Tahaks tõmmata selga värvilise suvekleidi, toppida pähe päikeseprillid, minna kell üheksa õhtul roosa päikese taustal raekoja platsi, istuda maha suveterrassile, tõmmata ümber restorani kapis olev pleed, võtta kirsimahla purustatud jää ning sidruniga ja lihtsalt nautida. Nautida ning võtta kõike, mis võtta annab. Täna arutasime õega, et mis siis saab, kui lumi sulama hakkab? Mis siis saab? See sulab tuppa! Tegelt ka! Aga miks? Sest seda on nii palju! Suvi. Tule kiiremini! Ma viskasin ära isegi oma talve-mõmmi-nummid-saapad. Ehk siis tuleb ta rutem.

Viimasel ajal vaevab minu Sandrat masendus. Täna ja eile ja üleeile. Jube! Ütlesin talle, et ta pilk tahaks nagu tappa. Täna mainis, et lõpetab kooli ning läheb siit minema. Ükskõikkuhu! Pole ka ime. 24/7 tööl, koolis, trennis. Pole aega iseenda jaokski. Kõigele lisaks väike tasu, sest tööl käimiseks pole aega. Vaja arved maksta ning kõigele lisaks peab veel head meelt üleval hoidma. Milleks? Või pigem - kelle jaoks?

Täna otsustasime Sandraga linna tõmmata. Tema kooli, mina isaga mässama. Trenni ei jõudnud, sest enesetunne oli halb. Istusime bestselleris, sõime salatit ning jõime teed. Rääkisime juttu. Üle pika aja. Kella nelja ajal läksime lahku. Mina pidin koju suunduma, tema kooli. Kella poole kuue ajal, teel koju, tuli mulle sõnum. Sandra kutsus kinno. Peast käis läbi mõte, et kas ta tõesti jälle kooli ei läinud? Kas ta mitte polegi käinud see nädal koolis? Mis saab tema lõpetamisest? Eksamitest? Igatahes... kinno me läksime - minu armsad luud. Mõtlik film. Soovitan inimestele, kellel on viitsimist mõelda. Koju sõitsime erinevate vahenditega. Tegime eksperimenti kumb jõuab varem - kas marsa või neli? Mina igatahes jõudsin koju pärast teda, seega soovitan teil marsat kasutada. Sain natuke aega iseendale. Kuulasin I can feel a hot one'i. Mõtlesin mõtteid. Neid kogunes tohutult palju. Täna, kui ma trolliga kodu poole sõitsin (vahetult enne, kui trollist maha ronisin, et linna kino jaoks tagasi minna) oli see paksult inimesi täis. Seisin ukse juures. Minu kõrval oli narkojoobes noor mees. Ta vajus ära. Vajus kohe nii sügavalt ära, et kukkus pikali. See kõik käis vaikselt. Nad ongi sellised... aeglased ning aegluubis. Üles tagasi saamiseks, otsis ta kinnisilmi posti, millest kinni haarata. Selle asemel võttis ta mu sääre, toetus sellele ning hoidis tugevalt kinni. Ei lasknud lahti. Olgem ausad - ega ta vahet ei teinud, millest ta kinni hoiab - kas minu säärest või trollipostist. Jalga ma ära ei tõmmanud. Pigem ilmus mu näole naeratus. Naeratus selle üle, et jõudis kohale, kui õnnelikud me tegelikult oleme. Võttes kasvõi Sandra. Ta on küll töö-kooli-trenninarkomaan, ent täielikult tervise ja mõistuse juures. Ta ei toetu ühistranspordis teiste jalgadele, ei vaju meelemärkusetult pikali ning ei otsi keset avalikku keskkonda käekotist süstlaid. Mis siis kokkuvõttes tähtis on?

Vastus... Kui selle leiate, siis andke mullegi teada !

Küsimus: Kas teete välja ning korjate üles mündise, kui olete selle just maha pillanud?

Teisipäev. Oo, mu teisipäev! Käisin trennis. Seal midagi fenomenaalset korda ei saatnud. Peale trenni juhtusime emaga stocki. Nelja ajal sain Annuškaga kokku, kellega edasi Taosse kanawokki sööma läksime. Oi, mulle tulid vanad ajad meelde. Kevad 2008, kui sinna pidevalt sattusime ning rääkisime maast ja ilmast. Mingeid piiranguid polnud. Wokid söödud, tuli peale mcflurry isu. Jooksime vannalinna mäkki, sõime kiirelt kaks jäätist ja mässasime edasi bestsellerisse. Saime akna juurde kohad ning lõime aega surnuks. Olles palju söönud, tuli peale joovastus. Joovastus toidust. Katus sõitis ära. Katus sõitis kohe nii hullult ära, et naersime asjade üle, mis polnud isegi naljakad. Olime rahad nii sirgeks löönud, et ei leidnud kahepeale kokku isegi kuute krooni. Meil polnud isegi sente. Korjasime üles mündi, mille võõras poiss oli maha pillanud. Sellele juurde pannes viis krooni, mille rahakoti senditaskust kokku korjasime, ostsime kommi :) Jube! Läksime kadriorgu ning istusime Annu ja Priiduga trammis. Mõtlesime nii ajaviiteks sõita koplisse ja tagasi aga juba pärast teist peatust ronisime maha, sest mõttesse tuli soetada šampus ja juua ennast kadrioru pargis üli mälli! Nagu pompsud :) Ronisime hoopis olümpia juurde, sest Priit tahtis Kristjaniga kokku saada. Teepeal lendasime lumehange ning kümetasime niisama. Priit ostis endale auto ning peagi avastasime endid kolme šampusega kadriorust. Peale kaht klaasi, oli Annu vot nii purjus, et oioi. Kella kaheteist ajal otsustasid Marid ja Kristjanid klubisse minna. Meie kolmekesi, ÜLISELGES OLEKUS, valisime neile riideid välja ning Annu kordas pidevalt midagi kontrastist. Nüüd ma enam ei mäleta, mis vahepeal toimus. Vahepeal andis Annu oma pluusi Mari pluusi vastu ning mina tegin Robertile pelmeeni aga peagi avastasime end voodist. Magamas. KÕIGIL ülihalb olla.

Kella kaheksa ajal läks minul uni ära ning ei lasknud Priidul ja Annul magada. Nõudsin, et nad minu ning Rhodosega välja jalutama tuleksid, sest ilm õues oli fantastiline. Päike, lumi ja kadriorg. Mmm... Käisin pinda neile mis ma käisin, nemad magasid edasi. Nii ma siis läksin üksi Rhodosega jalutama. Mõnus oli. Peagi mõtlesime edasi minu poole vahvleid tegema minna. Jooksime trammi peale aga neljast jäime ikkagi maha. Rimis ostsime küpsiseid. Tegelikult tahtsime kommi ka aga kassas avastasime, et kroon jääb rahast puudu. Meil ei leidnud isegi kolmepeale ühte mündist, et arvet maksta. Ühesõnaga... küpsistega tulime minu poole, sõime, magasime ning niisama panime hullu. Peagi läks Annuška minema ning edasi chillisime Priiduga. Vot, sulle nalja! Naerda sai palju. Paljupaljupalju.

Vastus: Vaevalt, et teete!

Soovitus: Tehke, sest pealt näha tühises mündises võib peituda rohkem kui elu.

 

Kurat küll! Miks ei võiks olla elu nagu filmis? Tegemist on tegelikult hea väljendiga... elu kui filmis... mm... Vahepeal on isegi au seda väljendit kasutada aga harva. Seda, et ... olete näinud filmi '' The Good year ''? Võõii... Under the Tuscan Sun? Vot see on alles film, kust endale üks ilus unistus ärandada. Sealsed ilmad olid ilusad igat moodi. Isegi kõige hallim vihm ning äike tundus kuidagi nii... vägev! Lõuna-Prantsusmaa või Itaalia veiniistandused, mõisad, hobused, pisikesed külad, ilusad inimesed, pidev harmoonia. Tuletab meelde Monet'i maale. Telekast nägin just reklaami, kus Rolfid ja Piretid ja Alarid koos Fokinite ning Inestega veiniistanduse rantšos paar nädalat chillisid. Normaalne! Lapsena vaatasime õega koguaeg Ladina seepe. Jube, kuidas meeldis. Need rantšod ja sillikoonrindadega ülemukitud näitlejannad tundusid tol ajal nii rabavad, et taolisi, sama süžee ning näitlejatega, seriaale võis vaadata 24/7. Üks päev vaatasime emaga kahekümne kuuendat korda Steve Martiniga peaosas filmi '' Pruudi isa '', kus tolle tütar abiellus kodus. Terve aed oli täis laternaid ja valgustusi, rääkimata luikedest. Filmide puhul tunduvad pulmad palju vägevamad kui päris elus. Miks nii? Isegi seriaali "Unistuse pulm'' wedding day polnud pooltki nii awesome, kui näiteks seks ja linna viienda hooaja viimases osas. A, ja pereelu. Ameerika on hull. Suur suguvõsa, kellega pidevalt kokku saadakse ning traditsioone järgitakse. Näiteks " The proposal " ... Kui Sandra Bullock läks Ryan Reinoldsi Alaskal asuvasse hääberisse. Vot see oli alles maja. Nii kodune ja mõnna. Perekond hoidis kokku ja neil tundus seal kõik nii mõnuss... Loodetavasti olen ma veel noor ja saan ka midagi taolist nautida. Vaevalt ma Lõuna-Itaalia veiniistanduse mõisasse elama kolin aga ... midagi taolist võiks ju juhtuda. Midagi kardinaalselt teistsugust. Midagi, mida elult ei teadnud kunagi oodata. Nagu mulle meeldib öelda - midagi spontaanset. 

 

 

Küsimus: Kas naine olla on raske?

Midagi tabavat postituse algusesse kirjutada pole. Räägitakse, et jutt peab algama millegi võimsaga. Kas sellest piisab - Minu nädalalõpuke möödus nii:

Reede:

Siblisin ringi nagu segane. Kell üheksa ärkasin. Tegelesin natuke endaga. Läksin võtsin Annuška juurest moeshow asjad. Sõitsime üles Tabasallu ja korjasime peale Minna, kes muide oli meie modello. Edasi kihutasime 32. keskkooli. Panime Minna ning asjad maha. Läksime majakasse, et Priit traumapunkti viia. Ilmselgelt pole tal selleks aega, seega üllatasime teda kooli ees oodates. Haiglas chillisime niisama. Vahepeal ooteruumis saime valeteate osaliseks, et Kristina ja Andrus tulid olümpiavõitjateks. Aga kõik vigased ning haiged ju plaksutasid. Hiljem räägiti aga, et tegu oli möödunud olümpia salvestusega. Priidul igatahes midagi viga polnud - thankgod! Edasi läksime uuesti 32. Ema viis Priidu kuhugi edasi, mina chillisin seal. Peaproovis panime liikumist paika ning edasi läks jube kiireks soengute ja meikidega. Siblisime edasi-tagasi nagu peata kanad. Show oli võimas! Jäin kõigega tohutult rahule. Meie muusika, kollektsioon, modellid ning feeling haakusid omavahel suurepäraselt. Ise kõrvalt vaadates oli minulgi värin sees aga adrekalaks oli pääris võimas. Kohta ei saanud aga see ei vähenda minu arvamust meie kollektsioonist. Kõik oli ikkagi super! Pilte vaadates veendun selles aina rohkem. Õhtu lõppedes olin näljast, emotsioonidest ning väsimusest nii nõrk, et otsustasin laagris toimuva peo asemel Priiduga kadriorgu minna (Priit jõudis ka vahetult enne autasustamist sinna). Mässasime niisama läbi tuisu, hüppasime kaubamajast läbi, ostsime redbulli ning virsiku?jogurtit. Nii see päev otsa saigi. Suured paid kõikidele musidele, kes Annut aitasid ja modellideks olid. 

Laupäev:

Chillisin terve päev kadriorus. Mässasime niisama. Vahepeal õpetasin Priidule elu :D Igatahes... Lõbus! Õhtul tulime läbi lume, tuisu, saja kraadise külma ja pakase tiskresse. Priit külastas enda kodu ning sealseid eluheidikuid? Mina aga võtsin paar asja ja peagi suundusime tagasi kadriorgu... ikka veel läbi selle sama lume, tuisu, saja kraadise külma ja pakase. Õhtu lõppedes mässasime pliidi ääres. Friteeritud krevetid? Ja... niice.

Pühapäev:

Hommik nagu hommik ikka. Peagi sain isaga kokku. Käisime poes ja jooksin koju. Nägin üle saja aasta oma ema. Ütles, et tal mind nii heameel näha, et kohe uni tuli peale. Küsis moeshow kohta. Kui kuulis, et me kohta ei saanud, ütles, et tal kohe kurb. Ta olevat liialt harjunud sellega, et pidevalt hästi taolistel üritustel läheb. Nüüd olen diivani peal. Silmad vajuvad kinni. Uni peal. Tuju selline üpriski normaalne ja nii mõnus on olla.

Vastus: Jah. Naine olla ON raske.

32. keskkooli NYFUTU Annuška kollektsioon " Future is tomorrow "

LOHH ;* 

Kes pole veel lugenud Antoine de Saint-Exupery väikest printsi, siis tehke seda NÜÜD!

Kui kellelgi on viitsimist, tahtmist, piisavalt inglise keele oskust, lähedal vaikne tuba ja jaksate mõelda, siis palun :

* 

If you were to say to the grown-ups: “I saw a beautiful house made of rosy brick, with geraniums in the windows and doves on the roof,” they would not be able to get an idea of that house at all. You have have to say to them: “I saw a house that cost $20,000.” Then they would exclaim: “Oh, what a pretty house that is!”

*  

“Why are you drinking?” demanded the little prince.
“So that I may forget,” replied the tippler.
“Forget what?” inquired the little prince, who already felt sorry for him.
“Forget that I am ashamed,” the tippler confessed, hanging his head.
“Ashamed of what?” insisted the little prince, who wanted to help him.
“Ashamed of drinking!”

*

“To me, you are still nothing more than a little boy who is just like a hundred thousand other little boys. And I have no need of you. And you, on your part, have no need of me. To you, I am nothing more than a fox like a hundred thousand other foxes. But if you tame me, then we shall need each other. To me, you will be unique in all the world. To you, I shall be unique in all the world…”

Nädala küsimus: Äkki sa oled lesbi?

Esitaja: Ann-Christiin Kerner

Suunatud: Joanna Veeremaale

Nädal on möödunud mega kiirelt. Ärkan ikka samamoodi punkt kell üheksa ja siis vaatan kodus ringi pilguga - Kus kurat on minu punanetee, mida olen oodanud juba kaks kuud? Trennid, värgid-särgid. Peamiselt ikka õmblemine. Eile värvisime guaššidega oma näppe, sõime kanapastat, teekonna komme, pirne ning jogurtit ja mässasime niisama. Üleeile... mmm... olin kodus? A, trennis ka. Ja vastlapäeval käisime Priiduga bestselleri ning chopsticksi vahelt. Enne seda mõtlesime virus pool tundi mida teha ning esmaspäeval vaatasime taaskord minu juures iluuisutamist. Seekord täitsa kogemata ! Agaa... väljas on endiselt kolmkümmend kraadi külma ja suve igatsus suureneb iga sekundiga. Tahaks kakaod! Täna on kell 19.00 moeshow. Tulge vaatama!

A... ja kui ma eelmises blogis rääkisin midagi sõnumist, mis kinnitab raha arvele laekumist, siis ma pole seda endist viisi saanud. Ehk täna jõuab pärale. Jiihaa!

Nädala küsimuse vastus: Emm... pigem ei!

Vastaja: Joanna Veeremaa

Trolli- ning bussijuhid on ülbeks muutunud. Viimasel ajal satun üha enam ühistranspordi peale ja märkan pidevalt, kuidas vanaonu ninade ees uksed kinni tõmmatakse. Teadmiseks teile kõigile - nupp '' ava uks '' on pete! See ei tööta. Olen seda nüüdseks vajutanud neljal korral aga ometigi pean leppima vaatega, kuidas vanaonude silmad vesisteks muutuvad, kui trolliuks ei avane. Kuhu küll Eesti niiviisi välja jõuab, ahh? Jube! Juuubeee! 

Hetkel ootan bestselleris jubedalt sõnumit parimalt sõbralt hansapangalt. Need sõnumid on enneolematutult  fenomenaalsed. Soovitan teile kõigile - käige pangast läbi ja sõlmige endalegi see leping raha arvele tulemisega seoses. Igatahes on lood nüüd sellised, et kui ma seda sõnumit rõõmuteatega ei saa, siis on sõnaotsesesmõttes p*tsis! 

A, ja tagasiside sõbrapäevast - hilisõhtul ma siis lõpuks kohtasin Priitu. Täna on igatahes vastlapäev ning kõik kohvikud ja poed plahvatavad varsti vastlakuklidest. Je! Lisaks sellele on neli kuud möödas... jah... Reedel on moeshow ja blabla. Marjatee ei maitse üldse nii hästi, kui võiks maitseda. Vajadus midagi tarka teha on meeletu. Tööle pole sada aastat sattunud. Tuludeklaratsiooni tahaks teha. Üleüldse ... raha on üks äge asi! Eesti kipub väikseks jääma. Siin pole mitte midagi ägedat teha. Kino kipub ära tüütama. Ma ei tea. Võib-olla pole ma lihtsalt liialt spontaanne. Böö! A, ja uued pildid minu vastvalminud kodust -

Sõbrapäev. Sõber... sõbrad...sõber. Mina pole praeguseni ühtegi sõpra kohanud. Pole isegi ühtegi telefonikõne või sõnumit saanud (isa ei loe!) Ärkasin ülesse ja avastasain end üksi. Minu suurimad sõbrad olid end tööle koondanud ja minu kolmas suurim sõber kavatseb täna õppida ning õmmelda. Neljas sõber sõitis niisama peale kaheksat päeva Norras Sakku. Jama lugu ikka küll. Otsustasin, et hoolimata sellest kõigest kodus ma tänast päeva ei veeda. Jaaa... Ei! Ma pole tänasest päevast kibestunud. Ma pole isegi solvunud. Vastupidi. Avastasin, et väljas on uskumatult uskumatu ilm. Ma armastan selliseid hommikuid. Need tuletavad mulle meelde varasemaid märtsikuiseid alpireise. Nii ma siis panin end riidesse ja tulin kella kaheteistkümnese neljaga linna. Tundsin end spontaansena ja tulin üks peatus enne kaubamaja maha, et spetsiaalselt kõndida üle skandaalse vabaduseväljaku läbi vanalinna virru. Jiihaa! Nüüd avastan end taaskord bestselleris kakao ja läpaka seltsis. Vähemalt ei istu ma toas ning ei vaata oma lemmikfilme. Siiamaani sõbrapäev on justkui iseenda päev. Siit tänane mõtteuba - Miks ei võiks olla edaspidi riiklikpüha iseenda päev? Võiksime seda tähistada nt. veebruarikuu esimesel pühapäeval, mis juhtuvad olema imelikult tihti ilusad. Kõik võiksid lihtsalt üksi tšillida mööda linna või randa või tuba või küla või lennujaama ja mõelda iseenda mõtteid ja vaadata, mis juhtub siis, kui olla päev ilma sõbrata. Ehk hakkaksime neid rohkem väärtustama. Geniaalne!

A, ma muidu... Minu kõrval istuvad kaks tšikki. Üks sööb sushit, teine järab pitsasaia. Nende hääl kostub üle viru! Iga teine sõna on ''mingi'' või ''siis'' . Üks jutustab, kuidas sõbrapäeva temaatilised õhupallid on mõttetud. Teine räägib oma boyfriendist, kes ta täna üle lasi. Vahepeal mainiti ära, et ühes seltskonnas ta pidi koguaeg naeru teesklema... Ma lihtsalt tahtsin teiega seda sheerida. Nüüd kujutate ehk paremini ette minu idülli ja mõtteid. Viisin teid kurssi :)

Ja... PS! Parimat sõbrapäeva teile !

holyshit! Ma jäängi vist kodukanaks. Viimasel ajal lihtsalt ei satu ega viitsi minna kuhugi peole. Jube! Mul endal ka kahju endast. Tahaks sama moodi pidutseda nagu orkuti piffid. Hiljem pilte üles laadida ja scrapbookis muljeid vahetada. PS! Tegemist ei ole irooniaga - kordan - Tegemist ei ole irooniaga! 

Tegelt ka! Täna oli võimalus minna hookahsse ja kuhugi maja peole. Juba olime valmis minekuks, kui suutsime Annuga ümber mõelda ja jube tähtsaid põhjuseid välja tuua, et miks mitte minna. See kõik toimus umbes viie minuti jooksul (mõte minna, helistamine, organiseerimine, mõte mitte minna) :

Joanna says:
 tahaks ka rõvedalt pidu panna...
 nagu nad kõik panevad *hahhaaahhaha*
annnu says:
 ja pidu tahaks ka panna
Joanna says:
 kõik käivad noortepidudel joomingutel ja värki *hahahahhahaa*
 ma pole üldse selline *hahahhaa* endal ka kurb *hahahah*
annnu says:
 tahad arnoldi , krisi j afredi ja maurise ja martiniga jooma mnnna ?
Joanna says:
 kurb
 hahaha
 millal? kohe 
annnu says:
 jap
 nad on maurise ema juures ja siis lähevad hookahsse ja siis peole kuhugi
Joanna says:
 mmmmmm
 hui?
 ohh
 aga
 ohh
 läheks?
 tahaks ka vahelduseks sellist hullu möllu ja värki
annnu says:
 mm, oota, ma helistan , küsin kas võib ?
Joanna says:
 mhmh
* läheb mööda minut*
 Joanna says:

helistad?
annnu says:
 mhmh
Joanna says:
sest noh ma suutsin vahepeal juba ümber mõelda...
annnu says:
 ma ka

Eino... Mis ma oskan kosta? Vägagi stabiilsed oleme. Sellegi poolest otsustasime, et järgmine reede, peale moeshowd (19. veebruar, kell 19.00 32. keskkoolis), lähme kasvõi NIMETASSE! Mul kama! Mina tahan ka vahelduseks olla see orkuti piff, kes õlle lõhna ning panda silmadega hommiku vastu võtab, ilma, et mäletaks möödunud ööd. That's the promise I make! ! !

Tänase ning eilse päeva võtsin vastu õmmeldes. Või noh... Suurem osa ajast Annu õmbles. Mina tegin käsitööd. Tikkisin ja niisama kasutasin igalpool superatacki. See on superlux asi! Hetkel järan selle superliimi jääke oma näppudelt. Jube lahe! Reedel paneme isegi modellidele seda pähe !

okei... ei pane!

Küsimus: Kas Rocca'al'Mare solaariumikeskus Päikesekiir kasutas oma reklaamiklipis danceacti tantsutüdrukuid?

Vastus: Ei.

Miks?

Tõesti... Miks? Nad oleks sinna suurepäraselt sobinud. 

Muide - Rocca suured ekraanid on viimasel ajal kasulikuks osutunud. Üsna tihiti kujutan endale ette, et tegemist on legendaarse autokinoga. Mind isegi ei heiduta see, et kuue minuti jooksul näitab seal viite erinenvat reklaami. Poole tunni jooksul kulub pähe nende esitamise järjekord, rääkimata sõnadest ja muusikast.

Küsimus: Mitu nimekat näitlejat võis märgata filmis ,,Valentinipäev´´ ?

Vastus: 17-...

Miks?

Andke andeks. Filmi jälgimine läks raskeks juba viie peal. Seitsmeteistkümne juures oli mul kõik sassis. Asi on lihtsalt selles, et mängu tulid kordustelegalsed, keda olin filmi alguses juba märganud. Jube raske! 

Vahepeal käisin Rootsis ... söömas. Rootsis ma küll otseselt ei söönud. Laevas pigem. Tegin paar ostu ka. Igast värke. H&M ja niisama Gina Tricot on suured sõbrad. Endal hakkas ka paha praegu, et ma seda tunnistasin. Jube! 

Tegelikult on nii palju teha aga ikka ma istun ja mõtlen, et kuradi igav on. Ma lihtsalt ei jaksa ennast kätte võtta ja näiteks nõud ära pesta, raamatut lugeda, archicadi programmi harjutada või koeraga välja minna. Selle kõige targa asemel kuulan muusikat, passin terevisiooni ja vaatan, irve näos, toas asetsevaid pildiraame, mille sees on üpriski humoorikad lapsepõlve pildid. Jube! Endal ka naljakas. Igatsus on suur ja homne Rootsi minek ei tundu üldse nii lõbus, kui nädal tagasi. Kõigele lisaks lendasid kõik lootused taaskord vastu taevast. Mille nimel siis üldse praegu viitsida ning midagi tarka teha? Arvan, et võin endale lubada sellise mõttetu päeva. Lahe on see, et viimased postitused on olnud päris segased. Enamus lugejaid ei mõista, mida ma nendes öelda tahan aga... mul läheb see periood varsti üle. Ma luban! Pean ju oma juuksevärvi tujudega kokku sobitama. Ega ma ilmaasjata ennast emoks ei värvinud. Ja kes kurat üldse sööb punapeedi pirukat? Palun kirjutadage kommentaaridesse, kellele selline kahtlane asi maitseb. Terevisiooni kokad teevad pidevalt mingeid ime leiutisi. Jube! Muidu trennis läheb mul suurepäraselt. Super hästi tuleb välja ja Birgit suudab alati mu tuju nii heaks pöörata. Hea on, kui selline inimene on olemas, kellega paar korda nädalas kokku saada ning maailmaasjadest rääkida. Ta on lihtsalt nii positiivne ja hea, just nimelt hea, inimene. AHHH! MA EI TAHA ENAM EMO OLLA JU ! Lõpetame selle nalja nüüd ära :D !!!

http://www.youtube.com/watch?v=WmZzp-iISM8&NR=1

okei. Mõtlesin ümber. Minu elu on tegelikult päris ilus.

Ma ei tea, mis mul viga võib olla. Midagi imelikku on toimumas. Mõtlen pidevalt sellele, et kui hea võiks kõik olla, kui ta ei oleks teinud kunagi, paar aastat tagasi, nii suuri vigasid. Kurat küll! Vaatan internetist inimeste pilte ning nende blogisid ja veendun aina rohkem selles, kui hea võib kellegi elu olla. Kuidas avaneb võimalus saada nii edukaks? Birgit kord ütles, et energiliste ning positiivsete inimeste puhul kehtib reegel, mis ütleb, et ühel hetkel jookseb kõik kokku... kas siis minutiks, tunniks või hoopis nädalaks. Mõnel juhul isegi aastateks. Jooksin täna paarikümneks minutiks vannituppa ja... lihtsalt... uuh! Enamasti see aitab, kui elad kõik välja aga täna ei läinud miski paremaks. Jube ! Midagi tegelikult polegi viga. Narr on mõelda, et mõningatel on lood palju hullemad aga mina ikka vingun. Sellegi poolest arvan, et mul on see õigus! Lihtsalt... kuidas ta saab teha mulle nii? Jälle! Iga aasta, absoluutselt IGA AASTA! Tegelikult ei põe ma sellepärast, et allakäik on olnud meeletu. Inimesed vahel juhtuvad hämmastunult küsima, et kuidas sa nii... hästi sellesse suhtud? Ma ei tea. Ju ma siis ei mõtle sellele igapäevaselt aga, kui ma näen, kuidas asjad hakkavad vaikselt hästi minema ja siis ta ikka ei suuda end kokku võtta. Paariks kuuks! Nahhui sa teed meile nii? Nahhui sa mõtled ainult enda peale? Olen ilmselgelt jõudnud puberteedi kõrgikka, et nii mõtlen ja kirja panen. Minu puhul lihtsalt on nii... viimased päevad on olnud liiga head. Olen saanud liiga palju naerda. Just hiljuti mõtlesingi, et vot kui hästi kõik välja on tulnud. Kuratküll! Ära sõnusin!

Lisaks sellele juhtusin täna Kerstiga pikalt rääkima. Jõudsime järeldusele, et lõppude-lõpuks elame iseendale. Eilne õhtu oli ... vaheldusrikas ja veendusin mõningates uutes asjades.

Sünnipäeva päevad olid sisukad. Priiduga sain kokku, käisime söömas ning õhtul sattusime kadrioru parki jalutama. Annuga istusime minu pool ning jõime šampust. Peagi oli Annuška üpriski purjakil. Hiljem leidsime end öösel mäki drive-in'st ja tekitasime rocca ette autokino. Pidu minu pool oli kift. Tüdrukud olid vaimustavad ning nalja sai palju. Carmeni pool saime uued sõbrad, kellega haabersti mäkki jalutasime ning kella kolme ajal öösel avastasime end Mari, Minna ning Annuga minu poolt voodist kartulisalatit ja kooki õgimast.  

Ja Mari ning Minna kingitud mehed -

Sa oled nii vale inimene. Suudad mu tuju nii nulli viia, kui ma sinu ja sinu ütlemiste peale tulen. Peaksid mõtlema rohkem enne, kui midagi ütled ! Arvesta teistega ning lõpeta kadetsemine. Saa suureks ning lõpeta lollitamine !

Kindlasti olete filmis näinud, kuidas meeleheitel ning depressioonis naised söövad lootusetult suurt kooki lootes, et see viib kõik mured minema. Täna juhtus minuga samamoodi. Ühel hetkel avastasin end rätsepistes voodi pealt, taldrik koogiga ees. Jube ! Õde isegi naeris.  

Oeh. Sain endale natuke vaba aega. Ärkasin kell pool seitse. Isa võttis mind peale ning sõitsime office'sse. Nii ilus hommik on ... jube! Pole ammu hommikul vara ärganud ja linna poole sõitnud. Igatahes... siin on selline chill õhkkond. Isa tõi mulle saiakesi, mis kusjuures olid jummala soojad. Tegin endale teed ja jäin ootama, et arhitektionuga kokku saada. Meie väike kursus kestis kaks tundi. Ta tõmbas mulle arvutisse hullult vägeva programmi. Midagi simsi laadset... aga noo, ma olen alles laps ka. Seostan vägevaid programme arvutimängudega. Projekteerisin maja. Selline - neli seina, üks aken, üks uks ja katus. Päris VÄGEV maja tuli!  Programmi haare on tohutult suur. Sealne akente valik on suurem kui hiina rahvastik. Rääkimata ustest, seina materjalidest, objektidest - põõsad, lauad, toolid jnejnejne. Nüüd ma hakkan vaikselt seda programmi õppima. Selle keerukust võib seostada fotoshopiga. Järgmine tund võtame käsile konktreetselt selle projekti, mis mulle projekteerida anti. Seniks aga istun arvutis ja pusin omaette. Nüüd istun siin samas kontoris. Panin üle toa mängima moby, sest nii vägeval helisüsteemil ei saa lasta raisku minna. Kella neljaks lähen juuksurisse. 12 pidi Birgitiga trenn olema aga kuna koolitus venis oodatust pikemaks, siis coralisse ei jõudnud. Näitan teile nüüd ilusaid pilte mu tulevasest kodust... ja...