Vahepeal õppisin end tundma. Paremini, kui oleksin ise arvata osanud. Ja siis avastasin veel, kui hea on aeg maha võtta ja lihtsalt jalutada selle tundega, et kohustused puuduvad, kedagi ei pea alt vedama, olen täiesti iseenda peremees ja mul pole mitte kuhugi kiiret. Muie tuli suule, kui need neli punkti endale selgeks tegin ning kodupoole lonkisin.

Minu suur poeetilisus on tingitud vast ilmast... või filmist, mida kinos üksinda vaatamas käisin. Südaöö Pariisis - kaks sõna, mis ei jäta mitte kedagi külmaks, ja kui isegi peaks kedagi külmaks jätma, siis see inimene peab küll enda peas asjad ümber mõtestama, või mis? Jumaldan, kuidas kolmekümnendad ja Pariis ja ilusad inimesed kokku ühte punti pandi. Ja siis jäin mõtlema, kuidas saab üks film nii psürr olla... ahjaa... Woody Allen! Tulin koju, avasin google ja hakkasin koheselt uurima Ernest Hemingway ning Salvadore Dali kohta. NÜÜD jõudsid minulegi naljad kohale, mida filmis etendati. Ei teagi, miks nii äksi täis olen. Igatahes inspiratsiooni-motivatsioon tops on taaskord pilgeni täis ning tühised mured mind ei kõiguta... (antud hetkel!)... Selle peale võtame!


Möödunud nädal koosnes rutiini mõistest - äratus kell seitse, koolis kella kolme-neljani, kodus koeraga õue, trenni, kodus koeraga õue, söök, magamine... JA nii viis päeva järjest. Oo, kuidas mulle see meeldib (ilma igasuguse irooniata!).


Kallikestega veetsime naljaka reede õhtu. Pilte tegime isegi aga need on peamiselt söögist, seega ma ei julge neid siin eriti avaldada. Sööki on igalpool liialt palju. Nõrganärvilistel palun mitte vaadata...

Breakfast at Tiffanys' ehk hommikusöök USA moodi