Mul oli pikalt kõik detailid läbimõeldud ja ei jätnud midagi saatuse hoolde. Juba üheksanda klassi lõpetamisel kujutasin ette kleiti ja pidu ja seda kõike, mis ühe korraliku lõpetamise juurde käib. See on mulle omane haigus, kus ma aastaid ootan ja planeerin ette ühte sündmust. Kui tavaliselt kipub peale tähtsa päeva lõppu meel kurvaks minema, siis nüüd ei osanud ma millegi üle meelt murda ja olin lihtsalt naiivselt õnnelik kõige üle. Mäletan, kuidas Ann-Christiini lõpetamisel kõik pisaraid valasid. Kolme aasta jooksul ei saanud ma oma klassiga just teab-mis lähedaseks aga kui poiss aktusel Tõnis Mäe laule teadis laulda, siis korraks jõudis kohale, et sellega on nüüd siis ühelpool ja kes oleks arvanud - Joanna jumala õnnetu. Ma ei jõudnud kogu selles möllus eriti süvenedagi muule, kui endale, mis on kurb, sest nii paljude inimestega oleksin tahtnud veel vestelda ja pilte teha ja tänada näiteks Moonikat, meie praktikaõpetajat. Positiivne minu aasta koolitööst vahele jätmisel oli see, et olen saanud ühe aasta jagu kauem mõelda, mis minust saab. Juuksuriga vestlesime ja ta tuletas väikese vastikusega meelde neid aastaid, kus kool läbi sai ja polnud õrna aimugi, mis saama hakkab. Kuhu kooli? Kas see on õige valik? Töö? Jätan aasta vahele ja lähen reisima? Mingi melanhoolne maitse on kogu sellel lool küljes aga nii on. Unustasin vahepeal ära, et kogu see muretsemisemöll pole sugugi läbi, sest ülikooli tuleb sisse saada. Alles august tuleb lihtsam. 

Asume nüüd pildimaterjali juurde. No oli ilus päev!

Issiiii

Mari kullapai tuli ja olen tänulik :)

Veeremaa

Ei suutnud seda lolli naeratust näolt pühkida

Maailma parim klassiõde ja maailma nunnum päike

Meie klassika

Instakad ka siia juurde...

 Selles suures karbis oli väike kotike, milles oli pisike karbike, milles omakorda oli tilluke karp, kust seest võis leida mitte sugugi väikese sõrmuse. Happyhippo!

Lisaks kinkisid Tiia ja Elisabeth mulle maailma kõige armsama kroonikujulise ripatsi ja isa ostis viimasel minutil aastaid ihaldatud lõhna Juliette has a gun... Nagu ma poleks juba piisavalt õnnelik olnud. Aitäh!

 Sõrmus sama särav, kui mu seelik!

 Jumala tähtis jutt

Ma kusjuures olen jumala voodihaige ja isegi arvutil kirjutamine tundub antud hetkel raske olevat. Arvatavasti saime neljakesi Number 9's lõhest toidumürgituse, sest mina, Ann, Tiia ja ema on kõik pilditud ning magamata. Olin juba unustasnud, kui mitte mõnus on haige olemine.

Seelik ja kaelakee on pärit Miss Selfridgest. Tellisin netiteel. Kingad jumala uskumatu leid Extra Stylest 18 euroga, pluus 8 euri Vero Modast ja käevõru on teada-tuntud Ted Baker.

See on see moment, kus ma taaskord ei leia sõnu aga tahan nii väga tänada kõiki, kes mulle kallid. Alati püütakse anda endast parim ja see tuleb nii hästi neil välja. Aitäh :)