Lugu sellest, kuidas minust (kolmveerand) vegan sain.

Mõni aeg tagasi komistasin artikli otsa, mis lahkas tõsise akne tagamaid. Näitena oli loosse toodud keegi kena neiu, kes kannatas räigete näonahaprobleemide all. Ta otsustas lõigata teadlikult oma menüüst välja kõik loomse kõrvuti gluteeni ja suhkruga.

Ehk võime juba arvata, mis temaga juhtuma hakkas... https://www.instagram.com/asprinkleofhealthandbeauty/

Minu näonahk hakkas uuest aastast järjekordselt hullu panema. Ei midagi nõnda räiget aga nagu ikka tunduvad endale kõik probleemid alati 100 korda hullemad, ja kindlasti nähtavamad. Kui ma maikuu alguses Milaanost tulin ning end pitsast, pastast, gelatost ja veinist lõhki olin söönud, oli minu enesetunne olematu. Nii otsustasingi isegi toda veganismi versiooni proovida, kus hoidsin eemale ka suhkrust ja gluteenist.

Tegelikult polnud see midagi keerulist, sest ega ma Belgias piima ega liha suurtes kogustes tarbi. Viimase hinna ja kvaliteedi suhe on siin naeruväärne ning isegi kõik kohalikud teavad väita, et supermarketites müüdav liha pole just kõige etem. Ja no... Belgia piimast olen ma juba kirjutanud. Nii ma guugeldasingi alternatiive, pöördusin aegajalt Sandra poole Kohvikus pakutavate retseptide uurimiseks ning avastasin enda jaoks Brüsseli mahedaid toidupoode. 

Minu parimateks sõpradeks on saanud pisike smuutimasin, milleta ma enam ei oskaks; Alpro sojapiimatooted; zukiininuudlid; melon; hummus; läätsed; ja rosina-pähklisegud. Peamiselt söön püreesuppe, kookospiima ja karriga valmistatud wokke, meeletutes kogustes smuutisid, salateid ja B12 vitamiine. Minu magusaisu rahuldavad puuviljad ning need vahvad batoonid, mille sisalduses on ainult datlid, kookoshelbed, chia seemned jne. Gluteenist on mul tänaseks jumala kama kaks... väljaarvatud pitsast. Ma teeks ükskõik MIDA, et ühte korralikku pitsat järada... mmm...

Rääkides millest ma puudust tunnen... muna ja croissantid... (ma pean üllatavalt kaua mõtlema sellele praegu...)... ja ehk võib-olla ka ühest heast, soojast ja värskest, Belgia vahvlist. 

Mõned ehk juba teavad, et oma rännaku poolel teel sattusin ma Andreaa juurde, kus meile pakuti errriti head liha ning ma võtsin üheks tunniks oma vege-elust pausi. Aga see oli ka ainus kord! Ei taha küll kedagi šokeerida aga sõidan nüüd kohe-kohe Eestisse ja tähistan Jaanipäeva nagu õige eestlane - šašlõkki süües. Küll aga tulen juuli keskel Brüsselisse tagasi ning jätkan kohe kindlasti oma teed full-on veganiks saamiseni. 

Minnes tagasi minu näonaha juurde, siis ma pole märganud erilisi muudatusi. Natuke ehk on siledam ja säravam. Võib-olla võtab see kauem aega? Küll aga oli minu enesetunne (ja enesehinnang) möödunud kuu jooksul kõvasti etem. Tundsin end õnnelikuna.

Note: kui lame on igakord kohvi ostes küsida: "Ice coffee with SOY MILK, please!". Tunnen, et olen nüüdsest üks nendest klientidest...

Võlu vaikuses

Pühapäeval, kui ma vähesest uneajast hoolimata end siiski linnatänavatele ajasin, koperdasin kogemata südalinnas tundmatule tänavale pargi kõrval. Majade vahel jalutades ei saanud ma päris täpselt aru, mis värk on, sest miski nagu oli aga samas ei olnud kah. Mul võttis hea paar minutit end mõistma panna, et ma jalutasin vaikuses! Ma kuulasin vaikust! Ei kostunud sinna automüra, rääkimist, koerade haukumist või kerjuste kerjamist... kuulsin vaid linnulaulu ja tuules kohisevaid puid. Jäin tänavale seisma. Lõpuks istusin äärekivile. Lihsalt olin ja kuulasin. 

Mis asi see veel on ja kuidas ma alles eile avastasin, et olen tundnud puudust vaikusest?

Hiljem õhtul, kui ma lõpuks end tollelt äärekivilt koju olin vedanud, püüdsin aken avatuna magama jääda, sest meil on siin endiselt keskmisest kuumem. Tavaliselt on see üsna keeruline ülesanne, sest minu tuba on tänavapoolne ning liiklus Molenbeekis tihedam kui Hobujaama ristmikul. Küll aga olen saanud meistriks lärmi eiramises (Bram kinkis mulle kõrvatropid), või vähemalt nii ma arvasin. Ühel hetkel hakkas meie maja ümber tiirutama helikopter. Ma ei tea, kas asi oli selles, et see oli nõnda madalal või nad olid lihtsalt peast soojad, aga ma pole kunagi midagi nii valjut kuulnud. Sama hästi oleksin võinud tol hetkel Lauluväljakul Rammsteini konsterdi keskel madratsi maha visata ja teki all põõnama hakata. Lootusetu. Kolisin Brami tuppa ümber ja hoidsin pöidlaid, et noormees ei kavatseks poole öö pealt siiski koju tulla.

Brami ei tulnud ja magasin nagu beebi.

Lapsepõlves asus mu magamistuba teisel korrusel. Ei olnud paremat teraapiat, kui vihm vastu plekkkatust potsatas ja mina selle saatel magama sain jääda. Suvehommikutel ärkasin tihti seepeale, kui isa vuristas õues muruniidukiga ringi, ja talvel ajas mind nädalavahetusteti üles, kui ta allkorrusel kaminasse tuld tegi, pistes ajalehe otsast põlema ja tehes tollega tuult küttepuudele, et tuli paremini külge hakkaks. Need helid ei häirinud mind kunagi. Kobisin heameelega kell kaheksa hommikul voodist välja, et paljajalu värskelt niidetud murule kes teab mida tegema minna või siis kaminatule ees diivanil laupäevahommikusi lastesaateid vaadata ja isa valmistatud masinavõileibasid nosida ning pisut liiga suhkrust kibuvitsateed juua. Ta imestas alati, et kuidas ma nõnda vara ärkvel olin ning teadis väita, et laps on isasse - varajane ärkaja!

Valjul ja valjul on vahe. Ehk kaotab siinkohal minu objektiivsuse melanhoolsus, aga ma pole kunagi varem igatsenud nõnda tungivalt millegi nii koduse ja kindla, ent vaikse ja looduslähedase järele. Lendan järgmisel kolmapäeval mõneks ajaks Eestisse ja kavatsen jahtida nui neljaks vaikust. Mõte suvisest Saaremaast... või Haapsalust... või isegi kesklinnast Tallinnas, paneb mind muigama. 

Tahan kodusesse vaikusesse.

Pildid klõpsasime aprillis, kui me Korstnas Itaalia toitu nautisime (ning mina natuke lolli mängisin).

Ristikheina Kohvikus

ERM'is Tartumaad avastamas

Kadriorus NOP'is

Even the hardest puzzles have a solution

Täna on Brüsselis vihmane. Seekord ei tee ilm mind isegi õnnetuks. Vastupidi. Pigem tikub ligi mingi suuremat sorti melanhoolsus, ja see pole sugugi kurvavõitu emotsioon.

Ma pole viimasel ajal just palju üksi aega veetnud. Viimased kaks kuud on olnud meeliülendavalt vahvad ja emotsionaalsed. Olen saanud veeta aega koos heade inimestega ning see õudusunenäona tunduv üksindus, mida siiani nii väga kardan, on jäänud tahaplaanile. Püüan tänaseni mõista, miks ma nõnda kabuhirmus läheduse järele tikun.

Ajaloo kõige edukam uurimustöö, mida viivad tänaseni läbi Harvardist pärit teadlased, tegi kindlaks, et ühe keskpärase mehe pika eluea saladus on kuuluvustunne ja lähisuhted. Tänaseks 75 aastat kestnud Grant Study annab meile selgelt märku, et nii lihtne see ongi – armastus on see, mis tagab õnneliku ja täisväärtusliku elu.

Viimased paar kuud olen andnud endale mõista, et karjäärist ja justkui suurest janust välismaa järele ei piisa. Võib-olla pole minu töö emotsionaalselt piisavalt toitev, võib-olla olen ma lihtsalt hale, aga ma ei taha enam igatseda igal esmaspäeval taaskordse reede järele.

Kerli Sosi pani mind eile mõtlema. Ta postitas Instagrami pildi pruutpaarist ning lisas foto alla kommentaari, kuidas kõige õnnelikum inimene on see, kes ei tea absoluutselt, mis nädalapäev täna on. “Nii ma täna igatahes arvan. On laupäev, pühapäev või esmaspäev - sel pole tähtsust. Kõik päevad on ühesugused. Fotograaf on olla ikka marukift!”. Mitte, et ma seda varem kuulnud poleks... Lihtsalt esimest korda elus tundsin end puudutatuna.

Niisiis ma võtsingi kätte ja panin kõik pusletükid kenasti kokku, et lõpuks tervikut näha, täpselt samamoodi nagu antud postituses – lõik lõigu haaval. Tean enam-vähem, mida ja kus ma seda tahan. Ja nüüd on ju hoopiski lihtsam tolle suunas liikuda, kas pole? 

Pildid ja meigi tegi multitalent Helen Marts isiklikult.