Tänasest tagasi paar päeva...

Reede...

Kinos... ja vaimustav Mozza, mis just eile avati. Kirjutaksin sellest pikemalt aga mul puudub jaks.

Neljapäev...

GRIND, minu pool väike reiv, enne veel käisin isegi trennis. Oi, kui vahva!

* Käisin korra ära ja juba arvutati mind pildilt maha :( *

Ja siis midagi vanemat ka...

Kunagine varasügisene chill Number 9's. Oi, kuidas me elu nautisime!

 Ning meie legendaarne hommikusöök Revalis.

A, ja vahva neljapäev oli, sest kui sa oled otsinud saapaid tuhat aastat, need poes kinni pannud ja neile järele läinud ning selgusele jõudnud, et praktikant on need maha müünud, siis tahaks ikka nutta küll, sest ma käin vihma käes paljajalu. PLUSS - ostan koti, tulen koju, avastan, et ostetud asi on natuke ribadeks - seest vooder katki, eest rihm puudu. Õnneks sain asjad ümber vahetatud  ning ei pea enam kilekotiga koolis käima ! (ha-ha). Mina ei taha enam kaua-kaua-kaua poodides asju otsimas käia eriti, kui midagi on kiirelt vaja aga just seda õiget kusagilt saada pole.


Homme saab pildistama minna ja siis on nädalavahetus korda läinud. Ma nüüd magama, sest väss sööb mind elusalt. 

On ju tegelikult naljakas, kuidas inimesed juhtunut või konflikti edasi rääkides kõik enda kaitseks ja kasuks jutustavad. On ju nii? Sellised olukordi on ette tulnud. Eks? Aga samas nüüd mõeldes enda peale - kes ei oleks seda teinud üks-kaks korda? Enesekaitse on lubatud aga ausalt palun. On ju tobe matkida teist ja toppida talle sõnu suhu, mida ta pole tegelikult kunagi öelnud või siis kasutada neid samu ütlusi, muutes lause ehitust, mille tulemuseks on negatiivsus ning kõik hea sinu kasuks. Mõistad?
Vajame ju inimesi, kellega suheldes tunned, et täiesti lõpp - ta on lihtsalt super! Temas pole ühtegi viga, mis mind häiriks. Taolisi sõpru leidub üks tuhandest. Oluline on jääda iseendaks ja kui see ei sobi, mis siis üldse sobima peaks? 
Minu õnnetuseks olen viimasel ajal pidevalt ennast jälgima hakanud, kardan välja öelda asju, mida ma ju mõtlen aga igaksjuhuks ei ütle, sest äkki see rikub minu mainet või muudab minu suhet tolle inimesega. Ja nüüd jõudsin järeldusele, milline on ideaalne inimene minu kõrvale - ta peaks olema nagu mu ema - tunnustab kõike, mis on head, ent samas ei jäta märkamata halba, ent seda äärmiselt diskreetsel moel. Ta teab, et annan endast alati parima ja kiidab mind nii meeletult, olgugi, et mu tulemus ei pruugi suures vaates üldsegi mitte parim olla aga ega see ju ei loe. Loeb see, et ma pingutasin, jäädes iseendaks ja öeldes asju, mida tõeliselt tunnen. 
Olen hea inimene ja soovin ju head.
Selle nädalase deep-postituse lõpetan lausega: Positiivne tunnustus, ausus ja võimalus jääda iseendaks - vot, kui selline võimalus tekiks, lendaksin seitsmendas taevas.

Möödunud kahekümne nelja tunni jooksul olen end kogemata harinud tervisliku toitumise kohalt ning nüüd tunnen, et eestlased elavad meeletult tervislikult võrreldes mõne teise riigiga. Istusin eile Apollos maha ja lugesin toidupiiblit, mille on kirjutanud USA mehike. Hiljem avastasin, et olen varem tema esinemist televiisorist näinud. Raamatus oli väga humoorikalt pandud paika punktid, millega peaks söömisel ja toidu ostmisel arvestama. Näiteks punkt üks: söö ainult toitu, mis mädaneb; ära osta toodet, mida sinu vanavanaema toiduks ei pea (a la hambapastatuubis olev jogurt või leivamääre); ühejalgsed(taimed) on tervislikumad kui kahejalgsed(kana), ja kahejalgsed on tervislikumad kui neljajalgsed(siga, veis, lammas) ja nii edasi, ja edasi, ja edasi ning nagu sellest poleks piisanud - täna hommikul tuli etv2'st E-ainete kohta eksperimendisaade, mis oli suht-koht õõvastav. Siit tuleneski minu järeldus, et olen uhke Eestimaa üle - äärmiselt patriootlik minust.


Aga ei... minu laupäeva õhtu kujunes äärmiselt romantiliseks, kui ma puhtast igavusest kinno läksin ja Sarah Jessica Parkerit imetlesin ning ma ei saanud mõttest ärevust, et peagi jõuab telekasse seks ja linn Blake Lively, Selena Gomezi, Emma Robertsi ja Elizabeth Olseniga. Kadedaks teeb ju.

Loo kohta nii palju, et kui kunagi kinno sattusin, siis ühes filmis väidetavalt Billie Holiday mängis ning laulis seda. Need sõnad meeldisid mulle kohe nii palju, et keset seanssi võtsin välja telefoni ja salvestasin sinna fraasi laulust ja koju tulles otsisin youtubest välja. Bees do it, LET'S FALL IN LOVE! *Kas pole mitte 30'ndat minust? (Ha-ha)*


Aga need neiud väärivad jäädustamist !

Ja mina endiselt oma Marchesa vaimustusega. Arvatavasti-kindlasti, kui oleksin moedisainer, siis just sellist loomingut ma toodaksingi. See on ... äöäüääööö... imeline!!!

 A, tsipa Mulberry't ka koos kahtlaselt suurte soengutega. 

Teate, mis ma mõtlesin? Mõtlesin, et tahaksin elada pikka-pikka aega üksikul saarel. Ei ole veel otsustanud tähtsate asjade üle nagu näiteks kellega, ja kas üldse kellegagi, ma seal olla tahaks. Minu jaoks on nii oluline omada aega iseendale. Pidev pushimine kellegi teise pärast imeb välja viimse energia ja viimane asi, mida teha tahaksin oleks kedagi altvedada või solvata või endas pettuma panna.. Okei, tuleb tõdeda, et vahel on see pushimine hea ning kasulik ja keegi tark ütles, et efforts has to be made aga... hiljuti avastasin, et mul käib võitlus iseendaga peaaegu, et 24/7. Hommikul tirin end voodist üles, teen selle jõupingutuse, et kooli minna. Seal olles kinnitan endale, et ei tohi olla looder, sest muidu jään praktikas maha... pushinpushinpushin. Trennis sama lugu... ma ei jaksa aga ma tahan! Õppimisega või hambaarstiga on asjaolud veel hullemad. Need hirmutavad minust sisikonna välja aga vot, võtan end kokku ja teen selle jõupingutse. Päevast-päeva võitlus iseendaga. Annan endast ju kõik oleneva, et olla suurepärane sõbranna või ideaalne kaaslane aga vahel lihtsalt on seda puhkust üksinda vaja. Üksi olemine mõjub mulle kui kvaliteetne šokolaad - kas pole mitte hea võrdlus?! Minu jutt tuleneb vast sellest, et pole puhanud möödunud aasta jõuluvaheajast saati, sest meil puuduvad koolivaheajad ning suvel polnud töö kõrvalt muuks võimalust. Loodetavasti saan varsti sõita Eestist eemale ja tulla tagasi heade mõtete, teotahte ning positiivsusega. Loodan siiralt, et jõuate selle ära oodata ning enne mitte kavatsusi nurka visata. SELLE PEALE VÕTAME!


LAUPÄEV OLI KOHUTAV! Käisin väljas... tarvitasime alkoholi. PÜHAPÄEV OLI VEEL JUBEDAM! Esmaspäeval andis veel tundagi. Aga oi, kui uhke ma enda üle olen, et võtsin end kokku ning veetsime kõik koos vägeva öö linna peal. Muidu käisin kinos ka eilä. Filmis lendasid sõnad p*ssy, motherf*cker, c*ck, t*ts. Cool! MIS? 


Minu kavatsused on teie suhtes mõttesse tulenevast paremast parimad ja ainus soov on: THERE WOULD BE PEACE ON EARTH! ... ent peamine on see, et te oleksite õnnelikud... sest olgem ausad - kui maailmas on paar asja, mida ma enim hindan, siis on see söök(ha-ha) ja minu kõrval olevad inimesed. Just! Sa tead, kui sinust räägin... !




Mul pole pilte. Nuux.

Täiega neljapäev ja ma ei tea reede...

Olles aus, räägin kõik ära nii nagu olnud on. Trennis olen käinud palju. Koolis olen käinud palju ja mis siis juhtus reedel? Jätsin mõlemad ära ja olin kella kaheni päeval voodis. Säh! Tegelikult oli neljapäev lihtsalt liiga räige - kool, 10 minutit kodu, trenn, viru, F-hoone ja otsejoones Kadriorgu valgust vaatama. Meid oli õige mitu - vahelduva eduga kaheksa. Tanel Padarit ei näinud, sest kõigil olid vihmavarjud avatud. Inimesi oli üldse metsikult. Naerda sai ka ... vist. Reedel aga ostsime Annuga makroone, millele ma tegelikult tänase postituse pühendangi. Käisime kergelt Vapianost ka läbi. Üleüldse reedene päev koosnes paljustki toidust, mida pole kusjuures ammu juhtunud, sest päeval ma mässasin pärmitaigna ja saiadega ning hiljem veel Priidu poolt Rootsist toodud šokolaadide ja Bilaritega. Kohutav... aga mis siis sai õhtul? Chase&Status jäi ära. Ei tea, kas see oli hea otsus, sest usun, et tegu oli võimsa värgensiga aga ega meie õhtune tramm sellele alla ei jäänud. Igatahes läksime Annuga Nõmmele, tegime kaminasse tule(suletud siibriga), peagi leidsime end suitsusaunast. Jõime veini ja olime natukene uimased... seda kas siis vingust või veinist. Priit tuli ka lõpuks ja siis me lihtsalt naersime kogu päevajooksul söödud kalorid maha. Õhtu kulges äärmiselt musikaalselt - klaverid, kitarrid, värgid-särgid. Selline lihtne asi.

Ja praegune hommik on lihtsalt liiga imeline. Sügis on ... oeh!

Üldiselt on sõna 'vabatahtlik' igati tänuväärne ja imetlen inimesi, kellel on jõudu ning jaksu kõige muu kõrvalt teisi peaaegu, et tasuta tööga aidata. Proovisin ka vabatahtliku töö ära ja pean tõdema, et nüüd on minu selg valus ning nina tatine. Käisime kambaga SEB sügisjooksul jooksjatele (ja turistidele) teed näitamas. Vastutasuks saime Rootsi kruiisi voucherid. Otsustasime, et targem on maratoni joosta, kui paigal seistes külmetada. Järgmine aasta teeme ära!

JA SEE NÄDAL ALGAB TALLINN FASHION WEEK, millest pole ma küll huvitatud, ent nende videoklipp very nice.

JA NELJAPÄEVAL VALGUS KADRIORUS, kuhu me 200% lähme, sest sügist tuleb tähistada! JA REEDEL chase&status... meibi-beibi? Nädalavahetusel sünnipäevad ja ongi nädal läbi. 


Nüüd jooksen trenni, järgmise aasta sügisjooksuks valmistuma. 

Vahepeal õppisin end tundma. Paremini, kui oleksin ise arvata osanud. Ja siis avastasin veel, kui hea on aeg maha võtta ja lihtsalt jalutada selle tundega, et kohustused puuduvad, kedagi ei pea alt vedama, olen täiesti iseenda peremees ja mul pole mitte kuhugi kiiret. Muie tuli suule, kui need neli punkti endale selgeks tegin ning kodupoole lonkisin.

Minu suur poeetilisus on tingitud vast ilmast... või filmist, mida kinos üksinda vaatamas käisin. Südaöö Pariisis - kaks sõna, mis ei jäta mitte kedagi külmaks, ja kui isegi peaks kedagi külmaks jätma, siis see inimene peab küll enda peas asjad ümber mõtestama, või mis? Jumaldan, kuidas kolmekümnendad ja Pariis ja ilusad inimesed kokku ühte punti pandi. Ja siis jäin mõtlema, kuidas saab üks film nii psürr olla... ahjaa... Woody Allen! Tulin koju, avasin google ja hakkasin koheselt uurima Ernest Hemingway ning Salvadore Dali kohta. NÜÜD jõudsid minulegi naljad kohale, mida filmis etendati. Ei teagi, miks nii äksi täis olen. Igatahes inspiratsiooni-motivatsioon tops on taaskord pilgeni täis ning tühised mured mind ei kõiguta... (antud hetkel!)... Selle peale võtame!


Möödunud nädal koosnes rutiini mõistest - äratus kell seitse, koolis kella kolme-neljani, kodus koeraga õue, trenni, kodus koeraga õue, söök, magamine... JA nii viis päeva järjest. Oo, kuidas mulle see meeldib (ilma igasuguse irooniata!).


Kallikestega veetsime naljaka reede õhtu. Pilte tegime isegi aga need on peamiselt söögist, seega ma ei julge neid siin eriti avaldada. Sööki on igalpool liialt palju. Nõrganärvilistel palun mitte vaadata...

Breakfast at Tiffanys' ehk hommikusöök USA moodi