*

Sunday, January 20, 2013

Teate, ma leidsin vastuse oma blogitamise pausidele. Mul puudub normaalne arvuti. Ühel akulaadija ei lae, teine on sama vana, kui mina ja mu koer kokku ning kolmas ootab uut emaplaati koos neljasaja euroga. Fakt on see, et kõik on hästi ja kulgeb aina paremuse suunas.

Aastavahetusest olen rääkinud? Vist mitte. Olime Annu juures. Mäletan hästi seda momenti, kui istusin diivanil, mängisime pokkerit ja pilku üles suunates ei näinud ma mitte midagi muud, kui ainult inimesi. Mingi hetk oli tuba lihtsalt umbselt rahvast täis aga kui kell 00.00 lõi, olime jäänud lootusetult neljakesi. Ma ei kurda. Meil oli äärmiselt armas aastavahetus, millele järgnes pikk filmide maraton ja aliase mäng, sest peagi liitus meiega ka kolmas punt - Cathlin ja Ramo. Ann ja Robi tegid raudselt sohki, sest võit kuulus lõppude lõpuks neile aga kuidagi kahtlaselt ülekaalukalt. Pidu kestis ka järgmine päev ja koju jõudsime alles 2. jaanuari õhtul. Kuidagi kohtlane oli olla. Ei osanud midagi peale hakata. Harjumatu.

10. jaanuar kuni 17. jaanuar veetsid kodused aega Itaalias ning mina sain nautida üksi olemise rõõme. Üksi ma küll polnud, vaevalt sain äärmiselt menukat, pornograafilist ja põnevat raamatut kätte võtta (te teate küll, mis raamatust jutt käib ja minagi olen selle eufooriast osa saanud. Praegu on käsil teine osa), sest tegevust jagus, veinipudeleid kogunes ning ühtäkki olin sattunud sellesse punkti, kus kooli jõudmine tundus paradoksina.

14. jaanuar sai mu õde 26. aastaseks. Sõitsime kolmekesi - mina, Sandra ja Elisabeth - Rakveresse ja sõime, jõime, ujusime, magasime, naersime ning lasime super tasemel töötajatelt end hellitada. Massaažid, pediküürid, maniküürid, näohoolitsused. Olen justkui uus, pakendist välja hüpanud.

18. jaanuar tuli pidu. Sandra pidas sünnipäeva. Järgmine hommik käisime kinos vaatamas Movie 43. Olime neljakesi ja mitte keegi ei saanud mitte midagi aru. Nii head näitlejad aga terve film ei suutnud ma muud öelda, kui WTF?! No... WTF???