Ma siin mõtlesin ja mitte ainult endast. Ärge saage valesti aru, sest antud juhul ma tõesti ei too näiteid enda elust aga... inimesed on koos. Kaua-kaua-kaua aega on koos. Armastus ja kõik see muu. Loogiliselt kuulub sinna juurde ka suurepärane läbisaamine ning kui miski muutub, olukord muutub, otsustatakse lahku minna, on ühtäkki koondunud kogu see suur armastus, vikerkaared ja värki, suureks ning pead pööritama panevaks vihaks teineteise vastu? Edaspidi kõnnitakse teineteisest mööda teretamata nagu võõras, kelle elust sa ju tead absoluutselt igat detaili. Jah, ma saan aru, kui on petetud ja valetatud aga kui ei ole? Lihtsalt üks pool otsustas teise kõige lihtlabasemas mõistes maha jätta. Naljakas on, et just see osapool, kes jätab teise maha on tulevikus see, kes tahab edasised suhted siiski positiivsele lainele jätta. Maha jätetav muutub aga sekundiga maailma kõige suuremaks vihavaenlaseks. Kogub endise suure armastuse veel suuremaks vihaks, kustutab numbrid, kontod... Räägib taga. Miks? Ma ei saa sellest aru, sest hetk tagasi oli ju suur armastus? Kuhu see kadus? Kuhu kadus teineteise sallimine ja austamine? Miks haiget saamisega muutuvad tundeid värdjaks sõimuks? Ei, ma pole naiivne, et ei saa aru sellest, kui inimene saab haiget, siis ta tahab enda elust välja arvata endise armastatu, et siis edasi liikuda... aga kas on vaja olla selle kõige juures terrorist? Või ma lihtsalt ei saa aru, sest olen all unicorns ja suhkruvatt on mõttemaailmas, et noh... me kõik võiks läbi saada ja maailmarahu ja jee! Ei tea. Võib-olla kunagi hakkan mõistma seda 'armastusest vihkamiseni on ainult üks samm' värki. Inetu lihtsalt, sest aastad, mis oldi koos, olid ju suur osa sinu elust. Miks ei võiks leida halvas head ja unustada negatiivne, jättes positiivse?