NOSTALGIA TEGI OMA TÖÖ
Sanna
Vot, see olen nüüd küll mina. Paksuke ju.
Sanna
Vaieldamatu lemmik leid. Kõrvarõngad ja prillid on super.
Elisabeth, ahv, Henri, päkapikk, Sandra
Olen nüüdseks juba nädal vanade ning uute fotodega tegelenud. Minust siin eriti lapsepõlvepilte pole, sest ma polnud poolkti nii märkimisväärselt armas kui Sanna. Imestama pani see, kui vägevad kostüümid mu emal olid. Paar pilti võtsid natuke seest õõnsakski. Ilusad mälestused on nüüd korrastatult kasti pandud ja mind ei lahuta neist enam miski!
Esmpäeval kirjutasime koolieksamil kirjandit. Kirjutasin interneti viletsusest ning mugavusest. Suutsin sinna sisse suruda selle nõmeda digitaalajastu miinuse, kus kõik pildid on kusagil arvutites kinni ja kümne aasta pärast ei tea neist keegi mitte tuhkagi. Nädalavahetusel tõime, tänu minu suurele peale käimisele, majast ära kasti vanade fotodega. Mine metsa, kui hea oli neid vaatada ning imestada selle üle, kui kena mu isa kahekümnesena välja nägi ja kui paks sai üks väike Joanna olla. Ja nagu kiuste postitas eile Daisy mu seinale video Taani reisist (mis oli arvatavasti kõige naljakam tripp ever!). Kunagi käisin talle pidevalt peale, et ta mulle kõik need videod plaadile paneks aga siis see läks nagu ta läks ja tänaseks on alles kümnest geniaalsest videost ainult üks. Jura värk. Sealt arenes välja see, et mina Taani pildid kuhugi üles riputaks, et kõik, kellel need kadunud on, neid näha saaks. Kui välikõvaketta välja otsisin, leidsin sealt veel tuhandeid super mälestustega fotosid. Ja olen vihane! Need pildid peaksid täpselt samamoodi selles kastis albumite vahel lesima, et nende väärtus ja olemasolu igavseks alles jääks ning ei sõltuks arvuti vanusest. Arengut on näha ja hea vaadata. Annuga on mul vist kõige rohkem pilte üldse!
*minu layout on läbimas muudatust, see ei jää selliseks!*
*minu layout on läbimas muudatust, see ei jää selliseks!*
No comments:
Post a Comment