Olen ma juba maininud, kui kohutavalt ebameeldivad on minu jaoks 25. ja 26. detsember? Jube! Kahekümne neljandat ma armastan aga need pühad, mis järgnevad, on piinarikkad. Kõik kohad on linnas kinni, kõik inimesed on linnast ära ja mina olen üksi, oma kodus, nelja seina vahel, täiesti mõttetu. Okei. Ma käin jalutan koeraga ja vaatan visa hinge aga mingi aja pärast saab mõõt täis. Enam ei jaksa nii kasutu olla ju! Pealegi kuuluvad nende kahe päeva juurde tuttav masendus, et kogu jõulumöll ja armastus ja ootusärevus on selleks aastaks taaskord läbi. Ma ajasin oma sõbrad kodunt täna välja ja otsustasime hingata hapukapsa ning sealiha kõrvalt värsket õhku.