Ainult üks halb inimene suutis istuda eilse ning tänase päeva kodus. Need kaks hommikut tuletasid mulle meelde, miks armastan oktoobrikuud. Reedel jalutasin Annuga vanalinnas ja täna kakerdasime mööda laudteed rabade vahel. Päike küttis täiega ja tundus, et terve Tallinn oli mõelnud meiega ühte, kui soo vahel teed vastutulijate tõttu kitsaks jäid. Kui Marko seetõttu rajalt kõrvale astus ning põlvini mutta vajus, tulid mulle meelde lapsepõlves traumat tekitanud juhtumid, kus Sandraga hoovis mudamülgaste vahel hullasime. Meil oli just traktor külas käinud, et taha aeda üks vahva tiik rajada ning auk oli hiiglaslik ja sügisesed vihmahood oli rajanud otse meie maja taha tõelise mudaparadiisi. Jäin jalgupidi oma oranži kummikuga mülkasse kinni ja oi, kuidas ma nutsin. Kujutasin ette filmides nähtud vesiliiva, kuhu üks tubli sõdur oma elu jättis. Head pooltundi mässasime õega seal, et mind välja saada, kuni Sandral kaval idee tuli ja lõpuks jugluse kokku võttis ning ema kutsuma läks. Ma ei mäleta, mis sellest kummikust sai... võib-olla pikutab see endiselt paradiisiaias ja teda katab paks murukiht.
 Ma ei väsi korrutamast, kui ilus on Eestimaa. On lihtsalt liiga ilus! 

 Monal oli aga kõige ilusam päev. Jooksis end lolliks ja siis hõõrus ning püherdas arvatavasti kellegi raipe otsas. Mõnusad poolteist tundi jagasin temaga autot enne, kui koju jõudsime. Siiani kummitab see surnud hais...