See on see moment, kus tahaksin kirja panna hästi mõtlema panevat aga ei oska noh. Praegu pole mind ükski asi mõtlema pannud, vihale ajanud või midagi teinud, mis oma korda paneks mind tahtma kirjutada millestki, kus saan oma vaatenurka avaldada. Nüüd on juba kujunenud harjumuseks üks päev nädalas blogi teha. Käisin Annuga Soomes, kus olime 12 tundi... või rohkemgi veel. Juba kell kaks päeval, kui oli laevani seitse ja pool tundi aega, leidsime, et nüüd tahaks koju aga see tegigi olukorra naljakaks. Laupäeval käisin Elisabethiga Boheemis ja kinos - again. 21 jump street it waz ja selle filmi lõppedes tuli no, selline šokk, et te ei kujuta ette! Minge vaadake järgi. Pühapäeval sai Isabel ÜHE AASTASEKS... JUBA... jälle see oi-aeg-lendab-nii-kiiresti-ja-lapsed-arenevad-nii-ruttu-oi-oi-oi. Mul on tegelikult kiire olnud. Selline nõme kiire, kus tegelikult midagi toredat korda ei saada aga samas koju jõudes, on grumpy olla ning ainus, mida jõuan, on magamine.