Minu kanda oli traditsioon teha kokkuvõtlik postitus möödunud aastast (kui ühte korda saab traditsiooniks nimetada), aga 2017 jäi vahele. A pole hullu - teeme 2018 kohta. Tuleb nentida, et optimistlik Joanna leiab möödunud kuudes tavapärasest vähem positiivset. Õnneks lähemal ja tungival uurimisel leidsin mõned hetked, mis endalegi üllatuseks oli täiesti ära unustatud. Kusjuures suurem enamus kuulub mälestustele, mis saadud töö tegemise käigus.
Jaanuar
Ma kulgesin niisama!
Jaanuar oli vaikne. Vaikne oli see Teeles, kus ajutiselt ema heaks töötasin, vaikne oli see kodus, vaikne oli see kõikjal. Ma üritasin ja üritasin meenutada, mida korda saatsin, aga ausõna ei saatnudki midagi korda. Kulgesime ja lootsime, et 2018 on meiega hell ja hea.
Oli ta jee.
Veebruar
Ma sain 25!
Aasta oli siis 1993, kui Lea tõi ilmavalgele süsimustade juustega tüdrukutirtsu, kelle nimeks sai Johanna asemel Joanna. Pidasime selle puhul maha toreda peo Põhja pst asuvas Time to Wine lokaalis, kus jõime palju veini, sõime head toitu, kuulasime vanakooli muusikat, klõpsisime polaroide ning nosisime Sandra koogikesi. Pidu oli tore ja vahel vaatan spetsiaalselt ürituse jaoks tellitud kleiti, mälestustest tingitud naeratus näol.
Märts
Kolisime?!
Aprill
Ma sain tööle!
Seitse kuud pisaraid, enesehaletsemist ja tööikaldust sai läbi, kui Marge pakkus mulle Buduaari turundusjuhi ametikohta, mille võtsin rõõmuga vastu. Töö on aus ja 100% Joanna. Ei ole päeva, mis sarnaneks eelmisele. Käime ringi, organiseerime, võlume, nõiume ja oleme ilusad, osavad ning vinged. Aprill virutas mulle kohe ka vastutusrikka ülesande, kus organiseerimisel oli Buduaari ilulemmik 2018 võistlus ja gala. Kusjuures viimane pole pooltki nii lihtne teha ja korraldada, kui esialgu tunduda võib - mängus on ikkagi tähtis tiitel, eksole. Tänaseks on mööda saadetud magamatuid öid, naiselikke skandaale, töökaid nädalavahetusi vürtsitatud hea nalja, glamuuri ja töövõitudega. Eks see töö käi vilega koos.
Mai
Ma leidsin idülli Kadriorust!
Olime Kadriorgu tuuninud, putitanud ning utsitanud hea pool aastat, kuni ühel hommikul ärgates ja ringi vaadates märkasin, et asi on vist enam-vähem valmis. Korraldasime palju toredaid koosviibimisi, koristasime igapäevaselt haiglaselt pedantselt, et jumala eest see kaunitar ilu ei kaotaks ning nautisime kahekesi loodut, olles mõned hetked ikka väääga õnnelikud. Maikuule kuulus idüll Kadriorus, mis ei tahtnud raugeda.
Juuni
Ma tähistasin kahe armsa inimese sünnipäeva!
Ma tähistasin kahe armsa inimese sünnipäeva!
Kes usub astroloogiasse? Mina usun näiteks sellesse, et tähemärgid on vastavuses iseloomudega. Mul on üks tore töökaaslane, kelle isa kuulub Astroloogia Liitu. Ta kirjutas mulle hiljuti sünnikaardi, mis tõi täpselt välja selle, milline ma olen. Ja ma olengi selline ju! Ühesõnaga, kaks inimest, kes on mulle maailma kallid, on mõlemad vähi tähtkujust - Ann ja minu ema Lea. Nad on nii vähid, haha!
Ann-Christiinile korraldasime üllatuspeo ning emaga käisime traditsiooniselt Telegraafis hommikust söömas ja hiljem nautisime kõik koos Komeedi katusel päikese käes koogikesi. Sünnipäevad muudavad elu piduliseks. Ja näe - mul juunist ainult need meeles ongi!
Pildil olen ma peoks valmis.
Juuli
Ma murdsin Eestist korraks välja!
Käisin Mirjamiga Kopenhaagenis, mis tähistas vaikselt ka reisi-põua lõppu. Omal ajal Belgias elades reisisin kuus korra-kaks. Eestisse naasedes olid prioriteedid teised (remont ja armastus) + hästi tasustatud tööga oli ka pigem kehvasti, st pea aasta ei näinud ma lennujaama, lennukeid ega välismaalasi. Lõpuks vedasin end Mirjamiga Taani kaasa, kus siis elu nautisime ja sooja päikese käes ratastel linna vahel ringi vurasime. Tundsin end taas iseendana!
August
Ma sain autojuhiload!
Kuus (või oli seitse?) aastat illegaalset autojuhtimist sai läbi, kui terve minu perekond ühtäkki mu vastu hakkas, et ma jumala eest end lõpuks eksamile veaks (präänikuks päris oma mini Mini). Teooria sai tehtud sajale punktile ning sõit läks nii lihtsalt, et ei saa tänaseni aru, miks kurat üldse oli vaja sada aastat oodata, edasi lükata ja vinguda? Pildil mina sümboolselt paadil küpsist nosimas.
Kusjuures augustisse mahtusid Leigo Lõuna- Eestis (erakordne!), tööüritused Pärnus, suvepäevad Roostal ja üks romantiline Tartuff Tartus, seega Eestimaal sai ringi vuratud küll ja veel.
Kusjuures augustisse mahtusid Leigo Lõuna- Eestis (erakordne!), tööüritused Pärnus, suvepäevad Roostal ja üks romantiline Tartuff Tartus, seega Eestimaal sai ringi vuratud küll ja veel.
September
Ma sõlmisin iseendaga rahu!
Nii august kui september oli tööalaselt hullumeelsed - olime maha pidanud rrräiged Kättemaksukontori fännipäevad, lasknud trükki fänniraamatu, pannud kokku sügisnumbri, ja nii palju enamat. See kõik pigistas mind tühjaks. Olin ju tegelikult väsinud kõigest. Mäletan, kuidas istusin esimesel septembril vanemate ja tuttavaga Bollywoodi suveterrassil (sest ilmad olid endiselt kirjeldamatult soojad) ning kuulasin, kuidas viimane seikleb ja elab ja naudib ja tunneb ja teab... Pidasin maha sisemise vestluse iseendaga ning tarvitasin vastavalt sellele, tõmmates joone peale ühele ilusale ja armastusväärsele etapile elus. Seda raske südamega...
Lisaks pidasime maha Buduaari turud - nii Tartus kui Tallinnas. Alustasime TV3's uut hooaega, korraldasime ohtralt naistele mõeldud üritusi, väisasime kliendipäevasid jms. September oli nii täis, et kui mul oleks kalendermärkmik, siis sinna ei oleks mahtunud isegi südameid joonistama.
PS! Jegori juures sain uued tattood ka.
Oktoober
Ma käisin Ameerikas!
Kui Ann sõbrapäeval härra Gabrieliga kohtus, ei osanud keegi meist arvata, et mõne aja möödudes veedame kõik kolmekesi Washingtonis aega, lõigates kõrvitsatesse silmi ja suid ning valmistades maailma parimat lasanjet pisukese kaneeliga. Tõsi, Ann tutvus Gabrieliga ning õige pea, kui noormees tagasi USA'sse lendas, pidas ka Ann vajalikuks kaasa minna. Nii saigi kolmekuuline viisa taodeldud. Ega ma siis kehvem olnud - lendasin kah külla - tahtsite te mind sinna või ei... Külastasin New Yorki ja Washingtoni, shoppasin ja sõin ning lendasin ruttu tagasi, et tööle naaseda, sest ega töö ole jänes, kes eest jookseb... st on küll. Jookseb, ja ainult jooksekski.
November
Kusjuures ma panin end kirja ka EKA sisearhitektuuri eelakadeemiasse, misjärel on plaanis 2019. aasta sügisel tagasi kooli minna, et alustada sisekujunduse radadel.
PS! Muidu pildistasime seksikate töökaaslastega uue aasta postkaarti kah. Kontseptsioon eeldab, et oleme iseenda mehed ja saame kõigega hakkama - olgu vaja tassida raamatukaste, pakkida kokku 300 lauda ning tooli või rassida võidu kurjade meestega - kõigega saame hakkama!
Detsember
Ma vaatasin natuke ringi...
Ma vaatasin natuke ringi...
Detsembrikuus lendasid minu teele põnevad uued tuuled, aga panin maha ka mõned pisarad ning tegin raskeid valikuid. Muuseas nautisin tööl käimist enam kui kunagi varem. Kusjuures tihti autoga sõites vaatasin ringi ning mõtlesin sellele, mida tähendab aja maha võtmine ning selle märkamine, mis meie ümber on. Tempo on olnud viimased pool aastat meeletult räige ja sageli taban end kulm peas kortsus - miks? Pole ju vaja! Siis silman korraks aknast välja, näen roosat taevast ja tuletan endale meelde, et tegelikult on elu kuradima ilus.
Mõnusat aastavahetust ja teguderohket uut aastat - päris ausalt!
No comments:
Post a Comment