Esmaspäev oli nii kaunis. Kooli ei läinud, sest mõtlesin praktika asemel Tabasalus laineid lüüa, sest polnud sinna sattunud tohutult pikka aega. Esmalt, kui ärkasin, avastasin, et väljas on lihtsalt liiga ilus ilm. Jalutasin koeraga kergelt tunnike ning siis sõitsin Tabasallu. Kooli sisendes, tuli naeratus näole. NII armas. Vastu tuli kümme aastat, kümme pikka-pikka aastat. Piilusin uhket sööklat, avastasin paar uut õpetajat ning siis jooksin oma klassi juurde, kus nägin Kerstit, kellega viimati neli kuud tagasi näost-näkku nägime. Nii armas ja tore. Läksin nendega muusikasse. Istusin lihtsalt ja vaatasin. Täiesti lõpp, kui toredad, andekad ja armsad nad kõik on. Peale kooli läksime Kerstiga Osvald Hausi, mis on üllatavalt armas koht. Jõime teed, sõime kooki ning rääkisime juttu. Kas ma juba ütlesin, et oli üks kaunis-kaunis päev?