Selgeks on saanud üks asi - ma ei suuda rahulikult olla. Mõni päev juhtub olema selline, kus no absoluutselt pole motivatsiooni midagi teha. Pean silmas seda äärmuslikku laiskust, kus isegi riiete selga panemine nõuab jõhkrat pingutust (ärge saage valesti aru - ma olen päris asjalik tegelikult, otsides tühjas päevagraafikus tegevust läbi suurpuhastuste või eneseharimise läbi). Ja siis, kui sa oled seal kodus nende laiskade motiveerimata mõtetega, on tunda, et keegi ikka vaatab sind kurja kahtleva pilguga, et miks kurat sa midagi ei tee? Jah... just, sina seal! Mine ja tee suurpuhastus maitseainete sahtlis või jaluta koeraga 4 tundi õues ja hiljem õpi end segaseks asjadest, mida elus kunagi vaja ei lähe. Isegi mõttetud pühapäevad, kus vanarahva kommete kohaselt ei tohtinud mitte midagi peale lösutamise teha, ei lase mul hommikul rahulikult hommikusööki nautida - tean koguaeg südames, et kohe-kohe pean ma kuhugi jooksma ja power-womanit endast välja pigistama... isegi, kui kõik on ära tehtud ja väärid üht päeva puhkust higistamisest, sest oled trennis viimased 16 päeva järjest käinud, ei lase mõtted tegevustest mul rahulikult elu võtta. No lubage mul nüüd rahulikult olla. Isegi, kui te midagi ei ütle, näen ma ju minule pööratud pilkudest, kuidas teie mõttekäik minu elu ette näeb. Inimesed kolivad üksi elama - oi, see võib ilus olla.