Kui kraanist tuleb Evian...

Vahepeal pole ma olnud just suurem asi suusataja. Viimati külastasin vist Itaalia alpe, aasta oli nooruke. Ja ega ma tegelikult väga ei kippunudki tollele reisile. Juhtus lihtsalt nii, et isa sai grupisoodustuse kümnele inimesele aga ainult üheksa reisjat oli olemas. Vot! Järgmine asi, mida tean, on see, kuidas ma öösel lennuki pealt maha tulen ja õiget bussi taga otsin, sest neid "bussireisibusse" oli seal ligi 60. Ömm... kuhu ma nüüd siis minema pean? Umbes hüppan suvalise bussi peale ja ehk läheb õnneks, a võib-olla ei lähe ka ja ärkan üles Bratislavas? Õnn naeratas ja kohale jõudsime. "Giid" ehmatas mind ära, kui mainis midagi ninaverejooksudest ja hapniku puudusest. Ma ei tee nalja, kui ütlen, et öösel ärkad suure hingeldamise peale üles, et jumala eest võimalikult palju seda populaarset hõredat õhku kopsudesse saada. Hommik oli õnneks helgem ja mulle meenus, miks ma nendel reisidel varem kaasas käisin. Mälu värskendas isegi rohkem see moment, kus tõstukiga kõige kõrgemasse tippu jõudsime ja peaaegu, et Mont Blanci käega katsuda saime (väikese liialdusega muidugi). Päikest pole ma elu ilmaski nii palju armastanud, rääkimata lumest... ja suusaprillidest :D
 AGA!
Endiselt ihkab minu hing sooja rannaliiva ja neid lapsepõlve pornofilmi  "Helesinine Laguun" võttepaikasid.
Seni, kuni ma end Maldiividele võlun, kuulame megahitti aastast 2006, kui Joanna endale jõuludeks esimese roosa ipod sai.

Klassikaline Prantsuse õhtusöök ehk keeda-prae-küpseta ise ja vala see kõik rohke juustuga üle.

SEE ON SEE PIDU!!! Inimesi oli loomulikult kordades rohkem.

Ceasar soodukaga!

Mõnus jägerpommi doomino kohalikus baaris, mille vallutasid eestlased.

Kuuest päevast neljal saime nautida laitmatut päikest. Nagu ikka, hakkas asi eriti meeldima just viimasel päeval, kus me peaaegu, et tervele kolmele orule ringi peale tegime. Grupiga oli kaasas Koit Toome, kes tegi kahel päeval meile erilise kontserti kah. 

Iga jumala päev alates kella kahest oli ühel mäenõlval räige pidu. Inimesi pritsiti üle shampusega, päike just nagu tellitult valgustas just seda kohta ning DJ koos räigemast räigema energiapommiga tegid räigelt head mussi. Vot sellist asja ma nägin esimest korda. Tekkis suur tahtmine oma sõbrad kokku pakkida ja tagasi lennata, et siis just sellel peol end maksma panna.

Teisipäeviti ja neljapäeviti oli külas turg. Teadsin kohe, et seal läheb lappama. Kõik, kes käisid, tulid tagasi ning ahhetasid, et kuhu see raha läks? Mõnus kohalik toode ja super lahedad prantsuse müüjad. Kõhud sai proovimisest täis ja mett ei taha ma enam mitte kunagi.

Šveitsi lennujaam niitis mind jalust oma kasukates naistega, kel ühes käes Prada kott ning teises tume meesterahvas. Hinnad olid muidugi räiged aga šokolaadi sai ikka ostetud. 

Järgmine aasta jälle!