Olen märkama hakanud inimeste juures seda omadust, kus pidevalt kõike negatiivselt võetakse. Tuleb tuttav ette? Esimese asjana vastatakse kohe 'ei'. Isegi ei mõtle, lihtsalt 'ei', ja kõik! Nad räägivad ainult sellest, kuidas nemad nii ei tee, neile nii ei istu, nendele nii ei tundu... ei, ei, ei. Sa kuulad kõrvalt seda juttu ja tunned, et kohe hakkad sina ka täpselt samamoodi mõtlema. Minu puhul juhtub see iga kolme nädala tagant salongis, kus paratamatult pean kõrvalt kuulama 1,5h eemal tööd tegeva naise kõige hullemaid maailmavaateid, milles kõik tundub ääretult halb ja paha.
Nagu klassides ikka, satub sinna selliseid inimesi, kellega peale teretamise suurt midagi ei räägita. Meile anti ühes ainetunnis super lahe tunnitööd hõlmav ülesanne. Minu esimene mõte oli see, et oh, kuiv teooria jääb seekord vahele ja me saame, thank god, ka seda ainet reaalelus praktiseerida ning midagi imetlevat teha. Mida aga mõned mõtlesid? Issand! Me peame ju nii palju asju kodunt kaasa tassima, blablaöhöhöhöh, mismõttes selline ülesanne, öhöhöhöhöhöhö. Mida ma öelda tahan on see, et mõelge enne läbi see olukord, millele te kohe 'ei' olete ütlemas. Minu ema ütleks arvatavasti seepeale, et mõni korts jääks tulemata. Miks ei võiks leida midagi postiivset esialgul tundunud negatiivses?