Tuesday, October 6, 2015

Tasa ja targu.

Sattusin paar päeva tagasi artikli otsa, mis selgitas, kuidas käitub üks loov inimene. Üks punkt paljudest väitis, et harilikul looval inimesel võib aegajalt tekkida nn kuiv periood, kus ta lihtsalt kogub ideid ja ammutab inspiratsiooni. Ma ei tea, kas ma just kogusin need paar kuud ideid või kas üldse saan end loovaks inimeseks nimetada aga teate, juhtus nii! Juhtus nii, et ma lihtsalt ei kirjutanud mitte tuhkagi ja nüüd teeb see mind kurvaks, sest alustaksin justkui otsast peale...

Tasa ja targu.

Kuu tagasi hakkas arvuti minuga halvasti käituma. Nimelt väitis, et tema mõõt on täis ja karikasse  ei mahu rohkem essugi. Nii ma siis asusin puhastustöö kallale. Ca 100000 foto seast pidin välja kraapima need, mis läksid prügikasti ning ülejäänud pistsin väliskõvakettale. See aga meenutas mulle, et ma pole lisanud oma blogisse pikka, pikka, väga pikka aega mitte ühtegi jäädvustust. 

Teeme sellise välkkiire ülevaate juulist:

Esiteks sai minu südamekaaslane ametlikult täiskasvanuks. Ann-Christiin lõpetas igasuguse ülikooli, seejärel pidas sünnipäeva ning tõttas üsnapea üldse Rootsi elama. Üksi. 
Tema lõpetamise päeval pidasime maha meeletult nostalgilise koosviibimise. Sõime kooki, mille kõrval avasime "box of memories" kirstu, vaatasime vanu fotosid ning rääkisime teismeeas sooritatud "kuritegudest". Mulle jõudis paari tunniga kohale, et oleme lõpuks ometi saanud täisväärtuslikeks inimesteks. See tegi meele veidralt kõhedaks. Istusin tema roosas toas, kus omal ajal veetsime koos aega ja pidasime maha äärmiselt tähtsaid vestlusi teemadel "Miks ma talle ei meeldi?" "Millisele majapeole me järgmisel nädalavahetusel läheme?" "Mis meist tulevikus saab?" ja muidugi kõige tähtsam "Kas jalutame Kallaste poodi kummikommide järele või mitte?". Need ajad on ametlikult möödas aga samadel teemadel arutame endiselt. Muutunud on lihtsalt fakt, et vanemate käest luba küsimine pole enam mentaliteet. Teismeiga oli nii mõnusalt tobe, mis omalajal tekitas küll stressi aga tagantjärele vaadates tunnen meie üle uhkust. Kasvasime üsnagi aktsepteeritavateks neidudeks.







Fourth of July Annu sünnipäeva moodi...











Ja edasi juba järgmine kord...

No comments:

Post a Comment