Üks õhtu miljonist sel nädalal. Loogiline, mis? Nädal on tundunud ülemäära pikk. Hommikust õhtuni korrutasin endale, et saaks üks tüütu tegevus kord läbi ja tuleks aeg, millal ma selle päeva õhtusse saadan! Õhtul aga oli, mida oodata. Näiteks kolmapäevane Sandra pidu (millest ma hiljem räägin) või siis eilne, kus mina, kui sissetungija, Kose rahvapeole Annu kaudu sisse end sebisin. Tegelikult oli tegu Roberti juures toimunud grillimisõhtuga. Suvi vist jõudis kohale. Pole selle kõige juures endale seda veel teadustanud. Mmhmmhh... seal oli nii mõnus. Uskumatult hea.

 ... sest minu tarbeks jäi vist pitsidest puudu...

Hommikul ärkasin kell sada aga samas mitte nii sada, et teised üleval oleksid olnud. Läksin õue, murule pikali ja siis mõtlesin endamisi, et ülikõva on ikka olla.