Käisin eile Priiduga Kadrioru pargis piknikul. Panime suure vahtra alla teki ja sõime doomino küpsiseid... Pühapäeval sõidan ära Pariisi ja hiljem Lõuna-Prantsusmaale. Ega sel elul midagi viga polegi, eh?

aga ikkagi...

...JESUS CHRIST! Ma ei teagi, kust ma nüüd alustama peaks... Keegi tark kunagi ütleks selle peale, et alusta algusest aga antud juhul algust lihtsalt ei paista. Ja ma ei räägi, et mul oleks vahepeal meeletult palju midagi juhtunud või olen meeletult palju midagi korda saatnud, vaid pigem praegu on tegemist suurte nõmedate emotsioonidega, mis vahel, kord kahe-kolme kuu jooksul, ette tulevad ja pildi eest löövad. Selle kõige taga on aastate ja aastate pikkune ajalugu, mida on raske selgeks teha uutele. Olen nõme ja vastik, et annan pidevalt endale aru, et äkki nüüd on teisiti. Persse küll. Mul tuleb teismelise tunne peale, kes kirjutab 24/7 oma lollidest vigadest, mida ta JÄLLE korda on saatnud. Elagu noorus! Nüüd ei oskagi siis enam midagi kirja panna. Andsin teile lihtsalt aimu, et minul on ka vahel selline ära kärssanud tuju. Endal küll parem ei hakanud praegust aga noh...

ELU ON LILL!  Ja nuriseda mul ei lasta, sest siis tekib kõigil küsimus, et õu... vaata ringi! On inimesi, PALJU inimesi, kes on sinust hulk sitemates olukordades. Vahepeal tekib tunne, et meie kõigi vahel käib võistlus, üle trumpamine, et kellel õige on kõige hullem lapsepõlv või olevik.