Kui Roberta Einer kirjutas oma blogis sellest, kuidas ta kõige eest Inglismaal nädalavahetuseks kuhugi metsa spa- ja countryhouse laadsesse kohta põgenes, siis mina tegelikult ei põgenenud kuhugi. Otsustasime lihtsalt sõita Vihula mõisasse ja öelda 'ei' mitte millegi ees. Asi on lihtsalt selles, et mul pole millegi eest põgeneda. Olgem ausad - praegu on olukord suhteliselt lebo. Koolis, nagu viimasel kursusel ikka, on meeletult lihtne, trenn on pigem meeldiv kui kohustus ja muid asju nagu polegi. Vaikus enne tormi ehk? 

Vihulast olen juba kirjutanud aga nüüd on need emotsioonid ehk kõrgemadki, sest meil oli nii naljakas. Rentisime rattad ja vaatasime terve ümbruskonna läbi. Vihula mõisa ümbruskond on meeletult lai - muuseumid, kõrtsid, golfirajad, paadirent, farm, tiigid, lehtlad, ujula... imeline no.

 Meie auks tuli päikegi välja.

 Kasvatatakse kohapeal kõike no!

 KANAD!

 Õhtul tellisin restoranis endale lambaliha. Hiljem mõtlesin, et kas need samad lambukesed satuvadki restorani lauale? :(

 La Boheme restoran on võrratu. Klaveri taga istus pianist ja kaminas põles tuli. Meie suureks imestuseks oli aga toit suhteliselt kesine. Šokk oli suur, kui avastasime peakokaks on Toomas Lääts. See sama Lääts, kes asutas Sfääri. Sfääris on toit suurepärane aga seal? Ei lähe nagu väga kokku mehe maine ja restorani kvaliteet. 

 ... siis kui veini palju sai...

 Hommik oli võrratu - jahe, rõske ja udune. Rentisime peale super hommikusööki golfiauto ning rallitasime külmast kangete kätega terve territooriumi läbi.

Sügis on just see õige aeg selliseid kohti külastada. Mõnusalt jaheda õhtu eest kamina ette peitu pugeda on super kaiff! See on see koht, kus sa tahaksid kõike hästi palju üles pildistada aga fotole ei jää pooltki nii ilus. Kurvaks teeb. Tahaksin seda kõike teiega nii väga jagada, kui kuradima ilus ikka siin on!