Minu armas kodumaa ajab mind hulluks aga ju armastuses käivadki asjad niiviisi. Seesugune love'n'hate relationship, kus ühel hetkel tõttad ringi nagu totakas ja ei jõua oma nutividinatega pilte üles võtta, sest kõik on nii ilus ning teisel hetkel poed kodus paksu vatisuletopeltteki alla, et siis endamisi pahameelt suve-talveilma suunas väljendada. ÕÄKKK... aga mis siin ikka vinguda. Olen parem õnnelik selle üle, mis paar nädalat tagasi aset leidis...
Nimelt oli juunikuu teinepool täis igasuguseid suursündmuseid, vähemalt meie perekonna jaoks. Jätkates Eestimaa mõisate vallutusplaani, sõitsime tänavu kaheks päevaks Kõue mõisa, üldsegi mitte kaugele Tallinnast. Minu, ja arvatavasti kõigi üllatuseks on Kõue mõis lihtsalt... wow! Kui varem on kõik vätinud, et Pädaste on number üks, siis võtan julguse öelda, et ega ikka ei ole küll. Kõue mõisas lihtsalt on kõik kümne punkti vääriline.
Mõis kuulub härra Krossile ja sealse ebamaiselt erilise interjööri eest on hoolt kandnud tema ameeriklasest naine, kes muide on täiesti paberitega kunstnik. Perekond oli ise tol nädalavahetusel platsis ja tegemist on äärmiselt armsate inimestega.
Kui Pädastes aetakse asju joonepealt, isegi natuke liiga läila reeglistiku järgi, siis Kõue õhkkond on mõnusalt sõbralik ja vabameelne. Keegi ei vaata sind viltu, kui õhtusöögilauas vale kahvliga salatit sööma asud või töötajatega juttu räägid. Kõue mõisa restoran Kaheksa Jalga üllatas oma imetabaste hindadega. Kolmekäiguline õhtusöök viiele, kahe pudeli veini ja ühe proseccoga läks maksma ca 200-300 eurot... mis on naaaaaaatuke vähem, kui möödunud aastal Pädastes, Alexanderi restoranis (siiani tuleb kananahk ihule).
Mõisas on loomad ja lapsed igati teretulnud ning territooriumilt võid vabalt leida jäneseid, vagabonde, salamandreid, parte ja papagoisid. Lapsi ma väga ei näinud aga... Iga koht, kuhu Mona Lisa kaasa võtmine pole keelatud, on minu lemmikpaik.
Aga ärge saage asjast valesti aru - Pädaste on endiselt maapealne paradiis aga Kõue... Kõue mõis on eksootiline vahepealne limbo. Iga viimanegi pisidetail on hoolikalt läbi mõeldud, andes ruumile ja olustikule mingisuguse erilise tähenduse. Kui ma peaksin kunagi oma kodu sisustama hakkama, siis just sealt ma šnitti võtangi!
Järgmine päev, jõudes tagasi reaalmaailma, saime perekondlikult kokku Umamis, kus lisaks ühele sünnipäevalisele ühinesid meiega kaks sünnipäevalist - Tiia ja Henri. Praegu vaatan ahastusega neid pilte, et issand appi, kui mõnna oli!
Mul on veel nii palju jagada, et võtab silme eest kirjuks. Aga mis seal ikka, oleme tugevad ja ärme vingu... küll me hakkama saame!
No comments:
Post a Comment