Kui arutasime selle üle, kuidas peame kindlasti minu esimesel nädalavahetusel Eestis Tallinnast minema jooksma, surusin mina kaks jalga tugevalt põrandale ning nõudsin Pädastet. Muhus leidub kõike seda, millest Molenbeekis puudust tundsin rohkem ja küllaga. Niisiis ei jäänud meil muud lihtsalt üle, kui pakkida autosse olematud pagasid ning sõita Saaremaa suunas.
Startisime linnast kell 7 hommikul, et süüa Haapsalus hommikust. Haapsalu ise oli justkui välja surnud - igati heas mõttes. Vaikne ja rahulik ja nii ilus...
Kui ma Pädaste parklas autost välja ronisin, tabas mind ukse avades värske õhu pahvakas. Vaikus... Mõnus sügisene jahe õhk. "Olen õiges kohas!"
Tegime Tõnisega võidu pilte minu peaaegu suremise äärel oleva kompaktkaameraga (mille akulaadija suutsin ma teel Eestisse kuhugi kastide vahele ära kaotada) ja tema old school kaameraga, mille sisse käib fotolint ja puha. Allolev pilt ongi viimasega üles võetud. Kusjuures kvaliteet on uskumatult terav...
Rääkides Pädastest, räägime toidust. Õhtul külastasime restorani Alexander, mille eel otsustasime kõhud täis süüa, tellides tuppa klassikalisi "Caesar salad and Pesto pasta" "gurmeetoite", sest kindel oli, et Alexander pole mingi "saan ruttu kõhu täis ja tuttu ära" kohake.
Aga no... see hommikusöök... vot see on teine... kui mitte kolmas tase Eesti maastikul.
Esmaspäeva hommikul hoovis jalutades paistis päike läbi puude ja mulle jõudis kohale, et peaaegu karge õhk annab aimu peatse sügise saabumisest. Imeline.
Otseloomulikult ei tahtnud me tagasi reaalsusesse tulla. Minul polnud tegelikult hullu, sest ma ei käi enam üheksast viieni tööl ning see annab mulle igasuguse vabaduse elu nautida suuremal määral kui kunagi varem. Aga Tõnisel oli aga pisut keerulisem, sest tema lendas Muhu transist otsejoones Tartu maantee kontori reaalsusesse, hoolimata vabaks võetud päevast.
Jah. Selleks korraks olid vahuvannid ja šampanja rõõmud otsakorral.
Teise korrani...
No comments:
Post a Comment