Ilusad ideed... mis?

Kaks päeva kooli ei jõudnud. Võtsin tuimalt enda kasutada paar vaba päeva ja kusjuures ma ei istunud tühjalt kodus. Eile õmblesin Sandrale lumehelbekese seeliku, valge ja puha tüllist. Peagi selgus, et jõulupidu jääb siiski ära ning seelik on asjatu...
Täna hommikul jalutasin linnas, üksi. Ilus on see vanalinn. Ootasin Sandrat, kes läks Harry Potterit kinomajja uudistama. Jõudsin käia Evald Okase näitusel. Vana on juba 95. aastane. Tubli mees! Uksest väljudes tundsin, kuidas minu kunstiinimese ego tõusis troposfäärini ja selle hääbumise vältimiseks hüppasin läbi Nunordikust. Seal olles meenus, kui vägeva poega on tegemist. Soovitan teil kõigil oma jõulukingid sealt hankida - eestimaine, omapärane ja kõigele lisaks väga väärt kaup! Kolasin läbi absoluutselt kõik võimalikud poed ja valisin välja endale kingitusi. Ilusaid asju, meie kõigi kahjuks, on palju. 
Õhtul istusin Annuga Revalis. Tellisime kolme erinevat sorti kooke, rääkisime äriideedest, õpingutest, üürikorteritest, rahast - kõigest olulisest. Jalutasime hiljem mcflurryni ja siis kuulasime ipodist vanu laule täis mälestusi. Harju tänava uisuplatsil mängis Michael Jacksoni menulaul 'smile'... Ilus laul on, kuulake järgi.
Sain oma uue tunniplaani. Reedeti on kool kella üheni. Lõbus on see elu. Täna ärkasin sõnumi peale, mis ütles, et haridusministeerium kandis kontole õppetoetuse. Elagu Tallinna Tööstushariduskeskus...(meil on 16. detsembril üüberis jõulupidu... muhahhaha)


Jõulud on kohe siin ja kas see mitte ei tee meid kõiki õnnelikumaks?

Olin täiesti ära unustanud väljas käimise. Kust otsast mina pidin mäletama, et kõnniteedel nii kuradima raske ja libe liigelda on? Jalutasin eile külapoodi ja tagasi pool tundi, tibusammudega. Ausalt! Ebanormaalne... aga nüüd ma lähen välja ja harjutan edasi. Mul on vaja mainet hoida...

Nädal on kiirelt läinud ning olen vahepeal paar korda kinno sattunud... Annan teilegi teada, mida näinud olen!


Desert flower on kolmest hiljuti nähtud filmist vast kõige rohkem hinge pugenud. Tegu on tõesti sündinud looga modellist nimega Waris Dirie. Meeletult köitis kõige juures see, et filmis mänginud näitlejad olid mulle täiesti tundumatud... või noh, enamus neist. Kõik tegelaskujud olid teineteisest nii erinevad, hästi esile toodud. Ai, aga üks häiriv pisike asi siiski oli ... paarkümmend minutit enne lõppu jutustas Waris ajakirjanikule päevast, mis muutis tema elu. Nimelt nagu mõned kuulnud on, siis põlisrahva seas levinud traditsioon naisi ümberlõigata. Seda ei tehta seal kliinikutes, maskid ees ja sanitaarsus kuubis... eiei, kohale tuuakse kohalik külamutt žilettiga, kes seal samas kivi peal kolme aastasel tüdrukul kliitori ära lõikab ning siis kõik tagasi kinni õmbleb. Ühesõnaga - mul hakkas natuke paha aga see ei loe ! Ma ei taha ette rääkida... minge palun vaatama! Tegu on tõsiselt siira ja väärt filmiga, kus ei tea, mis lõpp tuua võib. Peaosas oli hetkel orbiidil olev supermodell Etioopiast pärit Liya Kebede. Ei tea mina, kuidas ühele modellile slash näitlejale slash emale slash advokaadile nii palju antud on... Minge ja vaadake, rahast kahju ei hakka!

Liya (osatäitja) ja Waris

Liya, Waris ja Soraya ( mängis Warist 12 aastasena)

Teisipäeval tähistasime Priiduga elu ning selle puhul oli hirrrmus suur tahtmine kinno minna. Hoolimata tõsiasjast, et midagi enneolematut ei jooksnud, ei lasknud me endid heidutada ning läksime vaatama - 'YOU AGAIN'! Oeh jah... ei tea. Mind kohe üldse ei tõmba need Ameerika kommertsfilmid. On olemas erandeid aga see ei kuulunud nende hulka. Filmi juures oli kõige põnevam Betty White ja kuri peategelane nimega Joanna...

Täna oli elu parim päev, sest sain kõndida kinomajja - käed värisesid, närv oli sees, ärevus, rõõm, pisarad - HARRY POTTER ! Jah... tegelikult läksin seansile väikese eelarvamusega, sest tegu on siis part 1-ga ja nagu me kõik teame, siis esimesel osal on alati ka part 2 ning esimene osa lõppeb peaaegu, et alati liiga ootamatult ära. Ütlen, et see on film, mida peab igaüks nägema. See on, jumal hoidku, osa meie kultuurist ! ... kõik kõlas vägagi fanaatikuna praegu. Igatahes, filmi vaadates mõtlesin sellele, et alles olid Ronald, Dan ja Emma väikesed titad. Tänaseks on nad Harry Potteri selja taha jätnud.

Tegu on ühe toreda filmiga, kus on olemas kõik vajalikud asjapulgad - natuke huumorit, tsipa rõvedust, ärevust...

Peale väsitavat, surmavat, peaaegu, et pisarate rohket esmaspäevast praktikat, suundusin koju ning läksin magama kella kuue ajal, mis on tegelikult normaalne. Ebanormaalne osa selle kõige juures on, et ärkasin ehmatusega teisipäeva varahommikul kell veerand seitse. No, vot see oli küll see koht, kui sa ei saa elust mitte midagi aru. Sisemine paha mina usub, et Sandra toppis midagi bolognese sisse aga kes teab? Ma uurin selle peale kooli järgi. Bologneset on natuke järele jäänud.

Varsti kirjutan siia oma viimasest möödunud nädalast. Ma lihtsalt ei taha üldse neid kuivasid nõmedaid piltideta postitusi postidada...postpostpost :)

Vahel mõtlen (loodan), et küll oleks kipa, kui saaksime oma mõtted pildina välja printida ja neid vaadelda... pikalt vaadelda ja kõik tükid kokku panna

Kui masendav võib elu tunduda siis, kui lähed poodi, et osta oma viimase raha eest makarone ning tagasi koju kõndides, pakil põhi alt ära tuleb ning iga viimnegi makaron teele maha kukub? 
Elu on imeline!

Järgmine aasta läheb elu põnevamaks. Antud juhul pean ootama kedagi, kes tuleb tagasi alles veebruaris. Täna tulin koju ja terve elamine haises sibula järgi - ilmselt tegi ema enda juustele sibulamaski ! Tulge külla, tunnete isegi suurepärast hõngu. Reede on aga mina olen kodus, üksi, jälle, raha pole, midagi pole, kõik on otsas, otsas, otsas...

 Need on lihtsalt ilusad pildid aga muidu oli kõht tühi ja siis mõtlesin, et uuriks, mida ma teeksin süüa siis, kui mul külmkapis palju süüa oleks...
 ... ning nüüd märkasin, et tegu on ainult magusate kookidega ...

Kirjutan ruttu oma nädalavahetusest enne, kui endal meelest läheb - väga ei viitsi aga no jah...

Reede oli ilus päev. No oli üle pika aja üks ilus päev, sest hommik algas eesti keelega, mis pimbib tuju alati lakke. Ärkasin Priidu kõrval... ja kohe üldse ei tahtnud tegelikult ärgata.

Peale kooli läksin ostsin oma kasuka ära, peale mida suundusin givenchysse, kus üks imearmas neiu jagas nippe mulle sobilikust, kasulikust ... Meik kujunes uskumatult ilusaks. Istusin seal nagu väike laps. Mulle anti kätte pudel õunamahlaga ning sülle pisteti kauss šokolaadikommidega. Peale kõike meeldivalt, kingiti kinkekott, mille sees oli palju-palju-palju toredaid kingitusi.

Kell seitse läksin Priiduga kinno vaatama komöödiat *Due date*. Seansi ajal kippusin paar korda mõtlema, et kas see ongi see kaua oodatud menu? Aga millegi pärast, peale filmi, olid muljed laes ning üldkokkuvõtteks võin öelda, et tegu on suurepärase filmiga. Naljakas oli see, et filmi vaadates valasin, rohkem kui kord, pisaraid... aga no kellele ei avaldaks muljet Robert Downey Jr. ? Ja teine mees, see armas väike karvane sell, oli riidesse pandud uskumatult vägevalt.  Kinosaalis põrkasime kokku Fredi, Siimu, Kristjani ja Heleniga, kes istusid meist üks rida taga...

Seansi lõppedes, sain kokku emaga, kellega ostsime virus toimunud ostuöölt Sandrale saapad. Kella üheteist ajal jalutasime Priiduga mööda vanalinna, otsides kohta, kuhu maha istuda ja ajal lennata lasta. Lõpuks olime vapsjee spontaansed - leidsime raekoja platsilt Kehrwiederi, kus olid õues lauad - ladudadel küünlad, pleedid... idüll noh! Tellisime mõnusa kakao (mis, kusjuures, oli väga-väga hea) ning tee ja istusime välja, et jälgida reede õhtust mõllu. Arutasime sünnipäeva plaane ning olime niisama ilusad... ja siis hakkas vihma sadama. Tellisime takso ning Kadriorgu jõudsime kergelt ühe ajal.

Laupäeval kolasin emaga ringi. Õhtul pidin kokku saama Annuga aga ei saanud. Selle asemel emotsesin kodus, kuni lõpuks Priit mulle külla tuli - see oli kolme ajal öösel.

Pühapäeval ärkasime enne üheksat, sest Sandra tuli koju ... Baloust vist?! Jalutasime mööda linna ning läksime Kadriorgu hommikust sööma. Peagi otsustasime, et ühineme Mari ja Kristjaniga, kes kavatsesid niisama linna peal kolada. Õhtul maandusin Kadriorus, kust täna kooli läksin.

JESUS, kui pikk postitusi tuli! Ma küll üritan vältida neid aga...

Kurb, kui pahameel on suur ja ei ole kellegi poole pöörduda, kellega koos olles unustad kõik halva, kes muudab su tuju heaks, kes on alati olemas - 24/7

MUL ON NII IGAV, ET LÄHEN KOHE JA HAKKAN ÜKSI VANALINNAST SÕPRU OTSIMA! ... ei, tegelikult... ma peaksin Annuga kokku saama aga see pole veel kindel, sest enne lõbu ja siis töö - Ann käis Pariisis. Nüüd peab ta tööd tegema ning õppimisega järgi jõudma.

Periood on läbi... fuck yeah! Natuke närvis ma olin, natuke kuri ma olin aga nagu eesti keele õpetaja ütles - elu oleks igav, kui kõik hästi oleks. 
Reede on ilus päev, ja veel ilusam õhtu ja veel parem on homne hommik, kus ma võin magada nii kaua, kui süda ihkab.

ja... btw - ma ei puudun see nädal mitte ühtegi korda koolist. OMG!

Annuga rääkisin ka täna. Ta oli Saksamaal lennujaamas, teel koju. Väike nukker Annu... aga tea - Eestis olen ju mina! Väike kääbik nagu ma olen. Juhei!

 Nimetan ennast tolerantsi armastajaks. Ei meeldi mulle vinguda asjade üle, mida ei saa muuta ja vahel, kui tõesti tahan iriseda, siis esmalt piilun iseendasse... ehk leian sealt torisemise põhjuse ? Kool on üldiselt täis õpilasi, kes leiavad järjest põhjuseid, miks nende kontrolltööd kahed on või miks õpetajad ühtesid laovad - nimelt on õpetaja üks nõme vastik mõrd, kes ei oska õpetada. Oi, kuidas mulle meeldib vastu vaielda. Õpetajates pole kunagi viga olnud. Õpilased peavad ise aru saama, et neis endis on peidus viga.

TÄNA sain esmalt öelda, et viga pole õpliastes. Olin nii närvis, et nutt pressis silmast välja. Meie klass on tegelikult täis uimerdajaid, kes praktikas oma töid õigeks ajaks ära ei vii. Mina ja paar tüdrukut veel oleme alati õigeks ajaks õmblused valmis saanud ning täna olime graafikus nii ees, et tegime järgmise perioodi töid... tore, mis? Aga... kolmed on ikka hinnetelehel! TÄIESTI EBANORMAALNE! KOLMED, järjest tulevad kolmed, KÕIK on kolmed. Teen absull kõik tööd ilusti ära. Annan tööle endast parima võimaliku kvaliteedi, mida saab üldse anda läbi kiire graafiku, õpetajate sõimu või klassiruumi lärmi. Nagu ennist mainisin, on klassis paar inimest, kes tegid täna tunnis septembrikuu töid. Ja siis lähevad nad õpetaja juurde, kes paneb neile kolme - täpselt samamoodi nagu ta mulle, kes ma ÕIGEKS ajaks, kuu aega tagasi, oma vägagi kvaliteetse töö ära andsin.

Õpetaja ütles, et ta ei saa panna paremaid hindeid. Millises mõttes? Me ei saa võrrelda esimese kursuse töid neljanda kursuse omadega! Sama võrre - esimeses klassis pannakse lastele lugemise eest kolmesid ning põhjuseks tuuakse, et näed - neljanda klassis poisid loevad teist ju 50 korda soravamalt! Me oleme õmmelnud 6 nädalat, need õmblusmasinad on peast soojad. Nii kiired ja nii keerulised ja sellega PEAB arvestama tööde hindamisel, raisk!

UUH!