Kuu tagasi rääkisin Kertule, et ideaalis näeksin ennast töötamas "Pulss" laadses ajakirjas, sest god knows, ma ei ole just Postimehe "materjal". Paar nädalat läks mööda ja märkasin, et kirjutangi artiklit aprillikuu Pulssi. Ei tea päris täpselt, mis juhtus ja kuidas juhtus aga nii juhtus.

Kuna tänapäevalikult (ajakirjanik peab oskama filmida, monteerida, pildistada, intervjueerida ja olla ilus) oli minu kanda ka fotograafia pool, siis kuidagi sujuvalt viisin selle "kohustuse" üle Mardile. Jumal tänatud, et seda tegin, sest pildid tulid taevalikud.

Point on aga selles, et artikkel räägib minu õest. Jah. Naljakas juhus, mis?

Hiljuti, kui paar päeva haigena diivaneid vallutasin, oli aega mõelda ja ... ülemõelda. Täiesti pekkis, mis see poolaastat koolis mulle andnud on. Kirjutame iganädal uudislugusid, sealjuures saame kokku allikatega ja vorbime uudiseid täpsete teooriate põhjal kokku. Õpime meediaesinemises kirjutama mõjuvaid kõnesid, sealjuures õigesti tähelepanu keskpunktis riietuma ning väärikaid žeste tegema. Saame tugevat ja motiveerivat tagasisidet, sealjuures nii positiivset, kui ennast parandama panevat negatiivset. Kogu see tamburai on väga lahe. Olen ilmselgelt sattunud õigesse kohta. Nii tundub praegu...