Kolmapäeviti hüppavad ja kargavad mõtted nagu Miley Cyrus kunagi

Mul on selline jube üleolev komme arvustada ühistranspordis istudes kaasreisjaid. Teen seda muidugi vaikimisi ja enda mõtetes aga tihti avastan end mõtlemast, kas ma tahaksin olla nagu "tema"? Millised on "ta" unistused? Kas "ta" on need leidnud, nende poole püüelnud? Kas "tal" on üldse avanenud võimalus kogeda midagi, millest lapsepõlves saladustepäevikusse kirjutas? Ja üleüldse milline on keskmise eestlase idee ilusast elust?

Tulin täna jälle trammiga tööle ja arvustasin jälle kaasõitjaid. Ühtlasi läks Delfi app hulluks, kui hakkas järjest viskama uudiseid teemadel:

• „Hukkus veokilt löögi saanud koolipoiss.“ 
• „Venemaa lennuk sai Süüria kohal tabamuse.“ 
• „Raplamaal tapeti kaks inimest.“ 
• "Mida võib nimetada küünlaks? Euroliit pidas aru ja pani täpsed reeglid paika!"
• „Tartus leiti auto pagasiruumist kinniseotud naine.“ 

... ja viimasena natukene leebem artikkel: 

• Kohtla-Järve linna jagu noori ei õpi ega tööta: „Mitte et mul töö tegemise vastu oleks midagi, aga lihtsalt kõik asjad toimivad.”

Kõikidest eelnevatest uudistest valisin lugemiseks viimase. Igatahes jäi keegi tüdruk Jõgevamaalt kunagi põhikoolis rasedaks ja pärast seda ei kippunud enam tööle ega kooli. Ja pole seda siiani teinud. Sealjuures on hariduseta. Mis on tema idee? Nägemus? Jumal seda teab...

Olles tööd teinud nüüd valge inimese kombel kella üheksast viieni tervelt kolm nädalat (jee), mõtlen hommikuti trammile joostes, et kas see on see, mida tahaksin teha, aastaid või aastakümneid? Ärge saage minust valesti aru! Töö, mida teen, on täpselt see, mida vaimusilmas ettekujutasin, kui andsin Tallinna ülikooli paberid sisse. Saan kirjutada, toimetada, olla peaaegu, et iseenda peremees, üritusi korraldada, vahel isegi avalikult esineda ja selle juures viibin ilusate ning enesekindlate naiste keskel, kohtun inimestega, kellega muidu ei kohtuks ja kõigele lisaks on minu töölaud ümbritsetud kingitustega. Ausalt ka! Ma ei pääse oma sahtlitesse, sest kreemipotsikud ja kommipakikesed on võtnud endale mingisuguse privileegi rikkuda minu personaalset ruumi. Ja see kõik istub mulle nagu valatult. Aga siis sa vaatad ringi sotsiaalmeedias. Sirvid Jay Alvarreze Instagrami kontot või leiad mõne eriti tuusa ja inspireeriva reisiblogi ning vajud mõttesse. Sügavale mõttesse. Millal on see aeg, kui mina saan hüpata ülikonnas lennukist välja ja süüa kolmapäeval hommikust Itaalias ning neljapäeval juba Maldiividel? Lõppude lõpuks oleme iseenda peremehed ja meid ei takista mitte miski... Väljaarvatud töölepingud, liisingud, laenud, majanduslik olukord, lapsed, abikaasad, vanemad ja koerad-kassid ning fakt, et sulle ei maksta selle eest, et sa lihtsalt ilus oled ja aegajalt Instagrami oma reisist fotosid laed. Kökimöki.

Ja siis sa seisad julma dilemma ees. Kas ma peaksin kasutama ära võimalust, et olen täiesti laenu-vaba ning põrutama Austraalia põlluvagude vahele puuvilla korjama või oleks targem rügada edasi siin, kus mul on karjäärivõimalused. Võimalused luua endale nimi. Võimalused ronida kõrgele redelitippu ja luua midagi, mis ammu mõtetes mõlkunud. Ja võib-olla, teel sinna redelitippu, varustab saatus sind kõikvõimsa paketiga, mis sisaldab maja-perekond-koer-liising kammajaad. Mis sa siis teed? Ahaaa...

Nad väidavad, et elame ühe korra. Ja kui see üks kordki saab vahel nõnda ruttu otsa, siis miks peaksime raiskama tänast päeva? Ehk parema homse nimel aga aeg-ajalt viskab see homne end igavikku. Seetõttu tuleks mõelda ning tegutseda, kohe ja praegu.